Radikaalse demokraatia paradoks

Olemaks oma nime vääriline, peab demokraatia aina pärima oma kehtimistingimuste ja eelduste järele.

Andreas Ventsel

Sotsiaalteadustes on viimastel kümnenditel jõutud üha sagedamini äratundmisele, et ühiskondlikud suhted (sh võimusuhted) ei toimi pelgalt „alt üles“, „ülevalt alla“ ega ka „paralleelselt“ (kõik omamoodi lineaarsed ning dihhotoomial põhinevad arusaamad), vaid moodustuvad mittelineaarselt. Kõik need variandid on kombinatsioonis ning pidevas dünaamilises ümberliigendamises. Lühidalt öeldes elame maailmas, mida sotsiaalteadlaste arvates iseloomustab üha suurem ühiskondlike suhete sattumuslikkus (contingency) ja vastastikune sõltuvus (interdependence). Sellega seoses on tekkinud vajadus uue mõtteraamistiku järele.

Ühe võimaliku pakuvad Laclau ja tema loodud Essexi koolkond. Raamatusse on koondatud tema olulisemad artiklid hegemooniateooria teemal, kaasa arvatud juba varem eesti keelde tõlgitud „Ideoloogia surm“ ja „Miks on tühjad tähistajad poliitikas olulised“, Slavoj Žižeki artikkel „Sealpool diskursuseanalüüsi“ ning koostaja Jüri Lippingu järelsõna. Viimane tuleb esile tõsta kui iseseisev akadeemiline töö, kus ta selgitab igaühele mõistetavalt Laclau teoreetiliste seisukohtade laiemat tausta ja kogumiku pealkirjaski esitatud kolme tuummõiste ehk antagonismi, poliitika ja hegemoonia omavahelist suhestumist. Tegemist on kindlasti lugemisvaraga, mis aitab pärast Laclau enda tekstidega tutvumist loetut paremini mõista.

Pehme võimu võimutsemine

Ernesto Laclau – marxistliku ja sotsialistliku traditsiooni radikaalne ümbermõtestaja.

Ernesto Laclau – marxistliku ja sotsialistliku traditsiooni radikaalne ümbermõtestaja.

Wikipedia

Äsja osutatud kolme mõiste kaudu läheneb Laclau poliitikateaduste kesksele küsimusele: mis on võim? Traditsiooniliselt on poliitikat mõistetud võimu ja selle võimaliku rakendamise kontekstis. Võim on vahend, mille abil kedagi/midagi piirata. Või teisisõnu, võim on sellel, kes saab X-i midagi tegema panna ka siis, kui X seda ei taha.1 Niisiis võib kokkuvõtvalt öelda: võim on repressioonivahend. Niisugusele läbipaistvale ja lausa klassikalise empirismi vaimus (n-ö piitsa ja prääniku meetod) kogetavale võimu kontseptsioonile pakub Laclau oma hegemoonikäsitlusega alternatiivi.

Tänapäeval toimib võim suuresti tähendussüsteemide domineerimise kaudu. Tegemist on siin ennekõike inimeste tähendusmaailma mõjutamisega, pehme võimuga, mitte füüsiliste piirangutega. Gramscist lähtuvalt ei mõista Laclau hegemooniat üksnes ühepoolse, ülevalt alla suhtena. Meenutagem, et Gramsci arvates esines mingi sotsiaalse grupi üleolek teisest sotsiaalsest grupist kahel moel: domineerimisena ja intellektuaalse ja moraalse juhtimisena. Hegemooniline tähendussüsteem (Gramsci sõnul „ajalooline blokk“) kujuneb propaganda, ratsionaalsete huvide, keele, väärtuste ja teiste sotsiokultuuriliste tegurite summana.2 Niisugune võim teostab ennast naturaliseerimise kaudu, taotleb universaalset kehtestamist, kuid varjab samal ajal kehtimapanemise protsessi ennast.3

Sotsiaalsuse retooriline alus

Erinevalt eespool osutatud autoritest pöörab Laclau domineerimisest rääkides tähelepanu ennekõike tähistamisprotsessile, mille kaudu üldkehtivusele pretendeerivaid võimusuhteid kujundatakse. Laclaule saab siin eriti oluliseks lähtumine diskursuse mõistest ja retoorikast, millega oleme jõudnud Laclau teoreetilise raamistiku ühe peamise eelduseni: objektiivsus (ehk see, kuidas me mõistame majandust, kultuuri, religiooni, poliitikat jne) kui selline konstitueeritakse üksnes diskursuse pinnal. See ei tähenda, et maailmas poleks midagi peale diskursuste või et kogu maailm diskursus(t)ele taanduks. Kuid erinevalt paljudest teistest diskursuseteooria suundadest (nt Norman Fairclough kriitiline diskursuseanalüüs, Briti diskursuseuuringud, ka varajane Foucault) pääseme me Laclau arusaamise kohaselt mittediskursiivsetele struktuuridele ja institutsioonidele ligi üksnes diskursiivse vahendatuse kaudu. Nii võime perekonna kontseptualiseerida näiteks kristliku diskursuse kaudu kui ühe peamise ühiskondlike väärtuste kandja, sama perekond võib aga majandusdiskursuses esineda kui spetsiifiline tootmisüksus, mis allub teatud turuloogikale.

Seejuures ei ole retoorika diskursuse suhtes teisene struktuur, pelk „kaunis kõne“. Retoorilisus kuulub olemuslikult ükskõik millisesse tähistusprotsessi, kus tähistussüsteemi kuuluvate elementide vahelised suhted mängivad tähendust üles ehitavat rolli ning seetõttu on retoorika oluliseks komponendiks ühiskondlike suhete konstrueerimisel. Ja muidugi kehtib ka vastupidine, retoorikal on tähtis roll ka ühiskondlikke suhteid dekonstrueerivas tegevuses (vt „Poliitika retoorika“).

Poliitika ja poliitilisus

Kui eeldame, et sotsiaalse elu tähenduslikkus konstrueeritakse retooriliselt diskursuse pinnal, siis võime öelda, et see eeldus hõlmab endas ka poliitika sfääri ja võimusuhete kujundamist. Meenutagem korraks Aristotelese inimesemääratlust: inimesed on poliitilised loomad just seetõttu, et neil on kõne. See võimaldab neil eristada õigust ja ebaõiglust, sel ajal kui loomadel (Aristotelese järgi) on olemas üksnes hääl valu või mõnutunde väljendamiseks. Seega võib öelda, et juba antiigis kerkib otsustavalt pinnale poliitika ja retoorika olemuslik seotus, mistõttu on võim igasse sotsiaalsesse tähistamisviisi potentsiaalselt sisse kirjutatud.4

Niisuguse loogika tagajärjeks on äratundmine, et sotsiaalne koosolu rajaneb antagonismil ja selle ületamise luhtunud katsetel. Segaduse vältimiseks tuleb siinkohal sisse tuua eristus poliitika ja poliitilisuse vahel. Selle juured viiakse tänapäeva poliitilises mõtlemises tagasi Paul Ricoeurini,5 kes eristas need mõisted esimest korda, ja Carl Schmitti poliitilise mõiste käsitluseni.6 Poliitilisus osutab ühiskondliku koosolu olemuslikule konfliktile – antagonismile; poliitika aga ennekõike praktikale ja institutsioonidele, mille eesmärk on organiseerida inimeste koos­eksisteerimist reaalses sotsiokultuurilises situatsioonis.7 Kuna maailm avaneb meile diskursiivse vahendatuse kaudu, siis saab ka antagonismi ajutiselt lepitada ennekõike retooriliste kujundite, metafooride abil. Nende varal luuakse tähenduslik diskursus, millega tagatakse ühiskondlik samastumine ja rahva mobiliseerimine.

Kuna inimestevahelises kommunikatsioonis valitseb tähenduse üleküllus, s.t tähendusi on alati rohkem, kui tähistajaid nende väljendamiseks, siis ei saa antagonismi reaalselt kunagi lõplikult ületada.

Tähenduslik diskursus võib alati olla teistmoodi, kui see on mingil konkreetsel hetkel, mistõttu kaasneb iga korra/korrastatusega (korrastatus on tähenduse tingimus) alati mingite teiste korrastatuste välistatus. Seega toodab igasugune korrastus üha uuesti antagonistlikku vastandust. Hea sellekohane näide on lahknevad ajaloodiskursused ja osapoolte vastastikused süüdistused ajaloo ümberkirjutamises ja võltsimises.

Õigustatult võib lugeja nüüd küsida, mis on Laclau teoorial pistmist demokraatiaga. Viimane seostub enamasti pigem ratsionaalsusega, konsensusega jne. Kui me mängime sõnadega nagu „sattumuslikkus“, „antagonism“, „ühiskonna võimatus“, siis kas ei lange me siin liigse skeptitsismi lõksu? Laclau vastus on siin ühene „ei“: kuigi ideaalne kogukonnakord ei ole saavutatav, siis selle järelmid ei pea ilmtingimata olema negatiivsed. Vastupidi, juhul kui antagonism oleks ületatav, tähendaks see, et ühiskond on jõudnud oma tõelise korrani ning igasugune erimeelsus lõpuks kadunud (lk 381-382).

Just lõplik kord ehk utoopia (nt kommunism), s.t sotsiaalsete erisuste kustutamine, kujutab endast demokraatia vaimule tõelist ohtu. Igasugune ühiskondlik identiteet või poliitiline projekt on alati mõne teise ühiskondliku identiteediga või poliitilise projektiga antagonistlikus suhtes ja üksnes niisuguses erinevuste koosmängus, mis ei ole taandatav mingile universaalsele printsiibile, saab rääkida demokraatiast. Seega sisaldab Laclau looming lisaks diskursuseteoreetilisele raamistikule ka poliitikateooria normatiivset dimensiooni. Kogumiku viimased esseed „Eetika, normatiivsus ja seaduse heteronoomsus“ ning „Radikaalse demokraatia tulevik“ esindavadki normatiivset mõõdet Laclau poliitikamõtlemises, neis on ta visandanud oma nägemuse radikaalsest demokraatiast. Viimast defineerib ta ühiskondliku organiseerumise „esimese rangelt poliitilise vormina“, kuna just siin sõltub ühiskondliku korra aluspõhja paikaseadmine ja tagasivõtmine täielikult poliitilisest sekkumisest (lk 382).

Erinevust radikaalse demokraatia ja traditsioonilise demokraatia arusaamade vahel saime ise kogeda 2012. aastal, mil Eesti avalikkuses lahvatas parlamendi ja valitsuse poliitika kohta terav kriitika, mis päädis jääkeldri protsessiga. Üheks etteheiteks oli tollal, et valitud rahvaesindus astub kodanikega dialoogi üksnes valimiseelsel ajal, vahepeal on kodanikkond aga otsustusprotsessidest justkui välja jäetud. See tähendab, et vabad valimised ja võimalus oma kandidatuur üles seada (peamine vastuväide uuenduste pooldajatele oli „tehke oma partei ja kandideerige valimistel“) ei legitimeeri veel valitud parlamendi poolt vastu võetud otsuseid, mistõttu otsiti uute demokraatliku kaasatuse vormide võimalusi. Olemaks oma nime vääriline, peab demokraatia seega paradoksaalselt aina pärima oma kehtimistingimuste ja eelduste järele.

1 Robert A Dahl, Mis on poliitika? – Akadeemia 1992, nr 2, lk 337–353.

2 Antonio Gramsci, Quaderni del carcere, vol. 3. Einaudi, Torino 1975.

3 Michel Foucault, Diskursuse kord. Varrak, Tallinn 2005, lk 17–18.

4 Oliver Marchart, Post-Foundational Political Thought: Political Difference in Nancy, Lefort, Badiou and Laclau. University Press, Edinburgh 2007.

5 Paul Ricoeur, The political Paradox. Rmt: Paul Ricoeur. History and Truth. Northwestern University Press, Evanston 1965 [1956], lk 247–270.

6 Carl Schmitt, The Concept of the Political. University of Chicago Press, 1996 [1936].

7 Ernesto Laclau, Chantal Mouffe, Hegemony and Socialist Strategy: Towards a Radical Democratic Politics. Verso, London 1985, lk 153.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming