Puur nimega avalikkus

Evi Arujärv

Olgu tõlgendustega kuidas on, aga tähelepanu tõmmates ja võimalike tähendustega painama hakates täitis kultuuripealinna atraktsioonide kavas olnud veider mull oma  ülesande suurepäraselt. Tõsi, selle kõige ilmsem tähendus – pidades silmas meie kultuuri ja ühiskondliku teadvuse kooskõlalist arengut ja õitsengut partei ja valitsuse eksimatute otsuste valguses – ei tundunud eriti lojaalne ja edumeelne. Sest mida siis peaks sümboliseerima pealinna esindusväljakul turvaliselt sooja klaasmulli sees istuv või lamav ning linnulaulu kuulav loovisik, kes on küll võimeline ära tundma väljaspool mulli liikuvaid tuttavaid  ja neile lehvitama, kuid kelleni külmast ja hallist keskkonnast ei jõua ükski täpsemalt artikuleeritud tekst? Pole kahtlust, et siit vaatab vastu kultuuri vana ja tuntud pahe: mugav eskapism ehk kapseldumine ja eluvõõrus.       

Sellest kujundist automaatselt võrsuv  kultuurikriitiline noot on põhjendatud ja ei ole ka. Eluvõõrus tundub tõepoolest märkimisväärne, kui kõrvutada kunstiloomingu (ka sellesama mulliprojekti) kui mängulise tegevuse maksumust Eestis (eelmise ühiskonnakorra kahetsusväärsete pahedena) veel esinevate üksikute sotsiaalsete hädade rahalise ja inimliku hinnaga. Naljata öeldes on siiski ilmselge, et loomingu kõrgeimat järku ülesandeks (pärast madalama staatusega  matkimist) ongi teistsuguste – ideaalsete, varjatud, ohtlike, absurdsete või lihtsalt ilusate – maailmade loomine. Ja et „teiste maailmade” hoiatav, mobiliseeriv, tasakaalustav, autoteraapiline või mingi muu külg aitab inimestel toime tulla ka „päris elus”.   

Kes siis ei teaks, kui suurt emotsionaalset ja sotsiaalset minapilti kujundavat rolli mängib näiteks muusika noorte inimeste elus. Küllap on nii mõnigi lapsevanem tundnud, et tema klappide ja juhtmetega installeeritud teismeline on sõna otseses mõttes ühendatud mingi temale tundmatu teispoolsusega. Või kas me siis ei tea, missugust võimsat ja positiivset kollektiivset identiteeti kannab eestlaste jaoks laulupidu, iseasi, mis toimub  hiljem – parkimisplatsil, bussis või Internetikommentaariumis. Või missugune mitte ainult kunstiline rahuldus, vaid ka seisuslik väärikus peegeldub Kõige Kõvema rokistaari kontserdilt lahkuva seltskonna näoilmetes. Nii et kultuurimull ei ole tegelikkuses kaugeltki nii väike ja hermeetiline nagu see Vabaduse väljakul näha oli või üldiselt paistab. Ja eraldatuse või piiride kohta võiks väita lausa vastupidist, kui meelde tuletada poliitika  (meedia poolt võimendatud) teatraalsust või teatri sekkumist poliitikasse.       

Mulli tähenduse juurde tagasi tulles: tegelikult on ka raske hinnata, kumb on loomulikum või tänuväärsem, kas kultuuri areng ja õitseng eraldatuses kui omaette, esteetilise teljega väärtusmaailm või demokraatlik, piirideta, rohujuuretasandilt võrsuv ja eluga lahutamatult  põimuv ja seda muuta üritav loovus. Loodetavasti jäävad need kaks äärmust teineteist ka edaspidi siiski tasakaalustama ja kultuuridemokraatia puhastavast lainetusest ei saa lämmatav mudalaviin.     

Ohtlikum tundub, et mullimõtlemine – suletus ja olematu perspektiivitaju – ei iseloomustagi niivõrd ja üksnes kultuuri. Ei tähendanud ju hiljuti lõhkenud majandusmull ainult ettenähtavalt katastroofiga lõppevat majanduslikku kasvuprotsessi, vaid ka lühimaamõtlemist ja ebapädevaid, aga  jõulisi ning arutelu välistavaid sisendusi. Too väidetav vabaduseriik, kus saab nähtavaks ühiskondliku teadvuse liikumine ja mida meil on kombeks nimetada avalikkuseks, kujutab endast üha enam värske õhuta ruumi, mida asustavad teada-tuntud mütoloogilised koletised ja kangelased ning etteantud teemad. 

Mulliprojektis osalenud kirjandusinimese Maarja Kangro sõnul tundis ta ennast selles situatsioonis puuriloomana. Eks see tunne iseloomustab parasjagu ka kultuuritegijate üldist positsiooni nn laiema avalikkuse silmis – eelkõige veidrust ja marginaalsust. Aga tõsiasi on, et ühiskondlikus puuris nimega avalikkus satub täpselt samasse rolli iga inimene,  kes julgeb omada ja väljendada võitjate konstrueeritud lugudest erinevaid seisukohti. Minu kujutluses on elav üks alternatiivne projekt: mullis nimega avalikkus seisab alasti inimene, side silmil ning helitaustaks eliidi manitsussõnade, kodanikuaktiivsuse üleskutsete, aastapäevakõnede ja Internetikommentaaride katkematu vool …

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht