Rahu ja raha. Mõttetu katse seletada asju surnud jänesele

Tiit Hennoste

Viimasel ajal on räägitud ülikoolist palju. Ühelt poolt on meedias hakatud rohkem kirjutama teaduse saavutustest. Aga olulisem on ikka see, kui ülikoolis juhtub mingi prohmakas. Ja õppejõud ise räägivad väsimusest, allakäigust jne. Ühesõnaga, asjad ei ole ülikoolis korras.

Ülikooli õppejõul on kaks tegevuskeset: teaduse tegemine ja üliõpilaste õpetamine. Õppejõu ajalimiit on lõplik. Eesti õppejõud  töötavad ammu üle jõu. Helsingis oli asi teine. Ka seal sõimati omavahel bürokraate, aruandluse kasvu, õnnetut Bolognat jm, aga kui oli pühapäev, siis puhati, kui suusapuhkus, siis suusatati. Jne. Ning tulemused on palju paremad kui eesti teaduses. Asi pole selles, et väikeses Eestis peab õppejõud end killustama. Killustamine või mittekillustamine on tema enda valik. Ja pinnast sügavamale minnes olen ma jõudnud järjest enam veendumusele,  et sel on vaid üks põhjuste ahel.

Eesti ülikoolis käib pidev reform. Kord reformib ministeerium, kord rektor, kord dekaan. Iga reformi õilsaks eesmärgiks on tuua õppejõududele paremad tingimused. Iga reformi tagajärjeks on ametnike võimu kasv ja vajadus uute reformide järele. Tulemuseks on pidev tõmblemine. Teadus aga vajab süvenemist. Süvenemine vajab rahu. Töörahu. Ja eesti ülikoolis seda töörahu lihtsalt  ei ole.

Ülikoolis on alati olnud erineva tasemega üliõpilasi, aga kõik teavad, et keskmise üliõpilase võimete ja töötahte allakäik on olnud muljetavaldav. Ülikool kubiseb lootusetutest. Ise minema nad ei lähe, kuigi õppejõud hinnete abil pidevalt vihjavad. Minema saata on neid üha raskem, sest üha enam loovad ülemused neile jätkamise võimalusi. Lõpuks mõistad, et selle inimesega ei saa midagi  teha. Ja lihtsalt lased ta läbi. Sada korda on räägitud massikursustest. Alguses paistis neist juttudest isegi uhkust, et vaadake, kus mu loengud on ikka popid. Siis jäi ainult väsimus. Sellel massihekslimasinal on veel kaks tagajärge, millest on vähe (kui üldse) kõneldud.

Andetutega on raske, sest nad kipuvad läbi kukkuma, aga ka andekatega on alatasa probleeme. Nad võivad näiteks avaldada  järsku ebastandardseid mõtteid. See nõuab süvenemist. Süvenemine nõuab aega. Ja nii on õppejõud vaikselt ja varjamisi hakanud hindama üha kõrgemalt puhta põllekesega referaadikirjutajaid. Korralik äraõppija on parim klient. Tema tööd on alati õigel ajal tehtud. Tema komad on alati paigas. Ja nii saab tema töö kiiresti ja probleemideta ära hinnata. Üha enam nõutakse loengute asemel  seminare, arutlusi, esseid, kuigi kõik saavad aru, et iga nädal saja kodutöö läbinärimine käib üle jõu. Aga sel on veel üks tahk. Loengut pidades saab õppejõud kogu semestri vähemalt loota, et üliõpilased tahavad ja suudavad. Kuigi ta näeb, et mitu neist vaatab tuima näoga enese ette ja mitu klõbistab arvutis teha midagi, mis surmkindlalt ei ole loengu ülesmärkimine. Aga iga semestri keskel antud töö toob halastamatu selgusega  laiskuse ja lolluse välja. Ma ei süüdista õppejõude. Nad teevad, mis nad suudavad. Kuigi tõmblemise talumine ja pidev sunnitud lolluste lugemine on sama mõjuga nagu Delfi kommide modereerimine. See ajab jooma.

Ma ei süüdista neid noori inimesi. Neisse on tambitud kogu aeg ülikooli kui ainsat kohta, mis annab edukaks eluks vajaliku pagasi. Neid võetakse vastu ja hoitakse nagu  sitta pilpa peal. Kogu pundar algab lihtsast asjast: kas riik annab ülikoolile piisavalt raha või mitte. Mu arust on kogu see liberaalne rahastamismudel, mis sunnib riigi ülikooli poole vajalikust rahast juurde teenima, algusest lõpuni vale. Ja küsimus on ainult selles, kas riigi juhid tahavad sellest aru saada või mitte. Pole mõtet hakata demagoogiliselt sonima sellest, et ülikooli tarvis tuleb kusagilt raha ära  võtta. Muidugi tuleb. Küsimus on selles, milles juhid väärtust näevad. Varsti väheneb üliõpilaste hulk. Võib suure tõenäosusega arvata, et see toob kaasa osa raha äravõtmise ja osa õppejõudude vallandamise. Tulemuseks on eesti ülikooli lõplik allakäik. On vaid üks võimalus: jätta raha alles. Uurimused näitavad, et on olemas selge korrelatsioon ülikooli teadustulemuste ja selle vahel, kui palju on õppejõu  kohta üliõpilasi. Muidugi võib vastu väita, et see õppejõude ei muuda. Need on sama targad või lollid ikka. Kindlasti muudab. Lihtsalt sellega, et õppejõul jääb aega üle. Isegi siis, kui ta selle aja maha molutab, on see suur võit, sest ta on oma loengus ja artiklit kirjutades värskem.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming