Rahvaloendus ja soome-ugri

Jaak Prozes

Rahvaloendus on praegu kuum teema, mis meid ärevil hoiab. 2011. aasta Läti ja Leedu rahvaloendus näitasid, et sealsete inimeste arv on viimase kümne aastaga vähenenud sadade tuhandete võrra, mõlemas riigis 12-13% kogu rahvastikust. Mõnevõrra paremini on läinud Venemaal, kui ikka võib mitme miljoni jagu rahvaarvu kaotust heaks tulemuseks nimetada. Rahvaarvu vähenemise põhjustasid mitmed tegurid, eelkõige negatiivne iive, aga kindlasti ka negatiivsed rändeprotsessid. Venemaa puhul aga tuleb lisada, et negatiivset iivet kompenseerib kasvanud sisseränne, mõnede rahvaste positiivne iive ja mõningad piirangud väljarändele. Missugused on Venemaa rahva 2010. aasta rahvaloenduse andmed, mis avalikustati alles 2011. aasta detsembris? Selle järgi elab Venemaal ligi 143 miljonit elanikku (täpsemalt 142 856 536), mida on 2002. aasta rahvaloendusega võrreldes protsentuaalselt vaid 1,6% vähem, arvuliselt on seda aga üle 2,3 miljoni inimese vähem. Venemaal väheneb ka suuremate rahvaste rahvaarv. Venelaste puhul on vähenemine protsentuaalselt küll väike (-4,2%), kuid see tähendab rohkem kui 4,5 miljonit inimest. Olukorda ei ole ka päästnud asjaolu, et ilmselt on paljud ukrainlased, valgevenelased, aga muidugi ka soome-ugri rahvad kirja pandud venelastena või väljendubki selles assimilatsiooniprotsessi tegelik tulemus. Suurenenud on aga Põhja-Kaukaasia rahvaste arvukus (nt avaarid +12,0%,), aga eriti Kesk-Aasiast tulnud rahvuste arvukus. Näiteks eelkõige sisserände tõttu on usbekkide arv suurenenud 2002. aastaga võrreldes koguni 5 korda, küündides 2010. aastal üle 0,5 miljoni. Vastupidiselt kuulujuttudele ei ole märgata hiinlaste arvukuse tõusu, vastupidi, 2010. aastal loendati neid 28 943 (2002. aastal 34 577).

Meid muidugi huvitavad eelkõige arvud, mis puudutavad soome-ugri rahvaid ja keeli (vt tabel 1). Taas võib öelda, et üks suur osa soome-ugri rahvastest on kadunud (kokku -14,3%).

sirp12_tabelidall

Esimest tabelit kommenteerides tuleb nentida, et põhiosas on toimunud arvuline kahanemine suurte rahvaste arvelt, mordvalaste arv on vähenenud ligi 90 000, udmurtide arv 80 000, maride ja komide arv 60 000. Kui nüüd aga võrrelda 1989. ja 2002. aasta rahvaloenduse andmeid, siis tuleb tõdeda, et soome-ugri rahvaste arvukus väheneb üha kiiremas tempos, eriti kiireks on läinud soomlastel, eestlastel, karjalastel, bessermanidel ja vepslastel. Sellel on mitmeid põhjusi, kuid üks kindel märksõna on „assimileerumine”. Jätkuva soome-ugri rahvaste urbaniseerumisprotsessi juures saab saatuslikuks sealne venekeelne ja -meelne linnakeskkond, mis ei võimalda soomeugrilastel oma rahvusliku kuuluvuse üle uhkust tunda. Teiseks kasvab üha segaabielude arv, millega pääseb domineerima vene keel. Kolmas põhjus on, et haridus- ja sotsiaalmajanduslikud protsessid ei soodusta soomeugrilist identiteeti. Neljandaks võib välja tuua ka negatiivse iibe, mis siiski on suurem kui venelastel: hantidel ja mansidel kogunisti üks suuremaid (üle 10%) Venemaa rahvaste seas.

Kui nüüd küsida, kas 2010. aasta andmetes on ka midagi rõõmustavat, siis on vastus vaiksel häälel „jah”. Nimelt on pidurdunud mordvalaste, ühe Venemaa suurema soome-ugri rahva arvukuse vähenemine, mis aastatel 1989–2002 oli kogunisti 22%. Paistab, et see on aktiivse Mordva Vabariigi juhtkonna mordva rahvusliku identiteedi propageerimise tagajärg. Teiseks on ikkagi suurenenud põhjapoolsete soome-ugri ja samojeedi rahvaste arvukus (neenetsid, handid, mansid, vt tabel 1), ehkki juurdekasv on kahanenud: kui 1989.–2002. aastani oli see ligi 30%, siis nüüd vaid 7-8%. Nende rahvaste juurdekasvu dikteerivad Venemaa üha kasvanud toetused, mis praegu ulatuvad aastas umbes 3750 euroni inimese kohta, kes elavad näiteks Handi-Mansi autonoomses ringkonnas ja viljelevad eelkõige traditsioonilist eluviisi.

Rahvuste kaupa vajab vahest selgitust niidu- ja idamaride arvu vähenemine (enne 56 119, nüüd 218, vt tabel 1). Tegelikult on nii, et sedapuhku on Baškortostanis ja Tatarstanis elavad marid lugenud enda lihtsalt maride hulka. Mokšad aga lugenud end mordvalasteks ja ižmakomid lihtsalt komideks. Eestlastele ehk üllatavalt peab Venemaa setusid omaette rahvaks, kuid, nagu arvudest näha, seda setu identiteeti eriti pole. Siin võib aga tulla muutusi, sest näiteks Petserimaa setu juhtide meelest elab neid seal juba praegu üle 300. Viimane väide tekitab ka paratamatult küsimuse, kui usaldusväärsed on Venemaa rahvaloenduse andmed. Eriti selles valguses, et üle 5 miljoni venemaalase jättis rahvuse kirja panemata ja paljuski täitis selle punkti kohalik administratsioon? Võib arvata, et just soomeugrilaste seas võib neid rahvuslikust alaväärsuskompleksist tulenevaid rahvuse peitjaid olla küllaltki palju. Teisest küljest on ka väga sageli väidetud, et neid ei loetudki üle. Siin on ilmselt põhjuseks, et Venemaa rahvaloendajad kasutasid küllaltki palju kohalike võimude (külanõukogud) andmeid.

Bessermanid võivad ka ehk lugejale tundmatum rahvas olla. Tõepoolest, eraldi rahvusena olid nad kirjas 1926. aasta rahvaloendusel ja nüüd siis kahel rahvaloendusel järjest. Tegemist on ebaselget päritolu Udmurdi Vabariigi põhjaosas elava udmurdikeelse rahvakilluga.

Kui rahvaste vähenemine pole üldkokkuvõttes veel nii hull, siis soome-ugri keelte valdajaskonna nii kiire vähenemine on võtnud katastroofi ilme (vt tabel 2).

Teist tabelit kommenteerides rõhutan, et see näitab keelte valdajaskonda. See tähendab seda, et siia hulka on loetud ka teistest rahvustest inimesed, kes üht või teist soome-ugri keelt valdavad. Paraku on Venemaal nii, et näiteks ukrainlastel, venelastel ja ka teistel rahvastel pole eriti kombeks soome-ugri keeli osata või ära õppida. Seega on nende teistest rahvustest isikute arv, kes valdab üht või teist soome-ugri keelt, suhteliselt marginaalne. Mõnevõrra valdavad tatarlased Mari Vabariigis ja Tatarstanis mari keelt, natuke venelased Mordva Vabariigis ersa või mokša keelt, kuid rõhutan veel kord, et see on tõesti vägagi tühine osa. See-eest, võrreldes nende rahvaste arvuga Venemaal, on suhteliselt arvukas ja arvukamgi riiklust omavate eesti, soome ja ungari keelte valdajaskond (vt tabel 3).

See näitab, et nende keelte oskamist on pidanud vajalikuks ka teised rahvad, kuid paraku väheneb ka nende keelte valdajaskond väga kiiresti (nt eesti -41,5%). Eestlaste puhul on selge XIX sajandil ja XX alguses väljarännanute kiire assimileerumise protsess. Vastavalt rahvaloenduse juhendile peetakse keele valdamiseks keele rääkimist või lugemist ja kirjutamist.

Kui vaadata nüüd Venemaa soome-ugri rahvaid keele aspektist, siis on pilt tõesti väga nukker. Esiteks torkab silma nende keelte valdajaskonna kiire kahanemise tempo ning kui võrrelda soome-ugri keelte valdajate ja nende rahvaste arvu, siis on pilt eriti masendav. On nii, et vaid natuke üle poole mordvalastest, maridest, udmurtidest ja komidest valdab oma emakeelt. Mõnevõrra on olukord ehk parem maridel, keda aitab asjaolu, et nende keel on kahe suurkeele, tatari ja vene mõju all. Mõnevõrra halvem eespool nimetatutest on karjalaste ja vepslaste seis. Ja kui võisime rõõmustada hantide, manside ja neenetsite positiivse iibe üle, siis keeleline statistika, mis peegeldab rahvuste tegelikku olukorda, on masendav ja näitab, et emakeelt valdab vaid umbes 10% (!) mansidest, 30% hantidest ja 40% neenetsitest.

Seega tuleb tõdeda, et soomeugrilased on küllaltki usinad vene rahva ja keele taastootjad. Teataval määral on see otseselt tingitud Venemaa rahvus- ja riigipoliitikast, mis paneb soome-ugri keeled ja rahvad tohutu surve alla. Viimastel aastatel aset leidnud soome-ugri rahvaste rahvuskeelse hariduse andmise lõpetamine või piiramine vaid kiirendab keelelist assimilatsiooniprotsessi. Kui uurida, kuidas on teiste soome-ugri rahvaste naabruses elavate rahvastega, siis peab tunnistama, et ehkki baškiiride, tatarlaste ja tšuvaššide seas on märgata samalaadset tendentsi, on nende keeleline olukord siiski palju parem: oma rahvuskeelt valdab keskmiselt 80%. Sellele aitab kaasa eelkõige kaks asjaolu. Esiteks, nende tunduvalt suurem arv ja teiseks, nad on oma vabariigis enamuses. Tatarlased moodustavad 53,2% Tatarstani elanikest, baškiirid ja tatarlased kokku 54,9% Baškortostani elanikest, tšuvašid aga 67,7% Tšuvaši Vabariigi elanikest.

Vabariikide osa ühe või teise rahva keele ja kultuuri kaitsmisel on praeguseks tõusnud kogu Venemaa Föderatsioonis, kuid teatud määral on tegemist illusiooniga. Lihtsalt näiteks väljaspool soome-ugri vabariike elavad soome-ugri rahvad assimileeruvad kiireminini, sest oblastitel ja kraidel pole erilisi kohustusi soome-ugri keelte ja kultuuri ees. 2010. aastal on koduvabariigist väljaspool elavate soomeugrilaste osa 2002. aasta rahvaloenduse andmetega võrreldes kahanenud keskmiselt 2–4%, mordvalastel koguni 11%. Seejuures on tõusnud soome-ugri rahvaste osakaal vabariikides, maride puhul 43,9%ni Mari Vabariigis ja mordvalaste puhul 40,0%ni Mordva Vabariigis. Viimase puhul on taas tegemist ligi 10% tõusuga, mille taga võib jällegi aimata riigivõimu selgitustööd.

Nii suurt soome-ugri rahvaste osakaalu neis vabariikides pole pärast II maailmasõda toimunud rahvaloendustel veel kunagi olnud. Viimane näitab seda, et Venemaa keskosas on etnilised protsessid suhteliselt stabiilsed, tervikuna aga on näha üldine rahvastiku vähenemine 4-5% võrra, seda nii negatiivse iibe kui ka väljarändamise tõttu. Viimasele on linnades domineerivad venelased ja venekeelne elanikkond märksa altimad.

Üldiselt Venemaa soome-ugri rahvaste olukorda vaadates tundub, et formeerumas on uus identiteet, mis ei põhine niivõrd keelel, kuivõrd kultuuril ja territooriumil. Kuna 2010. aasta rahvaloendusel (erinevalt 2002. aasta omast) esitati taas küsimus „Mis keelt te peate emakeeleks?”, siis annavadki vastused märku keelelise identiteedi muutumisest. Nii pidas 40% komidest, 38% udmurtidest, 35% mordvalastest ja 25% maridest emakeeleks vene keelt. Võrreldes 1989. aasta rahvaloenduse andmetega on siingi ligi 10% tagasiminek, seda hoolimata rahvuslike organisatsioonide asutamisest, rahvuskeelte propageerimisest ja hõimuliikumise arendamisest.

Meie rahvaloenduse tulemused selguvad juba selle aasta jooksul; loodetavasti ei ole meie arv nii kiiresti vähenenud kui Venemaa soome-ugri rahvastel. Kuid kuidas suhtume meie oma emakeelde? Juba on sündinud Eestis mehed ja naised, kes arvavad, et eesti keel ikka mõnesse valdkonda ei sobi ja natuke nagu segab arusaamist maailmas toimuvast. Sellega ei taha ma mingil juhul öelda, et Venemaa soome-ugri rahvad on ise oma olukorras süüdi, vaid seda, et suurrahvad viivad nii kultuuriliste, majanduslike kui ka poliitiliste mõtteviisidega, aga vanasti ja mõnel pool nüüdki ka vägivallaga, väikesed rahvad niikaugele, et nood loobuvad rahvusena toimimast. Viimasel ajal, mil maailmas laksutab lõugu raha, tungivad esiplaanile majanduslikud põhjused, ja tehaksegi maridele või mansidele selgeks, et te olete majanduslikult kahjulikud. Ilmaski ei või teada, millal eestlased majanduslikult kahjulikuks muutuvad. Oleme ju väikerahvana väga kallid.

Või teisest küljest: äkki see ongi kõik loomulik, nagu Venemaa rahvastikuteadlased kirjutavad? Venemaa soome-ugri rahvaste arv väheneb, venelaste arv väheneb ka, väiksem sulandub suuremaasse, suurem veel suuremasse. Paraku, loodusseadustele mõeldes selle loogikaga kaugele jõua. Siiski, hiljuti ületas üha kasvav maailma rahvastik 7 miljardi piiri. Loodus aga tühja kohta ei salli.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming