Rahvuse või kodanike riik?

Ahto Lobjakas

Intervjuu läinud nädalal Eestit külastanud Timothy Garton Ashiga. Mida tähendab riigile öelda, et ta on Euroopas? Ütleme Eestile või Ukrainale? Nägin Poolas 1980. aastate keskel ajakirja, kus oli omalaadne humoorikas poliitikasõnastik. Seal oli kirjas, et kui restoranis on laual puhas valge lina ja kelner tuleb enne kümne minuti möödumist, siis selle kohta ütleme Euroopa. Tsivilisatsioon, jõukus, vabadus – kõik need asjad käisid kokku mõttega Euroopasse naasmisest mitte ainuüksi Kesk- ja Ida-Euroopas. See kehtis ka demokraatia juurde naasnud Hispaanias, Portugalis ja Kreekas ning koguni Rootsis, kus Carl Bildt rääkis Euroopasse naasmisest.  Öelda, et ollakse Euroopa riik, tähendab kasutada äärmiselt polariseeritud mõistet, milles kehastub palju ideid ja seoseid. See kõik on positiivne, kuni ei eeldata, et kui mõni ei ole Euroopas, siis ei saa ta olla ka seda kõike, millest enne juttu oli. Me peame alal hoidma tunde, kui hea on olla eurooplane, ilma et langeksime stereotüüpidesse, mis on sisuliselt koloniaalsed, üleolekustereotüübid. Ma ei tahaks kaitsta väidet, et Türgi on Euroopa riik ja Maroko kohe kindlasti ei ole. 

Aga Iisrael?

Just. Iisrael on paljudes aspektides euroopalikum kui Türgi. Seega ei usu ma, et kõik oleks põhjendatav ainuüksi ajaloolise argumentatsiooniga. Põhjendamiseks võib kasutada ka pragmaatilisi  ja strateegilisi kaalutlusi? Ometi, kui EL laieneks lõputult, hõlmaks kogu Al-Maghribi ja Lähis-Ida, kaotaks ta igasuguse ühtekuuluvuse ja ühtsuse. Kui leiame, et Maroko ei ole Euroopa riik, siis ei tohi see tähendada seda, et tegemist on alaväärtusliku, barbaarse, teise klassi ühiskonnaga. Tuleb otsida muid ideid. Näiteks miks mitte teha ettepanek luua Araabia Liit?       

Kas olete nõus ELi laienemisvoliniku Olli Rehni arvamusega, et iga põlvkond peab ise otsustama, mis on Euroopa ja mis mitte? See käib risti vastu Ida-Euroopa nägemusele EL-ist, mis on oma südames kasvavat laienemist toetav.

Eraldusjoon Euroopa ja Aasia ning Euroopa ja Aafrika vahel on  üks vanemaid ja püsivamaid piire ajaloos. Juba II sajandil eKr ja varem. Ühe varasema kartograafi Eratosthenese kaartidel on olemas eraldusjoon Euroopa ja Aasia ning Euroopa ja selle osa vahel, mida kutsuti Liibüaks. Tegu on mentaalse eraldusjoonega, aga see on väga iidne mentaalne eraldusjoon ja sellega koos käib väga palju ühist ajalugu. Nii et ma ei usu, et ELi mõistet saaks või et see tuleks täielikult eraldada Euroopa ajaloolisest, geograafilisest ja kultuurilisest järjepidevusest. Ma eelistan eripartnerlust nii Türgi kui Venemaa puhul, aga mitte liikmestaatust. Tegemist on kahe suure riigiga, kus Euroopa  nii-öelda ei lõpe, aga lihtsalt hääbub kusagil Minski ja Vladivostoki vahel. Seejuures oleme 45 aastat lubanud Türgile Euroopa Ühenduse liikmesust, alates kõige esimesest assotsiatsioonileppest. Me oleme seda lubadust korranud palju kordi, tema mittetäitmine nüüd saadaks Türgile katastroofilise sõnumi. Aga see on erijuhtum.     

Kas EL vajab Türgit olemaks maailma-areenil tegija?

Absoluutselt. Me peame ELis hakkama strateegiliselt mõtlema oma kohast maailmas, mis on mitmetine: Hiina, India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika, USA ja Euroopa. Strateegilisest positsioonist vaadatuna on Türgi ülioluline. Valdavalt moslemipopulatsiooniga demokraatlik riik Vahemere idapoolses otsas oleks Euroopale tohutu väärtus.       

Robert Cooper, mees Javier Solana paremal käel, on hästi ära seletanud, mis teeb ELi maailmas unikaalseks: EL on mittehegemooniline impeerium, mis ei otsi välist dominatsiooni.  EL on oma mõju levides sattunud pidevasse kontakti USA, Venemaa, Hiina ja teiste jõududega. Ühtlasi on ta sattunud surve alla muutuda millekski muuks, kui ta tahab, et teda arvestataks maailmajõuna. Kas te näete siin ohtu, et ELi välised ambitsioonid võivad ohustada tema väärtusi?

Fjodor Lukjanov on teinud väga huvitava ettekande Venemaa välispoliitikast, kus ta ütleb, et kui EL hakkab tõsiselt tungima Ukrainasse, Moldovasse ja Valgevenesse, siis tuleb tal kohtuda tegeliku poliitikaga. See kõlas peaaegu nagu varjatud ähvardus.  Mida tähendab tegelik poliitika? Ida-Euroopas käib praegu ilmselgelt konkurents kahe impeeriumi, Venemaa ja ELi vahel. Ma ei usu, et peaksime muutma mängureegleid, mis kehtivad ELis. Tuleb lihtsalt endale truuks jääda, teiste sõnadega mõtelda seda, mida ütleme, nimelt, et kui te täidate Kopenhaageni kriteeriumid, kui saavutate teatud taseme, siis on teil võimalus liituda. Probleem on selles, et paljud liikmesriigid, kui mitte enamus, ei mõtle enam nii ning Moldovas, Valgevenes ja Ukrainas saadakse sellest aru, nad on selle läbi näinud. Ja see ongi põhjus, miks meie külgetõmbejõud on drastiliselt nõrgenenud.     

Kuipalju on Euroopal vaja USAd?

Mu viimane raamat, mille pealkiri on „Vaba maa”, käsitleb just seda küsimust. Me ei või enam enesestmõistetavana võtta Põhja-Ameerika ja Euroopa geopoliitilist ühtsust, kuna meid ei  hoia enam koos see oht, mida kujutas endast Nõukogude Liit. On siiski väga vähe suuri asju – olgu tegu suhetega Venemaaga või Hiinaga, energiapoliitikaga, kliimamuutusega –, millega me üksi toime tuleme. Me vajame teineteist – see on kristallselge. Aga Obama administratsioon on palju vähema enesestmõistetavusega atlantiline kui oli Clintoni oma. Clinton elas oma õpingute ajal aasta aega saja meetri kaugusel kohast, kus mul on praegu Oxfordis kontor. Ta rändas Euroopas ringi, tal oli Euroopa kontides. Obama kontides on teised kohad ning tema administratsiooni suhtumine Euroopasse on üsna pragmaatiline.  Kui Euroopa ei suuda tõestada, et ta on oluline, lähevad nad ja otsivad abi mujalt. Meie ülesanne on tõestada, et oleme USAga strateegilise partnerluse väärilised.   

Kas teile ei tundu, et kui tahetakse omada õigust kohale Euroopas, peab riik olema Euroopa ajaloos mingit rolli  mänginud. Paljud väiksemad riigid jäävad nii Euroopa enesekaemuses piirimaile, samas kui Venemaa, mis on mänginud suurt rolli Euroopa ajaloos, poliitikas ja kultuuris, on euroopalik jõud, mida ei saa eirata.

Ma ei arva sellest järelduvat, et ajalugu ja geograafia määravad ära teie tuleviku. Ma arvan, et see sõltub teist endist. Ma arvan ka, et EL ise pakub võimaluse väikestele riikidele mõelda nii nagu suured riigid, mõelda suurelt. Miski ei takista Eesti, Sloveenia või Slovakkia välisministreid või peaministreid tegutsemast  nagu Belgia või isegi Luxembourg’i omad, kes on kõik täitnud olulist rolli ELi institutsioonides. Peab olema vaid kujutlusvõimet suurelt mõelda.   

Kui oluline on Euroopale laiem kokkulepe selle osas, et idariigid tunnistavad natsismikuritegusid ja nende LääneEuroopa partnerid teadvustavad samas kommunismi kuritegeliku mineviku?

On viga püüda ajaloolist tõde seadusandlusega paika panna. Aga on täiesti omal kohal arendada ühist arusaamist sellest, kust me kõik pärit oleme. Meie koolides, kus riigil on sõnaõigus, peaks kasutusel olema ajalooraamatud, kus räägitud nii natsismi- kui kommunismiõudustest. Ja see on praegu Euroopas täiesti puudu. Meil on väga erinevad ajaloonarratiivid ja  kokkuvõttes on neid ka liiga vähe. Aga me hakkame sinnapoole liikuma. Tänaseks on olemas rida raamatuid, kaks on kirjutanud minu kolleegid ja sõbrad: Norman Daviese „Euroopa ajalugu” ja Tony Juddi „Pärast sõda.” Mõlemad kirjutavad tegelikult esimest korda kogu Euroopa ajaloost nii, et idal ja läänel on võrdne kaal ja kaetus. Kõik sõltub ajaloolastest, ajakirjanikest ja õpetajatest.   

Mõistate te riigi ajaloolist kitsikust, millelt nii Nõukogude Liit kui natsi-Saksamaa võtsid Teise maailmasõja aastail väevõimuga kümneid tuhandeid mehi, mis ei näe endal sõjas mingit süüd ning suhtub nüüd vähese entusiasmiga katsetesse kahe sõdinud poole vahel vahet teda, arvestades eriti, et sõja võitjast sai okupant? Vastutusest keeldumisest on Eestis saanud midagi instinktiivset kuni selleni  välja, et Vana Maailma ajalugu võib kirjeldada indogermaani ettevõtmiste jadana, millega soomesugu rahvastel pole mingit pistmist.

Ma ei ole sellest niimoodi mõelnud. Eestist on viimase 20 aastaga saanud väga hea „bränd”. Eestil on maailmas väga hea maine. Eesti „bränd” võiks olla veelgi tugevam ja Eesti võiks olla isegi veel muljetavaldavam maailma silmis, kui teie avalikus/ ametlikus ajalookäsitluses oleks läbipaistvust. Kõik, mida selleks on vaja teha, on öelda: „Siin on faktid, asjad olid nii, nii see juhtus, ja siin on mõned konkreetsete inimeste läbielatud katsumused,  et te, maailm, saaksite aru, mida tähendas olukord, kus mehi võeti väevõimuga kahte vaenuväkke nii, et vend oli vastamisi vennaga rindejoonel.” Teil ei ole vaja pakkuda sellele, mis aset leidis, lõplikku hinnangut või püüda anda lõplikku bilanssi. Lihtsalt rääkige meile sellest, kuidas asjad olid, kogu nende traagilises keerukuses. Euroopas on üks väga eriline näide, kuidas tulla toime keerulise minevikuga – Saksamaa. Ma ei taha momendikski võrrelda Saksamaa ja ükskõik kelle teise ajaloolist vastutust Euroopas. Aga juba viis, kuidas Saksamaal on seda teemat käsitletud, on eeskujulik. 

Eesti arusaamine rahvusriigist on teatud mõttes ikka XIX sajandis. See ei saa hea olla?

Kes teab natukenegi midagi selle maailmaosa ajaloo kohta, saab aru, miks see on Eestis väga raske küsimus. Oleks absurdne, kui keegi marsiks lihtsalt Inglismaalt sisse ja ütleks, et teil on kõik  valesti ja asju tuleb teha teisiti. Aga siin sisaldub oluline üldisem probleem, mida saaks väljendada kui rahvuse riik vs. kodanike riik. Võtmeküsimus siin on, kas kuulumine riiki on defineeritud kodakondsuse ja kodanikuidentiteediga või defineeritakse seda etniliselt. Üha enam on segunenud Euroopas ja maailmas need riigid, mille riigidefinitsioon rajaneb kodanikele ja mis toetuvad oma mitmekesise elanikkonna talentidele, nagu Prantsusmaa ja USA, on rikkamad, uuendusvõimelisemad, dünaamilisemad, huvitavamad, vabamad. Nii et pole mingit kahtlust selle osas, milline peaks olema reisisuund. Pole mitte mingisugust vastuolu eestivenelane olemise – etniliselt, kultuuriliselt, keeleliselt venelane olemise – ja Eesti riigi täisliige olemise vahel. Mulle on pakkunud tohutut huvi selle lühikese aja jooksul, mis ma olen siin veetnud, kohtumised etniliste venelastega, kelle eesmärgiks on just see.

Küsinud Ahto Lobjakas

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming