Raam, maali oluline komponent

?le Kruus

Amandus Adamson. Tütarlapse portreemedaljon (insener Boreishi tütar). 1890, pirnipuu. EKM (vasakul). Nikerdatud ja kullatud raam Carl Timoleon von Neffi maalile „Kanasöötja”. 1836. EKM (paremal).  Adamson-Ericu muuseumi sellekevadise ekspositsiooniga hoone esimesel korrusel ja keldris avaldasime sügavat austust kunstiteostele sajandite jooksul kaaslaseks olnud iluraamidele. Pea poolesajast eksponeeritud teosest oli suurem osa Eesti Kunstimuuseumi kogudest, kokku on neid 58 000 ringis. Seega oli koostajate valik ruumide piiratud mahtu arvestades tingliku markeeriva iseloomuga ning eesmärgiks pigem missioonitundlik soov suunata vaatajate tähelepanu teoste iluraamidesse vormistamise olulisusele ning huvitavale informatsioonile, mida võivad anda raamid ajastute hoiakute, oskuste, väärtushinnangute ja maitse-eelistuste kohta. Iluraam tagab teosele kaitsva turvalise keskkonna nii eksponeerimisel kui transportimisel, suunab aga ka vaataja pilku kunstiteose nautimisel.

Eksponaatide ajaliste piiride nihutamiseks XVII sajandi lõpust meie kaasajale hästi lähedale oli lisaks muuseumivaradele näitusele palutud tänapäeva kunstnike Jaak Arro ning Lauri Sillaku ateljeedest mõned värsked näited.

Klassikute ja mainekate meistrite nimekiri kujunes esinduslikuks ning väärikate teoste algsed raamid olid huvitav uurimisobjekt nii spetsialistidele kui ka näitusekülastajale. Juba materjalide valikul oli teada selle aasta XXVII Tallinna vanalinnapäevi läbiv kultuuride kohtumise temaatika ning seepärast oli koondatud Eestimaaga seotud mitmete rahvuste esindajatest kunstnike loomingut.

Ka portreteeritavate hulgas leidus legendaarseid isiksusi. Üks daamidest oli näiteks maailmakuulsa kunstniku Rubensi abikaasa Hélène Fourment.  Maali oli koopiana valmistanud Carl Timoleon von Neff (1804–1877) ning lasknud selle raamida tõenäoliselt Peterburis ajastupärasesse, rikkalikult dekoreeritud kullatud raami.

Kunstiteoste autoritena olid esindatud  veel omaaegsed meistrid Johannes Hau (1771–1838), August Georg Wilhelm Pezold (1794–1859), Ernst Hermann Schlichting (1812–1890), Johann Köler (1826–1899), Oskar Hoffmann (1851–1912) ja mitmed teisedki. Teoste vormistus oli valdavalt ajastupärane ja iseloomulik, puudutades stiilide skaalat biidermeieri lihtsast peitsitud liistust  lopsaka kullatud dekooriga neobarokini.

Häid näiteid oli kunstilistest suundumustest XIX sajandi lõpust ning XX sajandist. Amandus Adamsoni (1855–1929) rikkaliku puulõikedekooriga pirnipuust raam J. Köleri teosele „Andke keisrile…” (1883) oli väljapaneku pärl ja võib kindlasti olla iseseisva kunstiteosena arvestatav meistriteos EKM skulptuurifondis. Raamide kujundus on sügavalt huvitanud mitmeid eestlasest kunstnikke. Ants Laikmaa (1866–1942) loomingust valitud kaks näidet olid marginaalne osa maalikogu eredatest ajasturaamidest, millel meistri oma suhtumine ja kujunduselement kindlalt olemas ning tihti ise puussegi lõigatud. Adamson-Ericu (1902–1968) loomingut eksponeeriti näitusekomplektis kolmel korral. Varaseim on tisler Karl Okase valmistatud hõbedase varjundiga huvitava sügava profiiliga raam õlimaalile „Valge hobune” (1937), mis näituse ettevalmistamise perioodil taas oma algsesse kooslusse kinnitati. Teised kaks on kunstniku enda poolt kujundatud raamiprofiili näited, millest viimane valminud 1968. aastal kohvikule Tallinn.

Esteetiliselt terviklik tulemus teose vormistamisel võib olla saavutatud vägagi erinevate tehnikate ja materjalide kasutamisel. Olgu siis tegu Laiuse kihelkonnas Kaave mõisas sündinud Tartu ülikooli omaaegse joonistuskooli viimase õppejõu Woldemar Friedrich Krügeri (1807–1894) tundliku akvarelliga „Rannamaastik” (1878), mis on raamitud volüümika compo-massist akantusemotiiviga ajasturaami või siis sajand hiljem Tallinnas tegutsenud Alo Hoidre (1916–1993) vaskplekile maalitud spontaanse kompositsiooniga „Setu mutt õunaga” (1980ndad), millele on lihtsad vineerist ebastandardsed saetud ribad ja nurgad serva löödud ning üle võõbatud. Kunstniku loominguline kreedo avaldub selgelt mõlemal juhul ning praegu on piirid teoste erinevate vormistamise viiside ja -võtete suhtes veelgi rohkem avardunud.

Viimaste aastate töökogemused EKMi kogude kolimisel ajutistest ruumidest välja kaasaegsesse keskkonda Kumus ja senise raamifondi põhjalik ülevaatamine koos Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastega andis koostajatele üpris olulist lisainformatsiooni ning tegi võimalikuks niivõrd olulise teema võtmise professionaalsesse fookusesse. Keeruka problemaatika koondamine näitusele ning sellele erinevate publikuprogrammide liitmine oli mitmete spetsialistide ühistöö vili.

Erilist tunnustust väärivad Alar Nurkse, Holger Loodus, Marilin Siimer, Liisi Lauer ja raami restauraator-konservaatorina üheksa aastat Eesti Kunstimuuseumis töötanud Sirje Säär. Sääre kogemus ja oskused on viinud kõrgele tasemele nii Kadrioru kunstimuuseumi kui ka Kumu põhiekspositsiooni teoste ajastu raamidesse vormistamise. Oma tööga seotud spetsiifilisi materjalide näiteid, tehnoloogilisi nüansse ja raamidega seotud aspekte tutvustasid mitmed vitriinidesse koondatud esemed. Põhjalikult oli kirjeldatud kuldamisega seotut ja XVIII sajandi Inglismaalt üle Euroopa levima hakanud puitraamidele alternatiivi pakkuma hakanud compo-massi valmistamist. Informatsiooni oli võimalik saada ajast 30-40 aastat tagasi, kui Arsi töökodades Tallinnas ja Tartus toodeti sadu meetreid raamiprofiile, mis on saatjateks olnud XX sajandi viimastele aastakümnetele.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming