Räägi inimestega, kuula inimesi ja jõuad konsensusele

Kaarel Tarand

 

Foto: Piia Ruber

 

Intervjuu kultuuriminister Laine Jänesega.

Kaarel Tarand: Soojenduseks, te ei olnud ise koalitsioonikõnelustel läbirääkija. Kas kultuuripoliitika peatükkidest jäi midagi teile eriti südamelähedast välja? Või on kõik sees, mis vaja?

Laine Jänes: Valimiseelsel perioodil välja töötatud erakonna programmi lubadustest on suurem osa tõesti valitsusprogrammis sees. Olulisemad asjad seal, mis jagunevad eri peatükkide alla, on 2000 krooni ringiraha perepoliitika all, keele tähtsustamise alalt Wiedemanni auhinna suurendamine, konkreetselt kultuuri all pühakodade restaureerimine 100 miljoniga. Põnev ja natuke intrigeeriv teema – üks protsent avalike ehitiste eelarvest kunsti ja disaini tellimiseks – on samuti sees.

 

K. T.: Keeleküsimusele on tõesti suurt rõhku pandud, programmis on keelepeatükk mahult kultuuripoliitika omast mahukamgi. Aga keeleteema kuulub põhiliselt haridus- ja teadusministeeriumile, kus on ka vajalik ressurss, kompetents jne. Kas on ka mingi esialgne ettekujutus tulevasest tööjaotusest keelepoliitika alal, arvestades, et kõik, mis puudutab kultuuritekste, peaks ikka kultuuriministeeriumi mõjusfääri kuuluma?

L. J.: Ministrite vastutusalade määramine on praegu väljatöötamisel. Selleks, et üks asi ellu viia, ei saa seal olla korraga mitut vastutajat. Peab olema selgus, kustkaudu raha liigub. Keel pole ainus valdkond, mida HTMiga jagame, neid on veel ja see on ka täiesti loomulik ja hea suund, teha koostööd horisontaaltasandil, mitte ajada asju oma valitsusalas või ainult peaministri kaudu.

 

K. T.: Peaminister Ansipi “kuues käsk” on teile kindlasti juba pähe kulunud. Aga siin tekib kohe ka küsimusi. Valitsusprogrammi keelepeatükk räägib palju eesti keelest ja masinatest, tehnoloogilisest toest ja uuringutest. Meil võib ju olla hiilgav ja moodne tehnoloogiline keskkond, aga kellelt, kuidas ja millise hinnaga sünnivad sellesse keskkonda kultuuritekstid?

L. J.: Valmis vastust mul praegu ei ole. Aga tuleb usaldada inimesi, kes on vastava valdkonna spetsialistid ja professionaalid, kes ei hulbi pimeduses. Keeleteadlased, instituudid, praktikud… miks me peaksime ise jalgratast leiutama, kui inimesed, kes teavad, on olemas.

 

K. T.: Aastavahetuse paiku sündis keele- ja kultuuriteadlaste idee rajada riigi jõul Estica kultuuriveeb, mis hakkaks koguma ja kättesaadavaks tegema meie olulisi kultuuritekste. Kui palju see esialgu HTMi hõlma alla pugenud idee kultuuriministeeriumi tähelepanu hakkab saama?

L. J.: Seda pole valitsusprogrammis ekstra mainitud ega ole ka mingit täpsemat jagamist ministrite vahel veel olnud. Ma olen siiski alles teist päeva tööl, valdkonnaga küll üldjoontes kursis, kuid ei saa veel rääkida kõigist detailidest. Aga üldreeglina on need teemad, mida pole konkreetselt programmis sees, arut­eluteemad, mille juurde järgemööda jõuame.

 

K. T.: Küll on konkreetselt kirjas punkt eestikeelsete keele- ja kirjandusajakirjade tellimise tagamisest kooli- ja avalikesse raamatukogudesse. Küsin egoistlikult, kas sellesse määratlusse mahub ka Sirp?

L. J.: Kindlasti.

 

K. T.: Kas võib ka järeldada, et kui valitsuskoalitsioon lubab avaliku sektori kõrgharidusega palgasaajate väärilise tasu eest hoolitseda, siis erinevalt varasemast mahuvad sellesse käsitlusse ka kultuuriajakirjanikud ja väljaannete autorid, kes siiamaani oma oskusi alla omahinna müünud?

L. J.: Ma käsitlen seda kindlasti üldisemalt, koalitsioonilepingus räägime kultuuri- ja haridustöötajate palgatõusust ja seda kultuuriajakirjanikud-toimetajad kahtlemata on.

 

K. T.: Kuid konkreetselt valitsemisprogrammi juurde, mille esimene punkt näeb ette loomeliitude ja kultuuriseltside rolli olulist suurendamist sotsiaalses dialoogis. Kuidas see hakkab välja nägema, milles avalduma?

L. J.: Vorme on mitmeid, üks, mis esialgu veel idee tasandil, on midagi, mida võiks nimetada kaunite kunstide nõukojaks või loomeliitude nõukojaks. Ma ei arva, et ma ise kõike kõige paremini teaksin või oleksin lõpliku tõe kuulutaja. Hea meelega peaksin dialoogi mitte virtuaalsel tasandil, vaid konkreetselt inimeste vahel. Oleme planeerinud jüripäevaks kohtumised loomeliitude esindajatega, esialgu saame tuttavaks. See annaks ühtlasi võimaluse mõtiskleda, mis vormis koostöö edaspidi toimuma hakkab. Olen midagi sarnast Tartus praktiseerinud, abilinnapeana oli üks mu esimesi samme kultuuriinimeste ümarlaua korraldamine. Olen tulemustega väga rahul, sest see võimaldas arendada just valdkondadevahelist koostööd, polüfunktsionaalsust, igaüks ei olnud enam nii oma asjas kinni.

Ma ei karda loomingulisi inimesi, usun, et olen ise üks nende hulgast ja saan nendega suhtlemisega hästi hakkama.

K. T.: Üks levinud tunne nii loojate kui teadlaste hulgas on: kena küll, et võim meiega räägib, korraldab vestlusi, aga sellest ei järeldu otsustamisel mitte midagi. Kuulatakse ära ja kõik! See olukord ei rahulda, sotsiaalselt dialoogilt eeldatakse, et ekspertarvamusi võetakse arvesse. Kas dialoogile lisandub ka osalemine otsustamises, kas või midagi soovituslikus laadis?

L. J.: Soovituslikkus on alati olemas. Ma ei saa täna 100% väita, et kõik ideed, mis tekivad, kohe ka seadusteks muutuvad. Esialgu on vaja kohta, kus ideed välja öelda, neid arutada ja nõu küsida. Ma usaldan eksperte, oma ala professionaale, kes, näiteks loomeliitude valitud juhid, esindavad suurt hulka inimesi. Nad kindlasti kannavad teatud mentaliteeti, mõtteid ja eesmärke. Koosviibimised ei pea tingimata päädima sõnastatud protokolliga, mis kohe seaduse aset täidab. On tarvis kuulata ideid, välistamata neist tulenevat võimalust ja vajadust seadusi muuta.

 

K. T.: Kodanikuaktiivsus ja missioonitunne on toredad asjad, kuid ei sünni süüa. Kui loojad avalikku võimu konsulteerivad, annavad eksperthinnanguid, osalevad komisjonide-töörühmade töös, siis kas see on teie meelest tasuline või tasuta töö?

L. J.: See sõltub olukorrast. Kui on vaja teha mingit uuringut, lisatööd nõudvat ekspertiisi, siis tuleb need tellida. Kui tegu on mingi toreda ümarlaua või ajurünnakuga, kus vahetatakse ideid, ja kui see ei nõua näiteks lennukiga kohale lendamist, siis see ehk pole tasuline. Ma ei ole praeguseks veel läbi mõelnud seda finantsplaani, aga annan endale aru, et kui tellitakse mahukas töö või valmistatakse ette mõnd seadust, siis tuleb sõlmida töölepingud.

 

K. T.: Teinekord on ka väga juhuslikul hetkesähvatusel kulla hind. Selles tarkade inimeste väärtus ju ongi, et nende peas sünnivad ideed. Ja ideedel on turumajanduses hinnalipik küljes.

L. J.: On küll, aga tagasi tulles oma kogemuse juurde omavalitsuses, siis väga tihti oli osalejate jaoks väärtuseks mitte tundide ja minutite hind, vaid see, et selle kaudu tekib uus kvaliteet, mis kõigile kindlama ning parema pinna ja olemise tagab.

 

K. T.: Professionaalse kultuuri institutsioonidest on eraldi punkti programmis saanud teatrid, ringhääling ja filmitööstus, aga kontserdiorganisatsioonidest, professionaalsest muusikast pole silpigi. Kas need saavad ise hakkama või on nende toetussüsteem juba nii paigas, et ei vääri ülemärkimist? Või on tegemist mingi veaga programmis?

L. J.: Kindlasti pole seal tegemist veaga. Paljusid asju saab ka töö käigus lahendada. Koalitsioonileping ei hõlma kaugeltki 100% kõigist vajalikest punktidest. See näitab suundumusi, eesmärke laias plaanis. See ei välista muid tegevusi. Ma ei oleks nii kategooriline, et kui sõna “muusika” pole sisse kirjutatud, siis Eesti Kontsert hääbub.

 

K. T.: Eks ole siiski mõistetav, et inimesed on lugenud programme juba aastaid ja veendunud, et sel on suur tähtsus, kui saad oma organisatsiooni nime eelisarendatavate või paremini finantseeritavate ritta. Kui nad enda nime ei leia, siis tekib ju kahtlusi. Aga veel muusika alalt: kas on mingeid ideid, kuidas senisest paremini korraldada meie festivalimajandust, seda strateegiliselt planeerida?

L. J.: Siingi vajame eeskätt omavahelist horisontaalset koostööd, et mitte sattuda olukorda, kus mitu toredat festivali satub ühte kuusse ja mujal on tühi aeg. Ma ei tea, kas see on tingimata ministri valdkond hakata korraldama festivalide kalendrit. Korraldajad on küllalt professionaalsed.

Siin on tegu turusituatsiooniga, professionaalsed korraldajad jagavad väga hästi ära, kuidas mitte tekitada omavahelist tarbetut konkurentsi, vaid leiavad aja, kui on ka publikut. Traditsioonilised festivalid, näiteks pärimusmuusika festival või “Jazzkaar”, on leidnud oma koha ja ega keegi samale ajale nendega ei trügi. Eesti muusikainimesed ju tunnevad kõik üksteist ja suudavad omavahel kokku leppida.

Eesti inimeste hulgas on ürituste külastusvajadus oluliselt suurenenud. Paljud külastavad üritusi, sest neil on vajadus osa saada sellest, mida pakutakse. Võib-olla mõned tahavad lihtsalt kohal, olemas olla. Seegi pole paha, midagi jääb ikka külge.

 

K. T.: Aga heliloomingu suurvormid, nende hankimise ja tellimise viisid? Kas süsteem on täiuslik, piisav või esineb ainult teoorias ning praktikas ei rakendu?

L. J.: Võiks olla parem. Mul on jälle hea näide Tartust, kus on traditsiooniliselt, neli aastat, tellitud otse mõnelt eesti heliloojalt muusikateoseid vabariigi aastapäevakontserdiks. Vähi, Kõlar, Kõrvits. Kuna tava on lühike, ei saa veel rääkida sellest, mis saatus ootab neid lugusid ajaloos, kes ja kuidas neid mängima hakkab, aga impulss on olemas. See on näide, kuidas omavalitsus on Eesti Kontserdiga, seega kultuuriministeeriumiga seljad kokku pannud.

Suurvormide osas ei ole eesti muusikal nii hästi läinud. Kaasaegset eesti muusikat pole lihtne esitada ega ka lihtne kuulata. Need ei ole teosed laulupeo väljakutäiele rahvale. Ja samas, mõeldes ajaloo peale, kultuuripärandi säilitamise ja loomingu tekitamise peale – see võimalus peaks olema. Me ei saa seda jätta lihtsalt tegemata. Aga vägisi ka ei saa. Kui ikka ei tule, siis pole ka midagi teha.

 

K. T.: Täispikki teoseid teatrid eesti draamakirjanikelt tellivad. Oleks loogiline, et sama kehtiks sümfooniate, ooperite, miks ka mitte viiulikontsertide kohta.

L. J.: Mingisugused variandid on. See Tartu variant on tegelikult hea näide. Aga loominguga on ka niimoodi, et kui ikka vaimu peale ei tule, siis ei tule. Võtate tellida, ütlete, et on vaja viiulikontserti, aga ei tule, tuleb oboekontsert. Väga konkreetset raami ei saa panna. Loomulikult tuleb anda aega, see protsess ei ole niisugune, et jõuaks midagi kahe kuuga ära teha. Nii et me peame siin kannatlikud olema ja tõesti toetama, kui kellelgi inspiratsioon peale tuleb, aga käsukorras ei ole võimalik.

 

K. T.: Kas EV 90. aastapäevaks on kavas muusika alal midagi suurt ja vägevat tellida?

L. J.: Jah, kindlasti.

 

K. T.: Kõige suurema erutusega oodatakse mõistagi nn 1% seaduse jõustumist. Aga programmis on “avalik ruum”, “kunstiteosed ja disain” sõnastatud üsna ebamääraselt – kas see võib hõlmata ka tekste, heliteoseid või ainult kujutavat kunsti?

L. J.: Idee on sündinud Skandinaavia eeskujul, Soomes on selline seadus olemas. Me ei pea kopeerima 100%. Kõigepealt ongi meil vaja korralikult välja töötada seadus, kus oleks täpselt öeldud, mis need avalikud ehitised on. Siin on vaja ministeeriumide koostööd, sest kõigil on ju valitsemisalas hooneid raamatukogudest politseiprefektuurideni.

Olen peaaegu veendunud, et seaduse väljatöötamisele läheb vähemalt aasta. Oluline on kuulda ühiskondlikku vastukaja. Selge, et ei saa ka hulluks minna. Kui avalikke ehitisi ehitatakse näiteks suurusjärgus 12 miljardit, siis raha hulk, mis kunstivaldkonna tellimusteks tuleb, on mõõtmatult suur ja võib kätkeda ohtu, et ei saa enam täpselt aru, mis see kunst on ja kuidas seda tellitakse. Mingit kindlat reeglit praegu öelda oleks toores ja vastutustundetu. Kõik kaunid kunstid selle seaduse alla kindlasti ei kuulu. Kunst selles tähenduses oleks midagi sellist, mis kaunistab, elavdab, ilmestab seina, maja, ruumi. Ma ikkagi kujutan ette, et need on hooned.

Igal juhul tuleb seda kõike täpsustada, sest mitmeti tõlgendatavuse puhul läheb tüliks.

 

K. T.: Täpsustada tuleb ka seda, kas riigi mõiste alla kuuluvad ka omavalitsused, autonoomsed avalik-õiguslikud ülikoolid jne. Ja kui kuuluvad, siis kuidas neile lisakulu kompenseeritakse?

L. J.: Veel kord: see seadus töötatakse kindlasti aasta või paari jooksul välja ja me katsume kõiki küsimusi seal käsitleda. Omavalitsused võivad olla ise asjast huvitatud, aga see puudutab nende enda eelarvet ja see tähendab, et nad peavad saama kaasa rääkida.

 

K. T.: Tähtsamad kultuuri suurehitised on ehitatud võlgu (erinevalt mitmest muust eluvaldkonnast, kus suudetakse hooned püsti panna jooksva eelarvelise finantseerimise abil) – kas see põhimõte jääb kehtima või üritate midagi muuta? Kui edasi võlgu ehitada, hakkavad tagasimaksed aina rohkem ministeeriumi eelarvet koormama.

L. J.: Mina siin traagikat tegelikult ei näe. Kui minna selle peale, et korraga suur summa ühele ehitisele välja maksta, siis see pidurdab võib-olla mitmeteks aastateks teiste piirkondade võimalusi ja vajadusi. Me räägime suurtest objektidest nagu Kumu, Eesti Rahva Muuseum, mis on tulekul. Ma ei usu, et siin on võimalik seda raha korraga välja käia, kui suurusjärk on üle miljardi.

Laenuga ehitused – need on ikka õiged otsused olnud, eriti, kui vaadata, kuidas hinnad tõusevad. 1998. aastal ehitasime laenu eest 45 miljoniga ümber Vanemuise kontserdimaja, tagasimaksed aastas on 5 miljoni ringis ja nüüd saab kõik makstud. Aga kas täna saaksime 45 miljoni eest sellise ehitise?

Katastroofi siin pole, sest saadakse valmis kultuuriehitised, mida saab juba tarbima hakata, mitte ei oodata järjekorras aastaid, tehes pisiasju.

 

K. T.: Eesti Rahva Muuseum valitsusprogrammi järgi nelja aasta pärast igatahes valmis ei saa?

L. J.: See on realiteet. Tore oleks ju, aga see tundub praegu utoopiline. Sel kevadel on võimalik vormistada projekteerimise leping ja läbirääkimiste peale läinud aasta on andnud riigile kokkuhoidu 100 miljonit krooni, mis pole väike raha.

Kunagi oli positiivses programmis unistus, et aastal 2009, kui ERM saab 100aastaseks, on maja valmis. Aga sünnipäev saab ikka peetud ja ega tark ei torma. Kiirustada pole mõtet, et pärast tagajärgi likvideerida. Võib-olla aastal 2011 on majakarp siiski olemas ja ega muuseumi avamine ei tähenda ainult maja valmissaamist, siis tuleb süstematiseerimine, sisustamine, arhiveerimine, mis võtab aega.

K. T.: Teatavasti on kultuuriministeeriumi eelarve osakaal riigieelarves viimastel aastatel märgatavalt kahanenud. Mida selles osas ette võtta? Kas languse järel saavutatud osakaal on piisav või võib loota, et absoluutkasvu kõrval jõutakse ka osakaalus parimate aastate tasemele?

L. J.: Kogu süsteem on natuke keerulisem. Osakaalust saab rääkida ainult selles osas, mida Eesti riik panustab oma eelarvesse. See osa pole kahanenud, absoluutarvudes isegi suurenenud. Aga Euroopast on päris palju raha juurde tulnud, mis suurendab eelarvet tervikuna, mistõttu jääb mulje kultuurieelarve kahanemisest.

Kultuurile pole Euroopa raha neist meetmetest siiani eriti tulnud. Turismimeetme 4.6.2 kaudu on olnud võimalik taotleda raha kultuuriobjektidele, mis turismi valdkonnale huvi pakuvad, aga see on majandusministeeriumi haldusala. Tartus näiteks on tehtud Euroopa rahaga turismimeetme toel mänguasjamuuseum, ka sügisel avatav laulupeomuuseum. Aga see ei kajastu kultuurieelarves.

Aastate 2007 – 2013 meetmetes on kultuurivaldkond ka sees ja olen optimistlik ses osas. Kogu raha ei peagi siin kasvatama, seda peab juurde tõmbama.

 

K. T.: Kultuurkapitali (mida programmis ei mainita) seis on veel kehvem. Ühe käega riik kulutab võitluseks nende pahedega, mille harrastamisest tekib kulka tulu. See ei ole ju jätkusuutlik süsteem. Mil moel võiks kulka tulude kasvu kindlustada pikemaks perioodiks?

L. J.: Eetilised käärid siin sees tõepoolest on. Kui suurendada kulkale minevat hasartmängumaksu protsenti, siis jääb see mujale laekumata. Aga ka eelarvest otse on võimalik laekumist kulkale suurendada.

Igal juhul on kavas lähiajal täpsustada ja muuta kulka põhimääruse ajale jalgu jäänud punkte.

 

K. T.: Tagasi avaliku ruumi juurde, mille väärkasutus ja eriti Tallinnas on kultuuriüldsuse pidevate protestide, paraku seni väheviljakate, sihtmärk. Kuidas asjatundjatele avaliku ruumi kujundamisel rohkem mitte sõna-, vaid reaalset otsustusõigust anda, kui ehitus ja planeerimine on majandus-, mitte kultuuriküsimus, on omavalitsuste meelevallas ning seaduse mõttes majandusministeeriumi käes? Mullu räägiti aeg-ajalt riigiarhitekti ametikohast. Kas avaliku ruumi teema tuleb mingil kõrgemal tasemel päevakorda?

L. J.: Linnaruumi planeerimine on 100% omavalitsuse käes. Planeerimisega tegelemine ei ole kultuuriministeeriumi pädevuses. Omavalitsustega on mõistlik teha koostööd. Aga erinevat sorti järelevalve, näiteks muinsuskaitseline, on meie oma ja siin on tõesti võimalik libastuda.

Kogu protsess ei ole nii valulik, kui seda paremini kommunikeerida. Hirmud ja arusaamatused, emotsionaalsed puhangud tekivad siis, kui inimestel napib informatsiooni ja keegi kusagil tagatoas otsustab.

Riigiarhitekti osas ei ole ma praegu arutelu algatanud, arhitektuurinõuniku koha värske teke ministeeriumis on hea samm. Nüüd tuleb nõunikku ja tema nõuandeid lihtsalt kuulata. Mina arvan nii: räägi inimestega, kuula inimesi ja kindlasti jõuavad konsensusele.

 

K. T.: Hiljuti on muinsuskaitseametis pandud ametisse uus juht, kes on suutnud valdkonna asjatundjatega tülli minna ja oma võib-olla kunagi eksisteerinud autoriteedi kaotada. Nii hästi ja sisuliselt töötada ei saa, kui autoriteeti pole. Kas võtate ses osas midagi ette?

L. J.: Muinsuskaitse temaatika on kindlasti erakordselt oluline ja ma ei saa enne mingeid hinnanguid anda, kui olen põhjalikumalt kõigega tutvunud. Seal on käimas siseaudit, mis võimaldab järeldusi teha. Muinsuskaitsenõukogu ärakuulamine on ka oluline. Mul ei ole praegu valmis lahendusi, aga ma võtan asja kindlasti põhjalikumaks läbitöötamiseks ette.

 

K. T.: See nõukogu tuleb kindlasti ühe ja väga konkreetse ettepanekuga juhi osas.

L. J.: Saame näha, ma ei hakka ennustama.

 

K. T.: Kas kultuur, vaimutoit vääriks Eesti ihutoiduga võrdväärselt avalikke reklaamikampaaniaid, nagu pakkus EKLi vastne esimees Sinijärv eelmises Sirbis? Ma ei mõtle siin jopesid külmetavatele kunstnikele ega pitspalli Estonias, vaid ikka tõsist omamaise reklaamikampaaniat. Kas eesti kõrgkultuur vääriks seda olukorras, kus alatasa kostab hääli, et omamaist ei armastata piisavalt?

L. J.: Jah, kindlasti. See on ka uue rahvusringhäälingu valdkondi, mis, ma loodan, kui ta ükskord on reorganiseeritud ja jalgadele saanud, sisuliselt läbi mõeldakse. Et eesti kultuuriinfo ja teavitamine, olgu reklaam või tutvustavad saated, toimuksid ajal, mil uni veel väga ei vaeva.

Aga me ei rääkinud täna üldse spordist…

 

K. T.: Sest Sirp ei ole spordileht!

L. J.: Ma tahan lihtsalt korraks öelda, et ka sport on kultuuriministeeriumi valdkond ja spordi osas on meil küllaltki hea teavitusvõimalus avalik-õiguslikus ruumis olemas. Ma loodan, et see pool, mis puudutab kauneid kunste, kirjandust, kultuuri tema traditsioonilises mõttes, hakkab saama rohkem eluõigust avalikus teaberuumis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming