Rahvus, kooselu ja vaikus

Eesti-vene pered Nõukogude Eestis

UKU LEMBER

Kui „eesti maailma“ kese oli Eesti NSV, siis „vene maailma“ kese oli hajutatult mujal, tema kohalik haritlaskond oli õhuke – see oli paljuski töölisklassi maailm.

Kui „eesti maailma“ kese oli Eesti NSV, siis „vene maailma“ kese oli hajutatult mujal, tema kohalik haritlaskond oli õhuke – see oli paljuski töölisklassi maailm.

Wikipedia

Hilissotsialistliku Eesti NSV (1956–1985) eesti ja vene kultuurimaailm olid atraktiivsuselt ja positsioonilt tasakaalus. „Vene maailm“ pakkus mitmekesisemaid, aga ebamäärasemaid enesemääratluse võimalusi, näiteks kohtusid seal lääne suhtes alaväärse hoiaku ja imperiaalse üleolekutunde mustrid, kultuuriviited suundusid tihti vene etnilisest kultuurist teiste Nõukogude Liidu kultuuride poole ning see maailm kandis ka Nõukogude riigi võimu ja tsiviil­identiteedi pearaskust. „Vene maailm“ funktsioneeris vene keeles, kuid sisaldas paljusid rahvusi. See oli seotud jõustruktuuride ja Nõukogude armee kohaloluga, suurte tööstusettevõtete ja Moskva kontrolliga, kuid põhines ka läbirändaval elanikkonnal, kel oli kohaliku eluga vähe kokkupuutepunkte. Kui „eesti maailma“ kese oli Eesti NSV, siis „vene maailma“ kese oli hajutatult mujal, tema kohalik haritlaskond oli õhuke – see oli paljuski töölisklassi maailm. „Eesti maailm” pakkus kitsamaid enesemääratluse mustreid, olles seotud tihedamalt kohaliku maaga, selle infrastruktuuri ja majandusega. „Eesti maailm“ oli enesekeskne, suhteliselt suletud ja tugevalt etniseeritud. Mälestused iseseisvusajast, viited saksa kultuurile ja eesti rahvuslusele erinesid diametraalselt „vene maailma“ omadest. Tihtilugu määratlesid aga tööliskonna esindajad ja juba Nõukogude Eestis sündinud end ka „eesti maailmas“ nõukogude tsiviilidentiteedi pakutava kaudu, luues uusi rahvusliku ja nõukoguliku kombinatsioone.

Eesti NSV kultuuridünaamika näiteks võib tuua laste koolikogemuse.1 Esiteks olid eesti- ja venekeelsesse kooli paneku mustrid segaperedes üllatavalt tasakaalus (ema rahvus määras siiski koolivalikut ja isa perekonnanimi oli tihtilugu oluline eesnime valikul). Kuid veel huvitavam on järgnev: lastest, kes läksid eestikeelsesse kooli, valisid enese põhimääratluseks eesti rahvuse peaaegu kõik,2 neist, kes läksid venekeelsesse kooli, valisid eesti rahvuse vähemalt pooled. Minu doktoritöö intervjuudest tuleb esile, et eesti maailm ja kool pakkusid selgemaid enesemääratluse väljundeid ja joonistub välja seos Eestis elamise ja eestlaseks olemise prestiiži vahel. Vene maailm ja kool pakkusid aga mitme­tahulisemat – või segasemat – sõnumit ja jätsid enesemääratluse valiku lahtiseks. Eesti-vene segapered sotsialiseerisid lapsi laias laastus pigem eesti maailma, kuid jätsid palju võimalusi venekeelses keskkonnas tegutsemiseks. Kui jõustruktuuride ja üldise nõukogude kultuuri venekeelsus kallutasid ühele poole, siis eelnev näide tõestab jällegi eesti kultuurimaailma kestvat atraktiivsust hilissotsialismi tingimustes.

Identiteedimustreid võib võrrelda ka segapereuuringutega mujal NSV Liidu piirialadel, nt Kesk-Aasia vabariikides, kus valitsesid patriarhaalsed tavad, mille tõttu erines ka sootasakaal.3 Sealsed kohalikud mehed abiellusid vene naistega ja mitte vastupidi. Eesti-vene abieludes oli soo-rahvuse suhe aga pea võrdne, sõltudes elukoha sootasakaalust. Religiooni, s.t luteri usu ja õigeusu dünaamika tuli intervjuudes esile samuti üllatavalt harva (viiteid esineb peamiselt vene vanaemade juures). Kesk-Aasias utsitati segaabielusid riiklikult takka kui moderniseerumise ja progressi garante, Eesti puhul aga viited säärasele poliitikale peaaegu puuduvad. Eesti NSVs segaperesid otseselt ei takistatud ega soodustatud (tugevaimaks väliseks sekkujaks paistab siin olevat kohalik eesti ämm, kes tihtilugu abielu nurjata püüdis). Ka see võrdlus näitab, et Eestis oli vähem sotsiaalset kandepinda venekeelsele nõukogude valgustavale ja emantsipeerivale diskursusele (mis muu hulgas ka venekeelse elanikkonna kohalolu õigustaks), mis omakorda eestikeelse maailma atraktiivsust tugevana hoidis.

Kirjeldatud etniliste suhete makroperspektiiv hilissotsialistlikus Nõukogude Eestis avaldub suulistes eluloointervjuudes inimestega, kes elasid peredes, kus olid segunenud eesti(keelsete) kohalike ja vene(keelsete) uute tulijate elud. Intervjuud olid keskendatud eesti- ja venekeelse elanikkonna vahelisele suhtlusele Nõukogude Eestis Hruštšovi ja Brežnevi ajal.4 Sellise etniliselt ja paljuski ka poliitiliselt vastandava valikuga jäid näiteks nimetamata teised rahvused, varasema venekeelse kogukonna liikmed, Siberi eestlased ja ka väliseestlased, kuid süvaintervjuud aitasid siiski ka puuduvaid kategooriaid kaasata. See, mis esmalt oli paistnud eesti-vene perena, muutus vestluse käigus siiruviiruliseks ja kirevaks elutrajektooride ja enesemääratluse mustriks.

Alustasin oma doktoriuuringuid pärast pronkssõduri sündmusi ning küsimusepüstitus põhines eestlaslikult tunnetatud soovil leida „alati olemas olnud“ konflikti eellugu. Tahtsin ka uuesti küsida, kellele kuulub Eesti ajalugu, tuues etniliste suhete kõrvale ka eliidi ja masside vahekorra ehk nn tavainimese vaate.5 Segapered on sotsiaalne ala, kus kultuurisuhtlus pidi ideoloogilisest mahavaikimisest olenemata väljundi leidma. Eluloointervjuude kaudu sain uurida tänapäeva mäluprotsesse kahe keeleruumi piiril ja pakkuda täiendust eestikeelse maailma mäluprotsesside uuringutele. Intervjuudes oli perede mikrokeskkond kahe laiema sotsiaalkultuurilise ja poliitilise kogemuse puute- ja ka vaatluspunktiks.

Eesti NSV ühiskondliku situatsiooni moodustasid kaks paralleelset, kuid pesiti põimunud eesti ja vene kultuurimaailma. Osa struktuure olid paralleelsed (nt keele­põhine koolisüsteem, ajakirjandus ja osa töökohti), kuid teised struktuurid ja igapäevaelu sügavalt läbipõimunud (nt töö­suhted ja sotsiaalsed kogemused).

Eesti NSV ühiskondliku situatsiooni moodustasid kaks paralleelset, kuid pesiti põimunud eesti ja vene kultuurimaailma. Osa struktuure olid paralleelsed (nt keele­põhine koolisüsteem, ajakirjandus ja osa töökohti), kuid teised struktuurid ja igapäevaelu sügavalt läbipõimunud (nt töö­suhted ja sotsiaalsed kogemused).

RIA Novosti / Wikipedia

Järgisin Brubakeri jt üleskutset eelistada pigem kontekstitundlikku määratlemist (ingl identification) kui püsiva identiteedi mõistet (ingl identity)6 ja vaatlesin, kuidas inimesed end olukordades määratlesid, s.t kontekstuaalselt identifitseerisid: millised olid olulised mineviku- ja tulevikuhorisondid, peresuhted ja laiemad (ideoloogilised) väärtused. Seeläbi ilmnes indiviidi sotsiaalse kuuluvuse kui püsivate mustrite ja olukorrast lähtuvate ühenduste sasipundar ning seegi, kuhu end kultuurimaailmas ja avalikus diskursuses asetati.

Nii moodustab Eesti NSV ühiskondliku situatsiooni kaks paralleelset, kuid pesiti põimunud eesti ja vene kultuurimaailma. Osa struktuure olid paralleelsed (nt keelepõhine koolisüsteem, ajakirjandus ja osa töökohti), kuid teised struktuurid ja igapäevaelu sügavalt läbipõimunud (nt töösuhted ja sotsiaalsed kogemused). Mõlemad kultuurimaailmad pakkusid omakorda mitmekesiseid ja vahel isegi vastuolulisi tähendusmustrite, kuuluvustunde ja tegutsemispiiride kimpe, ja kumbagi maailma ei tohiks võtta a priori etnilisena, sest mõlemad sisaldasid viiteid nii omanimelistele kui ka muudele etnostele ning eriti kirju on see pilt loomulikult vene maailma puhul.

Hilissotsialismi nõukogude rahvusküsimuse ajaloo uurimises on tajutav pinge ühelt poolt rahvuskultuuride loomise ja kindlustamise poliitika (vn korenizatsija) ja teiselt poolt vene keele domineerimise ja nõukogude rahvaks sulandumise (vn sbliženije) vahel. Terry Martin jt on veenvalt näidanud, et Nõukogude võim lõi 1920ndatel rahvuskultuuride arenguks föderatiiv-riikliku aluse, mida kunagi ei kummutatud.7 Vähem on aga konsensust pärast II maailmasõda toimunud protsesside osas: igipõliselt mõistetud rahvus jäi NSV Liidus pea ainsaks territoriaalseks organiseerimispõhimõtteks, aga rahvusi võimustava (ja vahel represseeriva) poliitika kõrvale asetus vaikne venekeelse kultuuri pealetung koos forsseeritud ideega etnoste pidevast lähenemisest kuni nõukogude rahvaks sulandumiseni. Tekkinud ideoloogia ja praktika segu rahvuskultuuridest ja kokkusulanduvast nõukogude identiteedist kestis 1980ndate lõpuni. Teiselt poolt seisab rahvusdebatist täiesti eraldi sama perioodi käsitlev juba klassikaks muutunud Alexei Yurchaki väide, et Hruštšovi ja Brežnevi ajal elati „performatiivse nihke“ olukorras, milles ideoloogiadiskursuse reprodutseerimine ja ühiskondlik massiosalus olid justkui produktiivsed konteinerid, mis viisid ühiskonna sisemise nihestumiseni, avades uusi ja „vabastavaid“ elamise viise. Näiteks hüüdlausete tsiteerimine ja koosolekutel-paraadidel osalemine olid Yurchaki väitel paljudele olulisemad kui ideoloogia sisu üle vaidlemine ja ametliku kõne korrutamine aitas sotsiaalselt väärtustada tegevust „teistes kohtades“ (ingl deterritorialization), näiteks matkal, kohvikus või mujal lähikondlastega aega veetes.8

Stalini-järgne NSV Liit oli määratlusmustreilt mitmekesine ja selle pluralismi uurimine on alles lapsekingades, vastused ääremaa ja keskuse ning ääremaade omavaheliste suhete kohta puuduvad. Kuidas rahvusküsimuse debatti ja hilissotsialismi performatiivse nihke käsitlust lähendada ning missugune on Nõukogude ääremaade roll? Minu pakutud binaarne Eesti NSV kaht kultuurimaailma portreteeriv mudel võib mõjuda essentsialiseerivalt jäigana ja vajab kindlasti edasiarendust sotsiaalse poorsuse ja identiteedi situatiivsuse paremaks esiletoomiseks.

Kuidas aga kajastus kultuurikonflikt segaperede igapäevaelus?

Säärane teemadering sisenes vestlusse peamiselt minu initsiatiivil ja intervjueeritavad väidavad, et kogesid konflikte harva. Viited konfliktile ja rahvusteemalised vaidlused pigem puudusid. Näiteks tõdeti intervjuudes üllatavalt tihti, et peamiseks lapse koolivaliku kriteeriumiks oli koolimaja lähedus. Kas see, et kooli valik probleeme ei tekitanud, on konflikti varjamine või puudumine? Millega uurijana säärast vaikust täita? Minu pealekäimisel muidugi vestlesime ühiskondliku konflikti vastukajadest perekonnas ja siis tihti ka mööndi, et ehk „oleks pidanud omal ajal rohkem arutama“. Tabasin end säärastel hetkedel tänapäeva diskursuse valvekoerana, kes soovib teemasid peale suruda või elukogemusi välja imeda.

Ühiskondliku konflikti puudumist segaperes tuleb käsitleda ühtaegu nii objekti vähendamise-varjamisena kui ka puudumisena. Vastuolude vähendamine oli tihtilugu praktiliseks lahenduseks segapere eluilma alalhoidmisel, eriti olukorras, kus diskursiivsed vahendid arutamiseks puudusid. Kuid see pole ebaloomulik toiming, pigem vastupidi – see on konstruktiivne ja põhineb tajul, et läbirääkimistesse asumine võib lõppeda krahhiga. Teisalt ja sama olulisena viitab etnokultuuriliste diskussioonide puudumine tihtilugu otseselt konfliktide puudumisele igapäevaelus. Inimesed elasid olukorras, milles nad kultuurimaailmade vahelisi pingeid oma elus ei tajunud.

Osalt aitas rahvuskuuluvuse teatav deterritorialiseerimine ühiskondlike vastuolude peegeldusi segaperedes vaigistada: konfliktsele rahvusmääratlusele määrati kindel koht pere elukeskkonnas ning see eraldati muust. Näiteks kanaliseeriti korduva skriptiga suhtlusmustrisse, nt märkustesse toiduvalmistamisel või teatud peosituatsioonidesse, kus tõusis ette teada konfliktiteema koos ette teada lahendusega või eraldati oma rahvuskuuluvus süsteemi toetatud etnokultuuri praktikatesse, nagu koorilaul või rahvatantsuringis käimine. Kultuuriline identifitseerimine väljendus mustrite kordamises, aga sisutähendust omistati vähe. Seda juhtus rohkem töölisperedes ning viitamisel nõukogude rahvusdiskursusele. Säärased kordamised said oma konfliktipotentsiaali ja tugeva sisutähenduse tagasi 1980ndate lõpus, mil neis peituv vaikus katkes.9

Selline võiks olla üks visand Yur­chaki teooria ja rahvusküsimuse arutelu lähendamiseks NSV Liidu ääremaade rahvusruumis.

Artikkel põhineb autori eelmise aasta sügisel Kesk-Euroopa ülikoolis Budapestis kaitstud doktoritööl „Silenced Ethnicity: Russian-Estonian Intermarriages in Soviet Estonia (Oral History)“ ehk „Vaigistatud rahvus: vene-eesti segaabielud Nõukogude Eestis (suuline ajalugu)“.

1 Vt Jelizaveta Rihteri Mezhnatsional’nye sem’i Tallina: Kakie oni? – Tallin, nr 5 (1985), lk 90–94; Ob etnicheskom sostave i iazyke natsional’no-smeshannyh semei Tallina – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised: Ühiskonnateadused. Izvestija Akademii Nauk Estonskoi SSR: Obshchestvennye nauki 31, nr 3 (1982), lk 263–276.

2 Põhimääratlusena käsitlen nooremate laste puhul vastust küsimusele „kes ma peamiselt/pigem olen“ ja vanemate laste puhul ka valitud rahvuse kategooriat Nõukogude passis.

3 Adrienne Lynn Edgar, Marriage, Modernity, and the ‘Friendship of Nations’: Interethnic Intimacy in Post-war Central Asia in Comparative Perspective – Central Asian Survey, nr 26 (2007), lk 583–584.

4 Viisin aastatel 2009–2011 läbi 95 lumepallimeetodil intervjuud: vestlesin ühe perekonna mitme esindajaga – nii laste, vanemate kui ka vanavanematega peamiselt Tartus, Ida-Virumaal ja Tallinnas, erinevas sotsiaal-majanduslikus olukorras inimestega. Peamiselt vestlesin eesti, osalt vene ja segakeeles. Kirjutamisfaasis jõudsin 90 vestlusest 50 intervjuu kasutamiseni, otsustades keskenduda abikaasadele, s.t vanematele, kes on sündinud aastatel 1930–1950, ja lastele, kes on sündinud 1950–1970.

5 Vt Vikerkaar nr 8–9, 2009.

6 Rogers Brubaker ja Frederick Cooper, Beyond „Identity“ – Theory and Society, nr 29 (2000), lk 1–47; Rogers Brubaker et al., Nationalist Politics and Everyday Ethnicity in a Transylvanian Town. Princeton: Princeton University Press, 2006.

7 Kui 1920ndatel tehti seda ka väikerahvaste seas, siis alates 1930ndatest teatud selektiivsusega, kuid kunagi ei kadunud selge printsiip rahvuste primordiaalsest erinevusest. Terry Martin, The Affirmative Action Empire: Nations and Nationalism in the Soviet Union, 1923–1939, Ithaca: Cornell University Press, 2001. Vt ka. Yuri Slezkine, The USSR as a Communal Apartment, or How a Socialist State Promoted Ethnic Particularism – Slavic Review nr 53/2 (suvi 1994), lk 414–452.

8 Alexei Yurchak, Everything Was Forever, Until It Was No More: The Last Soviet Generation, Princeton, NJ: Princeton University Press, 2006.

9 Mäletamise dünaamika ning vabandused valesti mäletamise pärast tulevad hästi esile laulva revolutsiooni temaatika arutelul pereajaloos. Pingestunud poliitiline diskursus nõudis tollal vastuseid ja positsiooni võtmist ka segaperekondadelt. Suutmatus vastata illustreerib ilmekalt, et enne 1980ndate lõppu ühiskondlikku konflikti teravalt ei tunnetatud. Vanemad inimesed mäletavad, et jõudsid tookord arusaamale, et ühiskondlik situatsioon peegeldub kuidagi ka oma perekonnas ning on poliitilise tähtsusega, varasem vaikus muutus vaigistamiseks. Vähestel juhtudel, kui asja (läbi) arutama hakati, jõuti kas nõustumise või abielu lõpuni (olenevalt peresuhetest).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming