Raamat, mis kipub lugejat eksitama

Tiit Kändler

Andi Hektor, Kristjan Kannike. Higgsi bosoni lugu. Toimetanud Kärt Jänes-Kapp. („Looduse raamatukogu” 2013/2) Loodusajakiri MTÜ. 87 lk. KBFI ja CERNi teadlased Andi Hektor ja Kristjan Kannike on Eestis erakordsed ses mõttes, et on alati olnud varmad jagama oma uudiseid ka lihtrahvale. Nüüd siis raamatukeses „Higgsi bosoni lugu”. Brošüüri algusosa, kus selgitatakse inimese maailmapildi tekkimist osakeste maailma kohta, on igati tipp ja topp – mahuga arvestades. Ladusalt loetav, kenasti illustreeritud ja puha. Kuid niipea, kui läheb lahti jutt Euroopa Tuumauuringute Keskusest CERN, hüppab sisse üks koll, mida ma julgen nimetada palgarahakolliks. Kahjuks on see tavalugejale teadmatu, et siit raamatukeses puudub üsna oluline, kordan – ülioluline osa osakestefüüsika draamast ja värvilisest mustrist. Teadlane on ka inimene – nagu öeldi Nõukogude ajal kelneri kohta, et restoran südaööks sulgeda – ja eriti siis, kui CERNi ähvardab rahastuse piiramine. Et seda ei juhtuks, tuli minna täispangale ja kuulutada välja uus osake ning valgusest kiirem neutriino. Teine neist osutus täielikuks ja jultunud valeks, esimene neist pole mu meelest siiani leidnud sõltumatut, s.t Euroopa rahakotist lahus olevat tõestust. Väidetakse ju ometi siiani, et leiti Higgsi osakesega sarnane osake, eks ole. Ja ei ole vastatud järgmistele küsimustele. Miks on see, mis väidetavalt leiti, nõnda kerge? Ja miks tundus mitte just liiga hiljuti, et leitud osakesi – või resonantse? – oli kogunisti kaks? Miks pole supersümmeetriat, see tähendab, aina uusi ja uusi osakesi, mis peaksid nagu sukk ja saabas kaasnema olemasoleva standardmudeli osakestega ja mis nendele küsimustele väidetavalt vastab, ikka veel leitud halli märkigi?

Võib-olla on põhjus lihtsam, kui arvame. Sest neid ei ole olemas. Ütles ju Ernst Öpikki: mida ei saa mõõta, seda ei ole olemas.

Autorite väide, et Higgsi väli ongi vaakum, ei oma praeguseks küll mingit eksperimentaalset tõestust. Nii nagu ei ole tõestatud, et on olemas tumeaine, kõnelemata tumeenergiast. Need on vaid füüsikute sõnad, kui lubate, siis sõnakõlksud oma teadmatuse varjamiseks.

Miks autorid ei kõnele sellest, kuidas LHC pandi üksvahe kinni, selleks et koguda raha teadlaste pensionifondi? Väitega, et vajab parandamist. Kui tahate teada, siis minul on selle kohta olemas dokument.

Miks ei kõnele autorid, et San Sasso ja CERNi suurepärane koostöö paljastas neutriino ülevalguskiirusega liikumise, millest tehti suur kisa-kära ja mis sumbus olematusse. Isegi vabandust ei palunud peadirektor Heuer ja Co. Miks ei kõnelda raamatus, et ameeriklaste Fermilab määras juba ammu enne CERNi kindlaks, millistes energiavahemikes tasub nn Higgsi osakest otsida? Vaid jäetakse mulje, et prootonite superpõrked leiutaski LHC nagu vene Polzunov aurumasina. Miks on nende toodud maailma osakesefüüsika kaardil, kus on ka kuulsusrikas San Sasso, puudu Fermilab? Skandaalne! Võib-olla sellepärast, et ameeriklaste Fermilab on arukam kui eurooplased, sulges oma ülienergeetiliste põrgete kiirendi ja keskendub nüüd projektile High Intensity, mis tähendab, et energeetilisse kiirtekimpu koondatakse osakesi suurema tihedusega.

Miks ei kõnelda raamatus, et tegelikult oli LHC suurema osa ajast enne Higgsi väljarehkendamist tegelikult töövõimetu, mida oli võimalik teadjal ka veebilehelt jälgida, aga millest kuidagiviisi teada ei antud. Ja lõpuks – miks ikka veel ei ole saabunud korralikku, põhjendustega tööd Higgsi bosoni olemasolust?

Nüüd saab CERN jälle pensionifondi raha koguda, sest ametlikult on kiirendi suletud 18 kuuks. Tegelikult ei ole see töötanud suurema osa ajast, mida on väidetud. Miks neid andmeid ei ole Euroopa maksumaksjale avaldatud?

Raamatus ei ole isegi kõneldud, et üks LHC eksperiment ALICE on avastanud – ja kindla peale, mitte arvatavalt – kvark-gluuonplasma omadusi. Ammugi mitte LHC eksperimendist TOTEM, millega akadeemik Endel Lippmaa siiani seotud on ja mis uurib prootonite siseehitust.

Veel kord: teaduse vaimuga ei kaasne maailma kolleegide panuse salgamine. Kahjuks on Hektor ja Kannike läinud kaasa oma CERNi ülemustega ja teevad seda. Vaikimine võib olla kuld vaid muistendites ja hädaolukorras. Kas tõesti on LHC häda nii suur, et on vaja salata oma valesid (valgusest kiirem neutriino), ebakompetentsust (pea kogu aeg töövõimetu olnud kiirendi) ja seda, et mõnes osas on ameeriklased olnud ikkagi edukamad.

Võimalik, et tumeenergiat on mitut liiki, väidavad autorid – tänan väga! Leitagu vähemalt üks neist. On aga võimalik, et seda ei ole üleüldse, täpselt sama võimalik, ja et kõik see meie arvates täiuslik standardteooria, mis munes välja Higgsi bosoni ja mis vajab nüüd supersümmeetriat, on siiski midagi muud, kui loodus ise seda on. „Vaakumit täitev Higgsi väli peaks andma oma panuse tumeenergiasse, mis paneb Universumi paisuma,” kirjutavad autorid. Vabandage väga, sellist jampsi võib oodata minusuguselt teaduskirjanikult, kuid kindlasti mitte teadlastelt.

LHC suurim probleem pole mitte see, et see on inimese jaoks osutunud liiga keeruliseks ehitiseks, vaid see, et sealsed palgad on liiga suured. Ning see info, mis saadakse, liiga väike, kadudes hiiglasliku andmelasu alla, mille hoidmiseks CERNi hiiglaslikes topeltmäludes ei ole lihtsalt enam raha – elekter on liiga kallis. Mingid mälupilved pakuvad muidugi vaid petlikku lahendust, needki vajavad energiat.

Veel kord. Raamat, kus puudub Fermilab, on kas puudulik või suisa valelik. Raamat, kus räägitakse neutriinost, ent mitte sellest trummipõrinast, millega CERN teatas ülevalguskiirusega neutriinodest, pole enam vaikija, vaid tahtlikult eksitav.

Jah, maailm on tõepoolest erakordselt huvitav ja vastuoluline. Hektori ja Kannikese raamat on hea, kuid see eksitab lugejat. Ning seda hullem, et hea raamat nõndamoodi käitub.

See üllitis olnuks parem, kui kirjastus palganuks teadliku toimetaja, ning parim, kui kirjastus ei teeks oma „Looduse raamatukogu” sarja raamatutega tööd sama poolikult nagu enamik Eesti kirjastusi, jättes ära aineregistri.

Kokkuvõte: seda raamatut saab uskuda vaid tükati, nii nagu saab Tallinna tänavatel autoga sõita vaid tükati. Kas on pool teest, mille autorid on ehitanud, auklik või on pool teest sile ja tugev, sõltub juba sõitja suvast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming