Raamat veendunud vabamõtlejale

Sotsiaalpsühholoogiast on teada, et kollektiiv mõjutab ja suunab üksikisiku mõtteid väga tugevalt. Ühiskonnas parajasti levinud hoiakud võetakse enamasti omaks kriitikavabalt, seda teadvustamata.

ERO LIIVIK

Saul Newman on Londoni ülikooli professor, kes juba pikemat aega uurib radikaalse poliitika teooriat ning publitseerib usinalt. Oma uurimistöös on ta välja jõudnud klassikalise anarhismi doktriini ümbertöötamiseni lähtuvalt poststrukturalistlikust filosoofiast. Autor käsitab anarhismi kui laia katusmõistet, kus ühendaja on antiautoritaarse impulsi olemasolu – siia kuuluvad ideed, moraalihoiakud, käitumispraktikad, liikumised ja võitlused läbi ajaloo. Antiautoritaarsus tähendab soovi kriitiliselt uurida, ümber pöörata ja eemale heita rõhuv, vägivaldne võim. Ühiskond võib toimida ka ilma keskvalitsuseta, kui sotsiaalseid suhteid juhivad autonoomselt, otse ja üksteisega koostöös inimesed ise. Puudub vajadus tsentraalsete ning võõrandunud vahendavate institutsioonide nagu parteid, parlament või president järele.

Keskvõimu lepitamatu eitamine muudab anarhismi vaenulikuks mitte üksnes konservatiivsete voolude, vaid ka liberalismi ja vasakpoolsete suhtes: kui liberaalidele on riigivõim „vajalik halb“ (necessary evil), siis vasakpoolsetele aga vastavalt kas sotsiaaldemokraatlike reformide korraldaja või marksistliku terrorirežiimi instrument. Newman tsiteerib klassik Mihhail Bakuninit, kes on kirjutanud riigiaparaadist kui tohutust tapamajast ja hiigelsuurest surnuaiast, kus silmakirjalike valede varjus ja „üldise hüveolu“ nimel surmatakse ning maetakse maha kõik elav.

Autor osutab, et vabaduse ja autonoomia mõisted on suuresti oma sisu minetanud: peamine süü on siin sellel, et kuna individuaalsete vabaduste kaitse on valdavalt valitsuse ülesanne, siis on valitsusel ka voli määrata kindlaks ühe või teise vabaduse piir. Nii on tekkinud olukord, kus paljud õigused ei olegi meile garanteeritud. Sõnavabadusele on paljudes maailma paikades kõrge tara ümber ehitatud. Newman annab mõista, et praegune poliitiline süsteem kujutab endast vaid võltsvabaduse illusiooni, ka see on totalitarism, millega sõltumatust taotlev inimene ei pea nõustuma. Autor on kriitiline ka neoliberalismi suhtes, kuigi ta oma raamatus majandusega otseselt ei tegele.

Tänapäeva esindusdemokraatiat peab Newman oligarhiliseks nähtuseks, püsides sellega kindlalt traditsioonide juures, sest anarhistid on vältinud parlamentaarses poliitikas osalemist. Newman eelistab risoomseid ja lõdva ülesehitusega poliitilise aktsiooni vorme, mis pakuvad võimalusi otsetegutsemiseks. Pildil hetk Occupy Wall Street kogunemiselt 2011. aasta septembris.

Wikipedia

Vastuhakk vabaduse kaitseks

Newmani kujutluses on anarhism egoistide liit (Verein von Egoisten) – paradoksaalne mõte, mille ta on laenanud Max Stirneri vaimsest pärandist. Siin ei tähenda egoism, et „inimene on inimesele hunt“, vaid vastupidi, üksteist austavat suhtumist, mis annab igaühele võimaluse maksimaalseks eneseteostuseks. Newmani arvates on sotsiaalse revolutsiooni mõiste tänapäeval oma aja ära elanud. Ta küsib, kas ei peaks me anarhismist mõtlema mitte kui ühest kindla lõppeesmärgiga projektist, vaid kui autonoomsete tegevuste jadast, anarhistlikult mõtlemisest ja käitumisest siin ja praegu?

Kui anarhismi klassikalised teerajajad soovisid kaotada repressiivse poliitilise võimu, elustasid nad teiselaadse võimu, näiteks teaduse ja moraalse üleoleku autoriteedi. Kui kunagi teostuks mõni alternatiivne ühiskond, veel moraalsem sotsiaalne organisatsioon, siis eeldab anarhia põhimõte, et ka see tuleks ületada. Mis garanteerib, et ka seal ei teki mingeid uusi rõhumise vorme? Newman leiab, et anarhismi ei tuleks pidada mingiks kindlaks ürituseks, vaid pigem kui teatud mõtlemise ja tegutsemise viisiks, mille eesmärgiks on domineerimise vormide analüüs, nende kahtluse alla seadmine ning kus võimalik, siis ka kukutamine. Anarhismis on peamine autonoomne mõtlemine ja tegutsemine, mis aitab ühiskonda muuta, kuid ei mineta oma sattumuslikkust ja loomingulisust.

Postanarhismil puudub kindel ideoloogiline kuju, see võib võtta erinevaid vorme ja lähtuda muutuvast tegevusloogikast (ontoloogiline anarhia). Autor soovitab kasutada mõistet vastuhakkamine (insurrection). Tänapäeva esindusdemokraatiat peab Newman oligarhiliseks nähtuseks, püsides sellega kindlalt traditsioonide juures, sest anarhistid on vältinud parlamentaarses poliitikas osalemist; näiteks on Élisée Reclus kirjutanud, et „hääletamine on loobumine“ ning Albert Libertad mõistis selle hukka, kui enesele kuritegelikult õnnetuse kaela tõmbamise. Anarhistlikult positsioonilt tähendab hääletamine endale isanda valimist, nende privileegide heaks kiitmist, mida võim on ise võtnud. Valimistel osalemine on osavõtt moraalselt kahtlasest üritusest, millega käib vältimatult kaasas valskus ja trikitamine – igal juhul annavad hääletajad oma õigused ära ning saavad korralikult petta.

Selge hierarhia kaudu juhitavale organisatsioonile eelistab Newman risoomseid ja lõdva ülesehitusega poliitilise aktsiooni vorme, mis pakuvad võimalusi otsetegutsemiseks. Mingit anarhistlikku parteid ei saakski olemas olla. Ka koostegevuses peavad osalejad säilitama oma sõltumatuse. Üleskutseid vägivallale raamatus ei leidu.

Välja vabatahtlikust orjusest

Autori arvates ei ole ühiskonda muutva poliitika teostamise peamiseks takistuseks mitte ülekohtuse valitsusvõimu hirmuäratav olemus, vaid kodanike laialdane vabatahtlik alistumine sellele. Võim tänapäeva poliitilises režiimis ei tugine mitte üksnes sunnile, vaid eelkõige inimeste passiivsusele, mugandumisele, tarbijamentaliteedile. Autor küsib, miks alluvad inimesed võimule isegi siis, kui see ei ole nende endi huvides? Newman toetub XVI sajandist pärineva Étienne de la Boétie kuulsa traktaadi „Vabatahtlikust orjusest“ põhilistele seisukohtadele, näiteks on de la Boétie kirjutanud, et rahvad lasevad endale ise päitsed pähe panna või aitavad sellele kaasa.

Kui rahva ees seisab valik orjuse ja vabaduse vahel, hülgab rahvas paraku ise oma vabaduse ja heidab ennast ikkesse, soostub orjapõlvega või lausa otsib seda. Kuid tarvitseks vaid lakata teenimast ning sellele orjapõlvele tuleks lõpp. Teame, et sellist kuuletuvat suhet nimetatakse domineerimiseks (Max Weberil Herrschaft). Domineerimine on võimu eriliik, mille raames ei tarvitata vahetult jõudu, kuid ei ole välistatud selle kasutamise ähvardus korralduse mittetäitmisel. Kodanikud täidavad valitsejate soove vabatahtlikult, uskudes, et see on juriidiliselt korrektne, heaoluks kasulik vms. Newman kirjutab, et kui me ei usu enam sinisilmselt valitsejate juttu, loome endale sõltumatuse, saame tegutseda nii, nagu piiranguid ei olekski …

Newman peabki silmas eelkõige mõtlemise muutmist, provotseerib inimesi esmalt vaimsetest ahelatest vabanema. Sotsiaalpsühholoogiast on teada, et kollektiiv mõjutab ja suunab üksikisiku mõtteid väga tugevalt. Ühiskonnas parajasti levinud hoiakud võetakse enamasti omaks kriitikavabalt, seda teadvustamata. Kui inimesed julgevad ja suudavad oma peaga mõtelda, on ümbritseva suhtes skeptilised ja läbinägelikud, võib ka üksikul vastuseisjal olla tähtsus süsteemi muutmisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming