Raamatukogud

Piret Lotman

Vastuseks David Vseviovi kriitikale  

Boriss Volodin, Maailma raamatukogude ajalugu. Tõlkinud Piret Lotman. Eesti Rahvusraamatukogu, 2006.

 

Oma küllaltki mahukas retsensioonis (Sirp, 14.VII) halvustab David Vseviov Boriss Volodini raamatut “Maailma raamatukogude ajalugu” ja seab kahtluse alla selle eestindamise mõttekuse. Kuna ma ei ole üksnes kõnealuse raamatu tõlkija, vaid ka kogu projekti algataja, seega vastutaja ja Vseviovi kriitika ei ole muutnud minu arvamust raamatust kui põhiliselt heast ja vajalikust raamatukogude ajaloo käsitlusest, ei ole mul võimalik sellele vastamata jätta, seda enam, et Vseviov on igati meeldiv inimene, lisaks veel erudiidi kuulsusega pärjatud. Eriti populaarsed on tema Venemaa-teemalised raadiovestlused, mille põhjal ta on üllitanud ka kaks raamatut. Arvatavasti seetõttu on Vseviovi tähelepanu keskmes ka kõnealuses retsensioonis ennekõike Venemaa ja Bütsantsi raamatukogud ning raamatu põhiidee ja semantilised sõlmpunktid on jäänud märkamata.

Vseviov heidab raamatule ette faktivigade (“näpukate”) rohkust, ajaloosündmuste ebasüsteemset valikut ja nõukogulikkust. Mis puutub näpuvigadesse, on need mõistagi kahetsusväärsed. Ravimatu haigusega võidelnud autor kiirustas oma monograafiat kirjutades ja faktivigu leidub seal tõepoolest. Mõned neist olen parandanud, kuid paraku on ka tõlkesse juhtunud trükivigu.

Enamik Vseviovi vigadena toodud näiteid seda aga ei ole, vahel koguni tundub, et retsensent lihtsalt norib. Nii väidab ta kategooriliselt: “Saame teada, et Julius Caesar oli keiser. Mida ta polnud.” Muidugi polnud, st ta ise ega keegi Roomas teda nii ei nimetanud, kuid see on õige ka teiste Rooma keisrite kohta. Sooritanud sisuliselt riigipöörde, ei tahtnud Caesar võtta endale Roomas diskrediteeritud kuninga tiitlit ning nagu teatab Suetonius, nimetas enda Imperatoriks (Valitseja) ja võttis lisanimeks Pater Patriae (Isamaa Isa). Pärast Caesari mõrvamist aga kasutasid järgmised imperaatorid tema nime tiitlina (“Caesarist” on tuletatud ka saksa “Kaiser”, millest omakorda eesti “keiser”). Nii et tõepoolest polnud Julius Caesar keiser nii nagu ka tema järglased, kes olid caesar’id. Suetonius alustab oma “Kaheteistkümne Caesari lugu” Juliusest. Eesti keeles kasutatakse tiitlit “keiser” üldse võrdlemisi vabalt ja Vseviovil ei tasuks küll siin tähte närida, kuna ta enda raamat kannab pealkirja “Bütsantsi keisrid”, ehkki enamik neist ei olnud caesar’id, vaid basileus’ed. Muide, vene originaalis nimetab Volodin Caesarit loomulikult imperaatoriks.

 

Eksitav mulje

 

Samasugune norimine on Vseviovi nõutus: “Milline Bütsantsi õitseng algas 325. aastal?” Ei pea olema Bütsantsi uurija mõistmaks, et jutt käib siin kogu (kristliku) Euroopa ühest sõlmsündmusest – Nikaia kirikukogust. Selle daatumi pidamine Bütsantsi kui kristliku impeeriumi tõusu alguseks on õigustatud. Või siis: “Miks sai Bütsantsi impeeriumi langus alguse XIII sajandil?”. Ka on selge, miks. Volodin on siin silmas pidanud neljanda ristisõja (1202–1204), mille käigus “juhuslikult” laostati Konstantinoopol, laastavat mõju. Loomulikult on tegemist selge lihtsustusega ja võib vaielda selle üle, kas Bütsantsi allakäik ei alanud tunduvalt varem, kuid ei saa eitada neljanda ristisõja otsustavat mõju.

Vseviovi kritiseerimismeetodit iseloomustab järgmine lõik: “Ja kuidas sai Jaroslav Tark ehitada Konstantinoopoli eeskujul Kiievisse kremli. Kas keegi on midagi kuulnud Konstantinoopoli kremlist?” Isegi Vseviovi sõnastuses ei sisaldu otsene väide, et Konstantinoopolis oli kreml. Sõna “kreml” tähendab vene keeles tsitadelli, müüridega kindlustatud linnaosa (vrd Moskva kreml). Et Jaroslav orienteerus Konstantinoopolile, on üldteada ja pole juhuslik, et Kiievi katedraal kannab Konstantinoopoli katedraaliga sama nime: Püha Sofia. Selliste võtetega püüabki retsensent jätta autorist rumalat muljet, mis on eksitav ja ebaõiglane.

 

 

Väljub europotsentrismi raamidest

 

Või teine näide: “Rääkides ülikooliraamatukogude tekkest Lääne-Euroopas XIII-XIV sajandil, tõdeb autor: “Raamatukogu hakkab teenima teadust, kuid teadust tolle aja mõistes – antiikteadust ja selle Kagu-Aasia analoogi.” Millist Kagu-Aasia analoogi keskaegne ülikooliraamatukogu teenib, on absoluutselt selgusetu.” Selgituse leiame aga peaaegu samas kohas kursiiviga esile tõstetult. Nimelt seisneb analoogia järgmises: nii Lääne-Euroopa keskajal kui Hiina ja Kagu-Aasia riikides kujutab raamatukogu endast “haridus- ja teaduskeskuse osa”. Volodini raamatu vaieldamatu väärtus on ka selles, et erinevalt enamikust raamatukoguajaloo käsitlustest väljub ta otsustavalt europotsentrismi raamidest ja näitab, et paljudes aspektides oli Aasia maade raamatukogukultuur kõrgem kui samal ajal Euroopas.

Hoopis tõsisemat laadi on Vseviovi järgmine süüdistus: “Ja kui juttu on Novgorodist, siis saame teada, et “…erinevalt hansalinnadest ei asunud siin avalikke raamatukogusid. Need loodi reformatsiooni tagajärjel…”. Mida sellest võiks järeldada vähem informeeritud lugeja… Kas tõesti oli siis Venemaal samuti reformatsioon!” Asi ongi selles, et Volodin ei kirjuta “väheinformeeritud” lugejale. Vähegi informeeritud lugeja aga teab, et reformatsiooni mõjud olid vene kultuuris ulatuslikud ja kulgesid mitme lainena. Neist esimene jõudis juba XVI sajandi alguses ennekõike hansakaubanduslinnadesse Novgorodi ja Pihkvasse (põgusalt peatub usuvaidlustel neis linnades Vseviov koos kaasautori Vladimir Sergejeviga oma raamatus lk 54–62, paraku ilmne seos reformatsiooniideedega jääb autorite jutustuse raamidest välja). Järgmine laine oli seotud ennekõike saksa pastorite tegevusega XVIII sajandi alguses.

Eriti tuleb esile tõsta pastorite Ernst Glücki ja tema järglase Johann Werner Paussi, samuti Katariina I sekretäri Wilhelm Monsi tegevust. Kõigi kolme mõju vene kultuurile ei ole saladus. Näiteks, Ernst Glück, kes on jätnud olulise jälje ka Liivimaa ajalukku, oli lisaks oma vaimuliku tegevusele Moskvas ka Moskva esimese gümnaasiumi rajaja ja rektor. Ning loomulikult kajastusid reformatsiooni mõjud kõige märkimisväärsemalt Peeter I tegudes: Moskva patriarhaadi likvideerimine ning ilmaliku sinodi loomine eesotsas ülemprokuröriga protestantlike riikide eeskujul, Peterburi rajamine, Peterburi Teaduste Akadeemia asutamine jpm.

Niisiis on Vseviovi etteheited Volodini raamatu faktoloogilisele küljele valdavalt tendentslikud. Palju olulisem on aga see, et isegi kui kõik Vseviovi vastavad süüdistused osutuksid õigeks, ei nulliks see Volodini raamatu väärtusi. Viimaseid retsensent paraku ei märganud.

David Vseviovi arvates on Volodini raamatu puhul tehtud kehv valik ja tõlkida tulnuks hoopiski midagi muud. Väide on eksitav kahes mõttes. Esiteks ei tea ma ühtegi nii kõikehõlmavat raamatukogude ajaloo käsitlust ning, mis veelgi olulisem, tegu ei ole kompilatsiooniga või positivistliku ülevaatega, vaid kontseptuaalse teosega. Raamatu eripära seisneb nimelt selles, et raamatukogu vaadeldakse institutsioonina, mis koondab ühiskonnale olulisi ja ühiskonna arengut mõjutavaid teadmisi. Muutused ühiskonnas toovad omakorda kaasa muudatusi nende teadmiste koondamise ja levitamise viisides.

Metoodiline lähtepunkt, mille Boriss Volodin on sõnastanud oma monograafia sissejuhatuses, on lihtne ja selge: raamatukogu arengut jälgitakse raamatukogu kui ühiskondliku institutsiooni kahe esmase funktsiooni (fondi moodustamise ja teenindusfunktsiooni) suhte ning vastastikuse toime muutumisena ajas ja ruumis. Need muutused leiavad aset sotsiokultuurilises kontekstis, mille analüüsimisel on autor keskendunud vaid neile sündmustele, mille mõju raamatukogule kui institutsioonile oli murranguline ja ületas mingi regiooni piirid.

 

Võrreldavat tööd pole üheski teises keeles

 

Seega ei käsita autor erinevalt oma eelkäijatest ajaloosündmusi raamina või taustana raamatukogude ajaloole, vaid on vaatluse alla võtnud ühiskonna nõudluse informatsiooni järele eri regioonides ja ajalooperioodidel. Kahtlemata on see keeruline ja riskantne ülesanne, kindlasti on siin vaieldavusi ja kogu kontseptsioonil veel arenguruumi. Kuid see on tee, kust minna edasi (ka Eesti raamatukoguajaloo käsitlemisel). Pärast Boriss Volodini raamatu ilmumist tundus mõttetuna üllitada mõnd positivistlikult kirjeldavat käsitlust. Seda enam, et viiteaparatuuri järgi otsustades on autor kasutanud nüüdisaja olulisi raamatukoguajaloo käsitlusi nii slaavi, romaani kui germaani keeltes.

Möönan, et stiil ei ole selle monograafia tugev külg, nõukogulikkus hakkab häirima ennekõike viimases peatükis, mille kõiki seisukohti ma sugugi ei jaga, kuid mis üllatuslikult on pälvinud retsensendi soosingu. Samas on see peatükk väga informatiivne ja erinevalt Vseviovist olen arvamusel, et siingi, nagu kogu raamatus, on lähtutud raamatukogude ajaloost kui tervikust. Vaevalt on võimalik leida kuskilt asjatundlikumat totalitaarriikide raamatukogunduse analüüsi. Viimasega, nagu ka XVIII ja XIX sajandi Venemaa raamatukogude arenguga on teatavasti otseselt seotud ka Eesti raamatukogude ajalugu.

David Vseviovile olen tema kriitika eest tänulik kas või juba seetõttu, et marginaalseks peetud valdkond on leidnud kajastamist Eesti ainukese kultuurilehe veergudel. Küsimusele, kas ei leidunuks eestindamiseks mõnd paremat raamatukogude ajaloo käsitlust, vastan autoriteetse Saksa uurija Michael Knoche sõnadega: “Sellega võrreldavat tööd ei ole üheski teises keeles. Siiani oli Venemaal kombeks rangelt lahutada vene raamatukogude ajalugu maailma raamatukogude ajaloost.

Volodin on paigutanud Venemaa arengu üleilmse haridus-, teadus- ja kultuuriajaloo konteksti ega ole olnud kitsi kriitiliste märkustega olude kohta oma kodumaal. Selles raamatus pole ta vaadelnud üksnes Euroopa ja Ameerika raamatukogude arengu põhijooni, vaid on püüdnud hinnata ka raamatukogude arengut Aafrikas, Aasias, Austraalias ja Okeaanias. Ajakirjas Library Quarterly ja paljudes teistes välismaistes ajakirjades on tema teos hinnatud teedrajavaks. Selle saksa keelde tõlkimine oleks äärmiselt soovitav” (Zeitschrift für Bibliothekswesen und Bibliographie, 5/2005, lk 281).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming