Rahvakiriku reformimine

Kaarel Tarand

Laulukultuuri olukord Liivi- ja Eestimaal oli XIX sajandi keskpaigas kõike muud kui kiiduväärt ja seda hoolimata vennastekoguduste ning ka luteri kiriku usinast tööst. Johann Voldemar Jannsen kirjeldas asjade seisu tagasivaates nii: „Kõik köstrid kõõrutasid niisama ilma orelita kui ilma nootideta, igaüks „omal viisil”, niihästi kui hääl andis ja mõistus kandis; noodid olid suuremale hulgale muidu viie kriipsu peal tundmata täpikesed, millest ehk vaevalt nii palju teati, et need täpid, mis kõrgema õrre peal seisid, ka kõrgemat häält tähendasid ja ümberpöördud. Koorilaulust – kes pidi sest eesti kogudustes midagi teadma ehk ka – pidama. Võis ehk mõni saksa asi olla, mis linnades ehk kes teab kus paikus pruugiti; polnud ka ilus kedagi, tegi lauluviisi siga-saga” (Eesti Postimees 31. X 1873, tsiteeritud Rudolf Põldmäe raamatust „Esimene Eesti üldlaulupidu”, Tallinn 1969, lk 13).

Õigupoolest valitses lihtsalt üks teine laulukultuur, vanema rahvalaulu oma, aga see oli rohkem reerautamine, mida polnud hästi võimalik kooriga ette kanda, kuni keegi (Hermannist Tormiseni) polnud seadeid teinud. Laulukooride asutamine ning laulukultuuri vahetus oli eestlaste ühistegevuses murrangulise tähendusega, midagi võrreldavat ristiusustamisega XIII sajandi alguses. Paradoksaalselt aga pidid just koguduste kaudu uue kultuuri maaletoojad, eesti soost kirikuõpetajad eesotsas Jakob Hurdaga ise ka hoolitsema paganausu (vanema rahvalaulu) säilimise ja kokkukogumise eest.

Kuid kõik, mis tehti, tehti matkimisi. Oli koorilaul, ja eriti suurte hulkade ühistegevusena, ju kogu sajandi esimese poole jooksul Saksamaal ja Šveitsis olnud populaarseim meelelahutus ja rahvahulkade kunstiharrastus. Nagu kõik hea, kandus koorilaulgi Kesk-Euroopast kiiresti Riiga ja Tallinna. Esimene linnadevaheline ja mitu päeva väldanud saksa kooride laulupüha organiseeriti Tallinnas 1857. aastal. Jannsen ise oli kohal 1861. aasta laulupeol Riias, kus saksa ühendkooride koosseisus oli kokku juba 700 lauljat. 1866. aasta nädalapikkune Tallinna laulupidu haaras osavõtjaid tervest Baltikumist ja Peterburistki. Võistulaulmine, muuseas, oli kõigi nende ettevõtmiste loomupärane osa ja kõrghetk, mitte midagi, mis enne algust provintsis nurga taga häbelikult ära aetakse.

 

Koopia, ent originaalist vägevam

Nii oli ainult aja küsimus, millal eestlased sakslaste ületrumpamiseks oma laulupeo teevad. Aeg tuli 1869 ja kokkuvõttes löödigi kõik eeskujud üle. Laulukultuur omandas inimpõlve jooksul peaaegu religiooni mõõtmed ning sai kahe põlvega endale ka peakatedraali Kadriorus. Mujal jäädi harrastajateks, meil arenes välja terve tööstusharu. Meie laulukiriku koos sõnumiga võttis maa vallutaja 1940ndail sujuvalt üle, kuid jättis rituaali endiseks, taipamata selle pealtnäha pelga meelelahutuse sügavat sisemist jõudu karta.

Tänavu tuletame hardusega meelde 20 aasta möödumist sellest, kui „me ennast vabaks laulsime”. Lisaks poliitilisele mõõtmele tasub toona, eriti nn öölaulupidudel (alates 10. juunist) toimunu puhul rõhutada ka laulukultuuris radikaalsete hoovuste võimendumist. Püha laulukaare alla pääsesid oma moodsaid šlaagreid ehk kergemeelset, meelelahutuslikku muusikat esitama noortekollektiivid, VIA-d, bändid! Kohutav! Toimetati partei järelevalveta ja öisel ajal, teeneliste kunstnike ja nomenklatuurse rahva kooskõlastuseta. Ja Heinz Valk kiitis veel tagant: „Ütlen kohe välja, et sellel peol osalemiseks tasus aastakümneid kannatada alandusi ja enesesalgamisi. See oli suurejoonelisim meeleavaldus, mida pole näinud ei filmis, televisioonis, unes ega ilmsi. Laulev ja rütmiliselt liikuv õnnelik rahvahulk, kümned ja kümned lehvivad rahvuslipud, naerud näol, üksmeel, ei tigedust, ei vaenu, südames vaid üks sõna: Eestimaa!” (Laulev revolutsioon. – Sirp ja Vasar 17. VI 1988). Valk muidugi eksis oma rahvas, öölaulupeolised polnud mingid tallekesed, vaid vastasid endistviisi kirjeldusele, mille oli I laulupeo osaliste kohta andnud Helsingi koolijuhataja C. G. Svan: „Eestlased olid küll hästi rahulikud ja käitusid üsna korralikult. Ka rõõm lõõskas nende silmades. Aga et sügav viha asus südamepõhjas, see tuli ka ilmsiks” (Põldmäe, lk 147). Südamepõhjaviha oli 1988nda suvel oma kohal, ei mingit kahtlust!

Muusikalis-usuliste konservatiivide vastulöök ei jäänud tulemata ka 1988. aasta kergemeelsuspuhangu järel, mistõttu läbi 1990ndate leidus ikka neid, kes kogu laulupeo traditsiooni kui liiga vanaaegse ja tõsimeelse üldse kahtluse alla seadsid. Katedraalis ehk Tallinna laululaval elas kõrvuti mitu kultuuri, millel seguneda ei lastud. „Rock Summer”, Õllesummerid ja ametlikud laulupeod, benji-hüpped ja muu palagan pealekauba. Kriginal see asi käis ja peakirik kippus lagunema, ajale jalgu jääma. Mis see muud on – puhas jalgujäämine, kui statsionaarse laulukaare alla peab iga vähegi kaasaegset tehnikat nõudva ürituse puhuks aina suuremaid ajutisi lavasid ehitama.

 

Ühte laulu tahaks laulda…

Aga see on kõik eellugu, mis tänase päeva, laulurahva ja laulupeo tuleviku seisukohalt on mitmes punktis oluline. Või vähemasti näitlikustab kõige korduvust. Alati ja igal pool kordub see, et uut ei lasta lavale. Ei pääsenud probleemideta oma sünnimaade ametlikele lavadele jazz, rock’n’roll ega muu nn kerge muusika. Ka Eestis on koorimuusika kuulunud tõsise või süvamuusika liigituse alla ja laulupeol on konservatiivide arvates kõige tähtsam olla tõsine. On oldud ka, aga kahaneval määral, sest tasahilju on laulupeokavasse hiilinud „Kikilips” ja tantsupeo omasse „Jaaniräpp”.

Seda kummalisem tundub kultuuriministri värske suhtekorralduslik läbikukkumine Rakvere punklaulupeoga seoses. Netiportaalide andmeil rääkis korraldaja Üllar Saaremäe sellest nii: „„Mõistagi tekkisid teatavad vastuolud konservatiivsemate koorijuhtide ja meie ürituse vahel ning ei saa salata, et selles on suur osa ka kultuuriminister Laine Jänesel, kes erinevates meediakanalites punklaulupeo kohta sõna võttis,” märkis Saaremäe. „Praegu hoiab minister aga selles suhtes väga madalat profiili.”” Lugu käsitles Eesti Päevalehes pikalt ja mõningase ülepingutusega ka Rein Sikk („Punkpidu pani jänesed põlema”, 10. VI), mistõttu ma siin üksikasju ei korda. Juhin vaid tähelepanu, et laulupeo 139-aastast traditsiooni meenutades tundub vastuseis uuendustele või muutustele lootusetu ettevõtmine. Laulupidu pole enam riigikirik, vaid tänapäeval ikka ja ainult rahvakirik, kus mängureeglid otsustab kogudus (see Grenzsteini küsimus aastast 1899 – Herrenkirche oder Volkskirche? – peaks küll lõplikult lahendatud olema). See tähendab, et repertuaari otsustavad lauljad ja publik, mitte ametivõim. Kui koorid otsustavad hakata laulma ka „isehakanute”, mitte heliloojate liidu liikmete komponeeritud ning mitte kooridele loodud lugusid, siis selle vastu ei saa. Varem või hiljem tuleb kooride tahe programmi kirjutada. Kui laulupidu ehk teenistus ei käi koguduse tahte järgi, sureb nähtus kiiresti välja.

Punklaulupidu Rakveres sai õnnestuda, sest koorid tahtsid nende nokkadele seatud punklaule laulda, protesteerides sellega vihjamisi (või täiesti ebateadlikult) ka igasuguse konservatiivse repertuaaripoliitika vastu üldlaulupeol. Üle 1500 punk-koorilaulja – see teeb ligi kümnendiku üldlaulupeo ühendkoorist! Kaalukas sõna, mida küll 2009. aasta laulupeol paraku arvestada ei saa, sest üsna vanaaegne eeskava on juba kinnitatud ja trükkimisel. Pole kahtlust, et needsamad poolteist tuhat leiavad soovi korral võimaluse ka üldlaulupeo käigus oma kätteõpitud punk-lood maha laulda, külvata Johnny Rotteni vaimus anarhiat niikuinii süvenevasse postmodernsesse segadusse. Küsimus on ainult täpses ajas ja kohas.

Punklaulupidu ei sündinud tühjale kohale. Meedia kaudu oli uuendusteks koorilaulmises ettevalmistust tehtud mõne aasta jagu. Avaliku plahvatuse tekitas muidugi alles ETV „Laululahingu” saatesari (kurb, et laulurahvas sellise saateformaadi peale ise ei tulnud, vaid peab, nagu 140 aastat tagasigi, kaugemal Euroopas väljamõeldu matkimiseks võtma, aga küllap matkitakse nüüdki täiesti enneolematul tasemel, viiakse formaat kosmiliste kõrgusteni). Kuid tasub meenutada, et Tallinna tehnikaülikooli meeskoor on menuka show-koorina Eestit lõbustanud juba hea mitu aastat, tipphetkeks TV3 toodetud popstaaride võistlussaate „Eesti muusika karikas„ võit kaks aastat tagasi. Laululahingud televisioonis lükkasid tänavu kevadtalvel jõuga maha viimsed kui müüririismed koorilaulu ja bändimeeste vahelt. Laulurahvas on kõik üks, tahavad muusika-ametnikud seda või mitte. Miilits ja punkar sõbralikult näe / ulatavad teineteisele nüüd käe, nagu koorid Villu Tamme sõnadega Rakveres laulsid.

 

Teesid arutelu alguseks

Ma ei tea, kas Eesti laulupeo peareformaatoriks, Martin Lutheriks saab Hirvo Surva, Lauri Breede, Jüri-Ruut Kangur või keegi, kes Rakveres ei punkinud. Igatahes on aeg küps selleks, et Tallinna laululava peaväravale naelutada lühike teade kahe teesiga. Need on:

1) laulupidu on küps rahvavõimu täielikuks kehtestamiseks,

2) rahvas on küllalt rikas uue, laulujumala-väärilise katedraali ehitamiseks.

Rahvavõim tähendab seda, et üldlaulupeo kava peaks moodustuma enam-vähem samal moel nagu eurovisiooni lauluvõistluse edetabel või riigikogu liikmeskond, üldrahvaliku hääletuse tulemusena. Pole kahtlustki, et laulupeo püsivarasse kuuluvad Lüdigi „Koit”, Hermanni „Oh laula ja hõiska”, Härma „Tuljak” ja Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” jõuavad eeskavasse ka mobiili- või Interneti-hääletuse tulemusena. Kui aga mõni vaimus 1985. aastasse kinnijäänu paneb hääletusele Serafim Tulikovi – Andrei Dostali laulu „Minu armas kodumaa”, siis see küll läbi ei lähe. Kuna teismeliste hääled hajuvad paljude ikoonilaulude vahel laiali, saame üldlaulupeo eeskava koostamisel otsedemokraatia vahenditega tagatult tasakaalus tagajärje. Õpetatud žürii võib, aga ei pruugi jõuda sama hea tulemuseni.

Kui laulupeol valitseb rahvavõim, siis seda ka kõik armastavad. Mis omakorda tähendab, et lauluväljaku kooriruumi ehk lavale ei mahu kõik oskajad ära. Keda diskrimineerida ja tõrjuda? Mitte kedagi. Meeles tuleb hoopis pidada, et laulujumalale kõlbab ainult suurim ja parim. Praegune katedraal mahutab ala haldaja andmetel maksimaalselt 100 000 inimest (http://www.lauluvaljak.ee/est/territory), arvestusega kaks inimest ruutmeetri kohta. See on ülim tihedus, kusjuures hõlmab osaliselt ka teenindus­alasid, kust tseremoonia kätte ei paista.

Laulujumalale kõlbab ka tehnoloogiliselt ainult parim. Alar Kotli 50 aasta tagune tipp seda tänapäeval enam pole. Telekommunikatsiooni arengut praegune laulukaar arvesse ei võta, samuti pole kõneväärne tagala olukord. Moodsat teenindust selle infrastruktuuri peale ei raja. See suunab meie ette kaks lahendusvarianti. Uue, kõrgtehnoloogilise amfiteatri võib rajada praeguse kohale (seda tehti ka 40 aastat tagasi, kui 1928. aasta laulupeoks tehtud lava enam nõuetele ei vastanud). Kui aga olemasolev on seaduse nii kõrge kaitse alla võetud, et seda puudutada ei tohi, tuleb peakiriku rajamiseks uus koht leida. Kliimamuutuse lähiperspektiive arvestades ikka Kõrg-Eestisse, kus kuppelmaastikud pakuvad looduslikke kohti külluslikult.

Laulupeokultuuri sakraalset olemust ning arenguvajadusi võib püüda ka eitada. Turg aga arvab praegu vastupidi ja kui riigivõim korda ei paku ega initsiatiivi ei haara, saadab turg välkkiirelt mõne Melchior Hofmanni reinkarnatsiooni (ehk Üllar Saaremäe juba ongi see?) laulupidu pildirüüste abil uuendama.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming