Raamatute müük, üllatus ja hala

Tiit Hennoste

Mullu umbes samal ajal kirjutasin ma provintsikirjas kirjanduspreemiatest ja raamatumüügist. Aga midagi pole teha, tuleb kirjutada uuesti. Praegu raamatumüügist. Postimees avaldas mulluse raamatumüügi tipptiraažide suure tabeli. Mulle on sellised edetabelid alati meeldinud. Otsisin netist  eelmise kolme aasta tabelid kõrvale. Siis mõtlesin nende üle natuke. Tulemus on siin.

Kõigepealt, miskipärast on tabelite tipp kõigil aastatel üsna ühesugune. Igal aastal on küündinud 6–8 raamatut 6000 eksemplarini. 7000 sisse jäi juba palju vähem ja sealt edasi igasse tuhandesse vaid üksikud. Nii võime öelda: 6000 eksemplari on Eesti raamatumüügi tipupiir. Üle selle lähevad tõelised bestsellerid. Ja kuna see piir on mitu aastat sama, siis peab selle taga olema midagi objektiivset, näiteks lugeva rahva hulk.  Mis toimub pealpool piiri? Suur hüpe kahel viimasel aastal. Kui aastatel 2005-2006 tõusis piirist kõrgemale 8 raamatut, siis tunamullu 15 ja mullu juba 18 raamatut. Nojah, võibolla jäi mõni organiseerimata kirjastaja raamat siit välja, aga ma ei usu, et suhe muutuks. Mis juhtus viimastel aastatel? Pakun kahte seletust. Rahval oli rohkem raha ja Eesti kirjastajad said targemaks ning hakkasid tõsiselt ja süsteemselt menukeid tootma.

Tunnistan, mind pole mitte sugugi veennud mulluse ülimenuraamatu tootjate kümneid kordi välja ohitud üllatus. Kui see on tõde, siis olen ma mööda pannud.  Aga ma loodan, et ma saan viimaks ometi kiita Eesti kirjastajaid oskuse eest bestsellereid teha. Nüüd teise asja juurde. Nagu ikka, tulid mitmed arvajad tabeli peale välja traditsioonilise halaga, et mitte keegi ei taha lugeda ilukirjandust, vaid igasugu elulugusid, mälestusi jms. Sealjuures lisati varjatud vihjeid või otseseid kuulutusi selle kohta, et viimased on enamasti labane ja loll lektüür. Minus äratas see tabel samuti vana pahameele, aga hoopis seetõttu, et jälle olid kõik raamatud pandud ühte patta ja mõõdetud omavahel karja kokaraamatuid ja süvakirjandust.  Võinuks ju ka kooliõpikud kirja panna …

Ma tegin lihtsa asja. Jagasin tabeli nelja ossa, eeskujuks New York Timesi aastakümneid vana põhiliigendus. Niisiis: ilukirjandus (mis ei ole seesama, mida eesti kirjastajad ilukirjanduse alla mõtlevad, vaid nimelt fiction), non-fiction, nõuanded ja lastekirjandus. Ja tulemus oli midagi hoopis muud. Nimelt on kõigis sarjades eri aastate tipptööd põhiosas ikka sama tiraažiga, 7000-8000 üksust. Ja ilukirjandus on siin teistega üsna ühtemoodi. Igal aastal tuleb kõigis sarjades ette hüppeid sellest tasandist kõrgemale. Ka ilukirjanduses, kus Kivirähk on müünud 24 000 ja Harry Potter üle 13 000. Seega kindlad menuautorid. Ka muudes hüppajates on selge loogika. Kuulsate eestlaste elu. Mõned sõnaraamatud ja entsüklopeediad. Toiduretseptid. Aabitsa tüüpi kirjandus. Kust siis need suured erinevused selles ühises tabelis? Lihtsast asjast. Kui ametlik menuki piir läheb 2000 eksemplari juurest, siis on näha selge vahe ilukirjanduse kahjuks selles, mitu teost ulatub üle piiri. Miks nii? Üheks põhjuseks on kindlasti see, et nõuandeid ja non-fiction’it avaldatakse lihtsalt palju rohkem kui ilukirjandust. On alati avaldatud. 

Teiseks, neis sarjades ilmub igal aastal samade menukite muudetud kordustrükke, nagu sõnaraamatud või kaardid. Kuigi ma ei mõista, kas inimesed kujutavad tõesti ette, et Eestimaa muutub nii kiiresti, et neil on iga aasta vaja uut Regio kaarti. Ilukirjanduses on täiendatud uustrükk üsna haruldane asi. Ei tulegi muid eriti ette kui Kiviräha Ivan Orav. Samasse kuuluvad ka pikad sarjad, nagu entsüklopeediad ja pisikesed kokaraamatud. Tõsi küll, mind on alati hämmastanud, mida inimesed nende kokkuostetud kokaraamatute kuhjadega teevad, kui suuremat osa retsepte saab kasutada  ainult pühapäeval, kui on aega kaks tundi süüa teha. Ja kui samas tempos kasvab poest ostetud valmistoidu ja poolfabrikaatide hulk. Potteri sari pole aga just sage asi. Ja kolmandaks, kõrgilukirjanduses on menuki etteplaneerimine palju raskem kui mitteilukirjanduses. Siin mõjub vaid autori nimi, aga teda ei saa sundida igal aastal uut raamatut tegema. Õnneks. Mida öelda kokkuvõtteks? Kui, siis lihtsalt: ei ole üllatust ja ei vaja hala.

PS. Loen praegu Donald Sassooni „Euroopa kultuuri ajalugu”.  See on raamat kultuuri tarbimisest ja tootmisest viimase kahe sajandi jooksul. Soovitan kõigile kõrgkultuuri languse üle nutjatele. Saate teada midagi, mis aitab pisaranäärmed kinni panna.