Rahvaloenduse tulemused avalikkust ei raputanud

Raul Lobanov

Ränne Eestisse ja Eestist ei ole uus nähtus. Heitliku ajaloo ning eri staadiumis rahvastikuarenguga rahvaste vahel paiknemise tõttu on Eesti olnud kord rohkem rände sihtriik, kord on siit rohkem mujale rännatud. Vastavalt muutunud oludele on muutunud ka rändega seotud mõju ning sellega kaasnevate probleemide asetus. Sisseränne Nõukogude Liidu aladelt oli eestlaste osatähtsuse vähenemise tõttu rahvastikus meile probleem. Eesti iseseisvuse taastamine tõi seevastu kaasa küllaltki ulatusliku väljarände, mille taga oli eelmistel aastakümnetel Eestisse elama asunud inimeste tagasipöördumine ajaloolisele kodumaale. Selles nähti pigem seniste  probleemi leevendumist. Väljarände käsitlemine sõltub seega suuresti kontekstist. Tänapäeval on sotsiaalteadlaste valdav seisukoht, et sotsiaalsed probleemid on ka sotsiaalselt konstrueeritud. Nähtusest saab probleem seejärel, kui see on ühiskonnas probleemina teadvustatud. Herbert Blumeri sotsiaalsete probleemide teket ja arenemist käsitlev mudel illustreerib sotsiaalsete probleemide arenguprotsesse. Esmalt kerkib probleem esile. Seejärel probleem legitimeeritakse: kriitiline hulk mõjukaid isikuid või organisatsioone kinnistavad nähtuse probleemse iseloomu. Sellele järgnevas mobiliseerimise faasis käib avalik ning elav arutelu probleemi üle ja ümber. Selle tulemusena kujuneb ühiskondlik konsensus probleemi olemuse, põhjuste ja tagajärgede osas. Seejärel koostatakse probleemi lahendamisele suunatud tegevuskava ning jõutakse selle rakendamiseni.

Väljarände probleemi esilekerkimiseks võib pidada 2000. aastal toimunud iseseisvuse taastamise järgse Eesti esimese rahvaloenduse tulemusi, millest selgus, et Eesti rahvastik on 1989. aastast vähenenud 12,5%. Šokeerivaks osutus teadmine, et Eestis elas 60 000 inimest vähem, kui näitas ametlik statistika. Väljarände kui võimaliku probleemi defineerimist saab täheldada alates 2001. aastast, mil sotsiaalteadlaste pöördumises „Kaks Eestit” seotakse Eestis valitsevad olud ning probleemid „paljude noorte sooviga lahkuda mujale”. Probleemi esilekerkimist pärast sajandivahetust võib siiski pidada suhteliselt ajutiseks ning vähe ühiskondlikku kõlapinda leidnuks. Ka Eesti inimarengu aruanded ei käsitle kuni 2007. aastani väljarändega seotut kuigi põhjalikult. Piiride avanemine, Eesti ühinemine ELiga, tööjõu vaba liikumine ja sellega seotud uued võimalused isikliku töö- ning hariduselu kujundamisel olid tähenduslikult pigem positiivsed, võimaldades saabunud vabadust realiseerida.

Aastail 2007-2008 probleem legitimeeritakse. Uudislugude pealkirjad muutuvad halvaendelisemaks. 2007. aasta riigikogu valimiste kampaanias räägitakse esmakordselt poliitilisel tasandil väljarändest kui probleemist. SDE tuleb valimistele koguni loosungiga „Vaheta valitsust, mitte kodumaad!”, mis buumi harjal valijatele siiski kõige atraktiivsemalt ei mõjunud. Samal aastal toimunud KE kongressil esineb Edgar Savisaar kõnega, kus peab väljarännet üheks põletavamaks probleemiks ning viitab, et statistikute ja majandusteadlaste hinnangul on välismaale suundunud ligi sada tuhat tublit ja noort töökätt. Ka Eesti inimarengu aruannetes on 2007. aastast peale kõigis väljaannetes käsitletud muu hulgas Eesti rahvastikku ning sealhulgas ka väljarännet. Erik Tergi ja Urmas Varblase artikkel 2007. aasta aruandes on osutunud prohvetlikuks: nimelt nähakse ühe võimalusena tulevikus ette majanduse kokkutõmbumist, mis toob kaasa tööpuuduse, aktiivsuse kahanemise ning väljarände kasvu.

Alates 2008. aastast võib täheldada väljarände-teemaliste arutelude märgatavat kasvu, mis päädis 2011. aasta riigikogu valimiste väitluste ja iseseisvuse taastamise 20. aastapäevaga seotud tagasivaadetega. Arutelusid läbib küsimus, kas väljaränne on negatiivne ja oma olemuselt probleemne või loomulik ning pigem positiivne nähtus. Paistab silma, et seisukoht väljarände küsimuses jookseb poliitilises elus opositsiooni ja koalitsiooni liini pidi. Opositsioon näeb väljarändes pigem probleemi ning on seda teemat debattides ning valimiskampaaniates ka rohkem tõstatanud. 2011. aastal ilmunud Eesti inimarengu aruandes nimetab Marju Lauristin kõige olulisema sotsiaalse väljakutsena madalast iibest ja suurenenud väljarändest tulenevat rahvastiku kiire kahanemise ohtu.

Näitena püüdlusest kujundada üldine tegevuskava ja planeerida tegevust võib tuua 2010. aasta septembris riigikogu keskfraktsiooni esitatud „Eesti kodanike kojutuleku seaduse” eelnõu, mis nägi ette üheksa meedet, mille abil soodustada kodanike tagasipöördumist ning motiveerida Eestisse elama jääma ja siin töötama. 2010. aasta oktoobris käivitas Eesti Kaubandus-Tööstuskoda projekti „Talendid koju”, mille eesmärk oli eestimaiste tööandjatega kokku viia andekaid noori, kes on läinud välismaale õppima või tööle. Seda võib pidada esimeseks reaalseks sammuks väljarände probleemi lahendamisel XXI sajandi Eestis.

Viimase rahvaloenduse eel võis eeldada, et loenduse tulemusest sõltub suuresti väljarände kui sotsiaalse probleemi käsitlemise edasine kulg. Pole siiski tunda, et rahvaloenduse tulemused oleksid avalikkust ja poliitilist eliiti raputanud. Väljaränne ei ole Eestis seni selgelt ja ühiselt tunnetatud sotsiaalne probleem. Pole konsensust, kas meie rahvaarvu kadu on problemaatilise suurusega või mitte – Balti saatusekaaslastel on läinud ju veelgi kehvemini. Veel vähem kohtab avalikkuses ühtset seisukohta väljarände sotsiaalse loomuse, s.t ühtlasi väljarände põhjuste kohta. Senini on väljarännet käsitletud pigem individuaalse valiku (õppimine, isiklik areng, abielu, kogemuste omandamine) kui sotsiaalsete põhjuste (vaesus, võõrandumine, ebavõrdus, suletus, sallimatus) tulemina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming