Rahvaste sõprus ja rahvuslus

J?Saar

Eesti ülesanne Euroopa Liidus on muu hulgas bütsantsliku silmakirjalikkuse ja kavaluse selgitamine.

Tartu ülikooli legendaarse Vana-Pälsoni ühiselamu komandant Benno oli tore mees ja teadis rääkida huvitavaid lugusid. Näiteks niisugust, miks ühiselamus oli ainult üks loosung, mida nõukogude ajal sobis kõikide riigipühade puhul sissepääsu kohale üles riputada ja millele oli kirjutatud „Elagu rahu ja rahvaste sõprus”. Sõltumata sellest, kas tegemist oli töörahva solidaarsuspäevaga, Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaga, konstitutsioonipäevaga, armee- ja sõjalaevastikupäeva või mõne muu punase tähtsündmusega, võis seda loosungit ikka ja jälle kasutada. Lisaks materjali kokkuhoiule oli nii ära tabatud nõukogude perioodi „ajavaim”, mis loosungina väärtustas kompromissitut internatsionalismi, pidades seda õigustatult kommunistliku ideoloogia üheks nurgakiviks.

Nõnda on kujunenud ka tänapäeva paljuski vasakpoolsete traditsioonidega Euroopas. Need poliitikud ja arvamusliidrid, kes muretsevad ja võitlevad rahu ning rahvaste sõpruse pärast, on ikka õiged, kelle hõlma ei saa keegi hakata. Nemad tegutsevad ju suurte eesmärkide nimel, et inimkond areneks, et kaoksid konfliktid riikide ja rahvaste vahel ja et kõik ressursid saaks suunata tõeliste probleemide lahendamiseks (nt toimetulek kliima soojenemisega, tuumarelva leviku tõkestamine, vaesuse ja nakkushaiguste võitmine, jätkusuutliku arengu tagamine, energiakriisist ülesaamine). Seevastu rahvuslased (natsionalistid), kes oma rahva tühiste probleemikeste pärast südant valutavad (näiteks väikerahva edenemine või väljasuremine, rahvuskultuuri, keele areng või taandareng, omariikluse säilimine või kadumine), kujutavad endast alatasa õigelt teelt eksima kippuvaid lambukesi, keda peab pidevalt manitsema ja jälgima, et neist järsku marurahvuslasi ei saaks. Võrreldes kommunistliku perioodiga on tänases (lääne)maailmas peaaegu kõik teisiti, kuid suhtumine rahvuslikkusesse kui vähemalt kahtlust äratavasse või koguni kahjulikku nähtusse on jäänud samaks.

Miks see ikkagi on nii, et internatsionalism, multikultuurilisus ja teised sarnased suundumused on jätkuvalt in ja nende vastandid (natsionalism, monokultuurilisus) aga out? Tänapäeval mahub niisugune suhtumine paljuski poliitilise korrektsuse mõiste alla, mis vohades on laienenud üha uutele sfääridele. Poliitkorrektsusse endasse on aga aja jooksul märkamatult siginenud palju silmakirjalikkust, sallimatust ja omakasupüüdlikkust, mistõttu teatavast annusest on saanud sellest algsete pürgimuste vastand. Kui varem nimetati antisemiitideks neid, kes ei sallinud juute, siis nüüd võidakse nimetada antisemiitideks hoopis neid, keda juudid ei salli. Kui varem nimetati rassistideks neid, kes ei sallinud teise nahavärviga inimesi, siis täna võidakse pidada rassistideks neidki, keda pigem ei salli teatava nahavärviga inimesed. Kui varem nimetati fašistideks neid, kes ei sallinud vasakpoolseid ja muid vähemusi, siis täna tähistatakse fašistide sildiga neid, keda ei salli vasakpoolsed või muud vähemusgrupid.

Paraku pole need  mittesallimised kaugeltki ohutumad algsetest ohtudest, sest ka sellised suhtumised vähendavad üksteisemõistmist ja suurendavad tegelikult probleeme, mitte ei vähenda neid. Et selles veenduda, tasub näiteks lugeda Wiesenthali keskuse direktori Efraim Zuroffi järjekordsele vihasele avaldusele reaktsioonina kirjutatud Interneti-kommentaare, mis räägivad üksüheselt kasvavast, paljuski justkui provotseeritud vaenulikkusest selle keskuse ja Zuroffi tegevuse suhtes. Kui aga nimetatud keskuse töö eesmärgiks on juudiviha vähendamine ja juutide turvalisuse tõstmine kogu maailmas, tundub selline tulem olevat vägagi problemaatiline.

 

Kui vähemusest saab enamus

Vasakpoolne mõttelaad, mis on oma olemuselt internatsionaalne, langeb mõnikord enda loodud mentaalsetesse lõksudesse. Väetite ja viletsate eest seismine, neile kaasatundmine on kahtlemata euroopalik, vasakpoolne suundumus. Kõiki vähemusi (seksuaalseid, rassilisi jne) tuleb hoida, kaitsta, kuid Eesti kontekstis saab mingi kummalise äraspidise loogika alusel vähemuseks enamus. Vähemuste eest seismise loogika järgi peaksid ju vasakpoolsed muretsema eestlaste kui vähemusgrupi pärast Euroopa, maailma mastaabis, mitte aga muretsema eestivenelaste pärast Eesti mastaabis. Venelased on ju Euroopa kõige suurem rahvus, kelle kadumise pärast väikeste ja väetite pärast südantvalutajatel ometi muretseda ei tuleks. Miks oma riigis enamuse staatuse saavutamine asetab tänases Euroopas rahva automaatselt kriitilisse valgusse, sõltumata etnose suurusest või rahvusriigi geopoliitilisest haavatavusest, nagu küsis õigustatult Iivi Masso 15. jaanuari Eesti Päevalehes? Lisan, et niisugune poliitkorrektsuse ilming võib bumerangina hakata vähendama Euroopa Liidu integratsioonivõimet, sest hakkab hüppeliselt suurendama rahvusgruppide muret oma tuleviku pärast.

Tänane Lääs oskab ennast edukalt kaitsta natsistliku ideoloogia eest, kuid on olnud üsna abitu vähemalt samavõrra ohtliku kommunistliku ideoloogia rünnakute korral. Kommunistlikud ideaalid – ühiskondlik õiglus, kõigi inimeste võrdsus, vabadus, vendlus – on traditsiooniliselt enamikule lääne inimestest palju meelepärasemad kui natside propageeritud ideed rassismist ja tugevate võimutsemisest nõrkade üle. Oluline tunnus, mille poolest natside ideoloogia erines kommunismi ideoloogiast, oli kahtlemata deklareeritud suhtumine eri rahvustesse.

Kui natsid jutlustasid avalikult aaria rassi üleolekut ja teiste rasside, rahvuste (eelkõige juutide) väheväärtuslikkust, siis kommunistid rääkisid ikka ainult rahvaste sõprusest, rahvaste vastastikusest rikastamisest ja ühtesulamisest, rahvustunnuse teisejärgulisusest jms. See on ka üks põhjustest, miks stalinismi perioodil korda saadetud kuriteod tunduvad ka tänapäeval olevat kuidagi vähem ohtlikud, rohkem nagu ettekavatsemata äpardumised. Natsismi ideoloogia pärineks justnagu otseteed Saatanalt ja natsism Saksamaal oli põhimõtteline viga, stalinlik Nõukogude Liit aga oli pigem poolkogemata juhtunud inimlik eksitus.

 

Sama tegu, ainult teise nimega

Kommunismi ideoloogid ei sõnastanud mitte kordagi avalikult venestamist ja teiste rahvaste hävitamist kui eesmärki. Dokumendid, kust sellist asja võiks loota sõna-sõnalt leida (näiteks NLKP Poliitbüroo otsust küüditamisaktsioonide läbiviimise kohta Balti riikide territooriumil), on peidetud nii salajastesse arhiividesse, et nende originaalide nägemine oli ja on lubatud vaid üksikutele eriliselt välja valitud silmadele. Paraku on üks asi jutt ja sõnad, hoopis teine asi tegelikud korda saadetud teod, mis rääkisid väga selgelt väikeste rahvaste hävitamisest nõukogude ajal. Andmed toovad välja väikeste rahvaste ja rahvusrühmade kiire kadumise kogu N Liidu kestmise jooksul. Kuigi seda enamasti välja ei öeldud, pidi tulevane ühtne nõukogude rahvas rääkima iseenesestmõistetavalt vene keelt. Selles keeles käis asjaajamine kõikides üleliidulistes struktuurides ja reaalne olukord oli niisugune, et kõik rahvused olid küll võrdsed, kuid üks oli võrdsem. Kas seda saab nimetada millekski muuks kui väikeste, teiste rahvuste sihipäraseks assimileerimiseks, genotsiidiks või internatsionalismiks ja uue, nõukogude rahva sünniprotsessiks, las seda otsustab ajalugu. Mis aga juba praegu selge, see on natsismi ja kommunismi kokkulangevus selles suhtes, et nii ühes kui teises represseeriti ja hävitati inimesi selle eest, kes nad olid, mitte selle pärast, mida nad olid teinud.

Natsionalism, kui see on seotud teiste rahvuste, teistsuguste inimeste alavääristamisega, diskrimineerimisega, on ilma kahtluseta inetu ja ebameeldiv, väiklane, inimese võimalusi ahendav nähtus ja Euroopas on olnud natsionalismiga ikka ja jälle probleeme. Marurahvuslik ideoloogia, kui see on saanud riigis ametlikuks, on toonud kaasa sihipäraseid repressioone ja massikonflikte (näiteks natsistlikul Saksamaal). Ja vastupidi, kui natsionalism oli kontrollitud, valitses erinevate inimeste rahuliku kooseksisteerimise aeg.

Meenutatakse näiteks Jugoslaaviat, kus rahvuspinged olid kontrollitud. Minnes aga analüüsis natuke sügavamale, näeme midagi muud. Kommunist Tito juhtimisel tegeldi nii horvaatide kui ka teiste rahvuste mahasurumisega, püüdes võimuambitsioonide nimel serbiastada teisi rahvusi. Ja probleemid rahvusgruppide vahel algasid pärast Titot mitte tema kui tasakaalustaja ja kommunistliku ideoloogia kadumise tõttu, vaid seetõttu, et kogu varasem vägivald ja ülekohus oli kogunenud, akumuleerunud ühiskonda.

Seda sama tehti ka Stalini juhtimisel N Liidus, kus justkui samuti juurutati vastuvaidlematut internatsionalismi. Stalin kui rahvusküsimustes eriliselt „kompetentne” tegelane kulutas väsimatult energiat võitluseks väikerahvaste natsionalismi ja suurrahvaste šovinismiga teoreetilisel, kuid veelgi enam praktilisel tasemel. See, mis aga tema juhtimisel tegelikult toimus, oli miljonite inimeste arutu hävitamine ja otseselt mitmete rahvusgruppide vastu suunatud genotsiid.

 

Mis halvasti, see uuesti

Elades endise N Liidu territooriumil ja nähes Venemaa praegusi arengusuundi, oskame me ehk asju hinnata mõnevõrra teise nurga alt kui Lääne-Euroopas tavaks. Me teame, et siinne vasakpoolsus ja venemeelsus on olnud traditsiooniliselt kattuvad nähtused, mille eristamine eeldab erakordselt tähelepanelikku pilku. Üks põhjus on kindlasti paljude vasakpoolse mõtteviisi esindajate varasem kommunistlik taust. Niisugune on see olnud sageli ka mujal Euroopas, sest marksistlik maailmavaade ja kommunistlik riiklik ideoloogia võrsus ju samast allikast. Nii et rääkides justkui nõrgemate ja väiksemate eest seismisest, võitlevad ka täna kohalikud vasakpoolsed tegelikult suurema ja tugevama poole huvide eest (kui just ei põeta mingit kummalist suurusehullustust, mis peab umbes miljonist inimesest koosnevat rahvakildu enam kui 100miljonilise rahva ahistajaks). Samas on selge, et rahu ja rahvaste sõpruse eest võideldes eriti ei riskita, sest tõenäoliselt ollakse nii idas kui läänes nende suhtes mõistvad. Niisuguse mõtteviisi ideoloogidel oleks aga ilmselt liiga palju oodata kohalike ehk eestlaste lugupidamist, kes Eesti riiki näevad peamise tagatisena oma keele ja kultuuri säilitamisel.

Sümptomaatiline, et Eesti riigi tegevust aprillirahutuste mahasurumisel püüavad samad poliitilised jõud kritiseerida internatsionalismi positsioonidelt, nimetades toimunut integratsiooniprotsessidele antud hoobiks ja siinse ühiskonna rahvustunnuse järgi lõhestamiseks. Asjale võib aga läheneda hoopis teistsuguses võtmes.

Pole raske ette kujutada mõnd naaberriigi luurepolkovnikut, kes vastutas erioperatsiooni läbiviimise eest ning vaatas toimuvat rahvusvahelises telepildis. Sel hetkel, kui kaadrisse ilmusid rüüstajad, kes karjusid „Rossia” ja „see kõik kuulub meile”, mõistis kogenud polkovnik, et asi läks untsu. Ei tulnud välja seda kohalikku viiendat kolonni rõõmustavat ja rahvusvahelist üldsust erutavat sündmust, millest oleks olnud kasu võitlemisel anakronistliku eesti natsionalismiga ning mis oleks ühtlasi tugevdanud ja õigustanud Venemaa ambitsioone selles Balti riigis. Kavatsetu kukkus haledalt läbi, kuna sündmus suundus suurvene šovinismi sängi ja hakkas lisaks lehkama ühetähenduslikult teise riigi siseasjadesse sekkumise järele (eriti pärast Vene parlamendiliikmete delegatsiooni poolt esitatud nõudmisi).

Aga vead ongi neist õppimiseks. Kui naaberriigi eriteenistuste ja kohalike poliittehnoloogide õpetussõnad langevad soodsale pinnasele, siis tulevad riigipöörajad järgmise mässukatse korral tänavatele sinimustvalgete lippudega ega skandeeri mitte enam „Rossia”, vaid „Estonia” ning „elagu rahu ja rahvaste sõprus”. Asja sisu jääks meie jaoks täpselt samaks ja tegelikult nõutaks liialt isemeelse valitsuse väljavahetamist, suuremat allumist idanaabri diktaadile, kahe riigikeele sisseseadmist ja muud sarnast, mis viiksid Eesti kõigepealt tagasi Venemaa mõjusfääri ja hiljem selle paljurahvuselise ja -kultuurilise riigi koosseisu. Selliseks arenguks tuleb jätkuvalt olla valmis, kuna pättide korralekutsumine ning vaigistamine läheks nendes oludes palju keerukamaks, kui see oli 2007. aasta aprillis.

 Abikäsi lääne vendadele

Eesti ja teiste Balti riikide roll Euroopa Liidus peaks seisnema muu hulgas ka niisuguse silmakirjalikkuse ja mitte-euroopaliku kavaluse selgitamises, mis avaldub nn õigete loosungite varjus omakasupüüdlike ja valgustkartvate tegude kordasaatmises. Meist ida pool on olemas pikaajalised traditsioonid, et räägitakse ühte, mõeldakse teist ja tehakse hoopis kolmandat. Just rahvusküsimuse korrektselt ja ilusti kõlavate loosungite varju on olnud sageli peidetud täpselt vastupidiseid eesmärke taotlev tegevus. Ning siin me võiksime aidata oma Lääne-Euroopa vendadel tõlkida ja interpreteerida seda sorti nüansse. Kuigi antirahvuslikud tendentsid on olnud alates II maailmasõjast valdavad, ei pea need jääma XXI sajandil samasuguseks. Inimesi ühendavate ja eristavate suurte ideoloogiate asemel tulevad ilmselt üha enam faktoritena päevakorda rahvuslik ja kultuuriline kuuluvus, mis näitavad väga selgelt, kes kuskil elades on kodus ja kes teistel külas.

Samal ajal peaks tulevane rahvusluse defineerimine olema maksimaalselt avatud, võimaldades asjaosalistel aktiivselt valida oma identiteeti ning mitte leppida pealesurutud multikultuurilisusega. Täna ei piisa enam pealiskaudsest poliitilisest korrektsusest tegelike, keeruliste probleemide käsitlemisel. Võib-olla vajab tänane maailm „multi-kulti” juba liigagi kaua domineerinud surve tasakaalustamiseks mingit uut laadi rahvuskeskset ideoloogiat, kus avameelselt käsitletaks kultuuride, rahvuste erinevusi, nende aktsepteerimist erinevatena, nende õigust olla oma kodus just selline ja alles seejärel jõutakse dialoogi ja üksteisemõistmise küsimusteni muud päritolu inimestega.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming