Putini hullumaja

ANDRES HERKEL

Putini ajastut iseloomustab, et Euroopa Nõukogul ei ole õnnestunud vähimalgi määral Venemaad muuta Vana Alijevi plakateid on Aserbaidþaanis kõik kohad täis. Teda näeb tänavatel, suurte autoteede ääres ning kõigis kabinettides, kuhu ulatuvad võimupüramiidi ülalt alla suunatud kombitsad. Mõnel postril ilmub ta koos poja, praeguse presidendi Ilham Alijeviga. Noor Alijev toestab oma võimu isa autoriteediga. Heidari järgi on nimetatud lennuväli, spordikompleks ja väljak Bakuus.

Aga see on muidugi lapsemäng, võrreldes teisel pool Kaspia merd, Türkmenistanis toimuvaga. Seal on mõõdutundetu isikukultus elava presidendi pärusmaa. Saparmurad Nijazovi pilte ei leidu mitte ainult kõigis käidavates ja nähtavates kohtades, ta on lasknud püstitada oma hiigelsuure portree isegi keset Karakumi kõrbe. Türkmenbaði ehk kõigi türkmeenide juht ? just nii laseb Nijazov end kutsuda ? on enda ja oma perekonna järgi nimetanud koole, lennuvälju, isegi meteoriidi ning Kaspia mere ääres asuva linna. Kooliõpikud kirendavad Suurest Juhist ja tema tekstidest. Isegi kalendrit pole säästetud: osa kuid ja nädalapäevi on ümber nimetatud Türkmenbaði ja ta ema auks. Nagu diktaatorid tihti, nii on ka Türkmenbaði suur kirjamees, filosoof ja õpetlane. Tema ?suurteost?, autobiograafilis-natsionalistlikku ?Ruhnamad? on võrreldud Hitleri ?Mein Kampf?i? ning Muammar al-Kaddafi ?Rohelise raamatuga?. Iseenda jumalikustamises läheb Nijazov isegi Kaddafist kaugemale. Türkmenistani moðeedes peab ?Ruhnama? olema koraani kõrval. Türkmenbaði viimane veidrus oli autokoolide allutamine kaitseministeeriumile ning ?Ruhnama? 16-tunnise kursuse lisamine autojuhiõppe programmile.

Nijazov on SRÜ riigipeade hulgas küll ekstravagantne, kuid siiski mitte väga erandlik kuju. Leidub sama hulle ja isegi ohtlikumaid, näiteks Lukaðenka Valgevenes. Nijazovi autoritarism on rahvuskeskne, Lukaðenka seevastu tegeleb omaenda rahva venestamisega. Kui Nijazov kuulutas end eluaegseks presidendiks, siis teised SRÜ riigipead näevad vaeva valimisfarsside korraldamise ja välisvaatlejate kriitika tõrjumisega. Mõnikord tehakse seda õige robustselt. Näiteks kinnitas Usbekistani liider Islam Karimov, et väärtused nagu demokraatia, inimõigused ja pressivabadus on tema jaoks küsitava sisuga.

Tõsi, Kesk-Aasia demokratiseerimisele polegi keegi kunagi suuri lootusi pannud. Küll aga oodati euroopalike väärtuste mõjulepääsu Ukrainas. Zbigniew Brzezinski on öelnud, et XX sajandi Euroopa kolm kõige tähtsamat geopoliitilist sündmust on Austria-Ungari impeeriumi lagunemine (1918), Euroopa kahte leeri jagunemine (1945) ning iseseisva Ukraina riigi teke sajandi lõpus. Paraku võib viimane osutuda luhtunud võimaluseks. Praegu libiseb iseseisev Ukraina üha enam tagasi Venemaa mõjusfääri. Et seda ära hoida, peaks 30. oktoobri presidendivalimistel ime juhtuma.

SRÜ on üha enam Putini klubi, ?Putini hullumaja?, kui kasutada Lala ðövket Hadþijeva diagnoosi meie paari nädala taguses vestluses Bakuus. Muide, see silmapaistev aserbaidþaani naispoliitik on erialalt arst. Putin ise on oma hullumajas kaine ja adekvaatne, ta tegutseb talle endale mõistetava väärtussüsteemi piirides ning kantseldab kõiki teisi. Putin ei ole isiklikult korrumpeerunud. Teisi kammitseb raha- või võimuahnus või mõlemad. Mõni on ekstsentrik ja mõnel on liiga palju ühiseid saladusi Venemaa eriteenistustega. Üksnes Gruusia noor president Mihhail Saakaðvili on ebamugav uustulnuk. Tema võimulesaamise viis pani SRÜ ruumi kihama ja tekitas vanades olijates küsimuse, kas rooside revolutsioon saab toimuda vaid ühel maal või võib see kulutulena levida, tehes nendegi jalgealuse tuliseks. Adþaaria kriisi lahendamisel oli Saakaðvili ootamatult edukas. Samas kahandab tema tõsiseltvõetavust avalduste kuraasikus, millel tihti pole reaalsusega pistmist.

 

Kaukaasia umbsõlm

Asereid ärritab eriti see, et Saakaðvili pidurdas Bakuu ? Thbilisi ? Ceyhani naftajuhtme ehitamise, tuues ettekäändeks vajaduse säästa Bordþomi looduskaitseala. ?Napakas, rahvas nälgib, aga tema räägib puhtast õhust,? põrutavad nad säärase ettekäände peale. Üldlevinud versiooni järgi on Gruusia tõrksus seotud Venemaaga, kes teeb kõik selleks, et Kaspia mere nafta ei saaks otse Türki joosta. Putin võib naftajuhtme umbeajamise eest lubada Saakaðvilile Lõuna-Osseetiat, võib-olla veel midagi. Need on erihoovad hullumaja kõige tõrksama patsiendi jaoks. Naftajuhtme poolelijäämine on siiski vähetõenäoline, kuid vähimgi tõrge tekitab kahtlustusi, et mitte öelda paranoiat.

Taga-Kaukaasia riigid umbusaldavad üksteist. Iseäranis vihatud on Armeenia, sealt peab naftajuhtme igal juhul mööda viima. Kümme aastat pärast Karabahhi sõda on ära aetud aserid ikka veel põgenikelaagrites, lootes oma kodudesse tagasi pääseda. Inimesed surevad ja sünnivad põgenikelaagris, aga keegi ei lahku sealt, et mujal uut elu alustada ? nad lihtsalt ootavad. Poliitiline lahendus, mis korraks oli käegakatsutav, näib nüüd olevat valgusaastate kaugusel. Armeenia president, Karabahhist pärit Robert Kotðartjan on pälvinud hüüdnime ?mister Kalaðnikov?. Lühidalt, armeenlasi ja asereid seob peamiselt vihkamine. Seevastu Gruusia-Aserbaidþaani telg on seni hästi toiminud ning veel tihedam koostöö võiks Venemaale tuska teha. Tüli naftajuhtme pärast on aga vesi Venemaa veskile. Õnneks on ka teistsuguseid näiteid. Juuli algul keeldusid Saakaðvili ja noor Alijev alla kirjutamast Venemaa algatatud avaldusele, mis kritiseeris OSCE-d. See SRÜ riikide kaebekiri ütleb, et OSCE topib oma nina nende siseasjadesse, on liiga kitsalt inimõigustele keskendunud ning esitab norivaid nõudmisi demokraatia ja valimiste läbiviimise osas. Siin peegeldub väärtuskonflikt.

OSCE-d võib küll pidada pehmeks organisatsiooniks, mis liigagi kergelt Venemaa kapriisidele järele annab, kuid isegi pehmed nõudmised viivad Venemaa ja ta satelliidid väärtuskonfliktini.

 

Euraasialik haare

Selle teise maailma, Euraasia väärtussüsteemi kokkusiduja on Putin. Tema ei ole demokraat, ta isegi ei vaevu valetama, nii nagu mõnede demokraatiat imiteerivate maade riigipead seda teevad. Putini eesmärk on tugev keskvõim, vankumatu kontroll ja impeeriumi taastamine ? esialgu vähemalt SRÜ alal. Selle saavutamiseks sobivad kõik vahendid, alates vaba ajakirjanduse lämmatamisest, tðetðeenide hävitamisest ja lõpetades poliitiliste kohtuprotsessidega näiteks Mihhail Hodorkovski ja Jukose vastu. Paraku on neil ettevõtmistel edu.

Putini ideoloogiline määratlemine jääb kitsaks, kui piirdume üksnes vene natsionalismi ja KGB välisluure koolitusega. Keskne näikse siin olevat hoopis nn. euraasluse ehk eurasianismi ideoloogia. Selle mõttesuuna järgi on Venemaal täita juhtiv roll teda ümbritsevate Euraasia rahvaste elus. Venemaa ajalooline missioon ei piirdu iseendaga. Tal tuleb ohjad haarata: allutada ümberkaudsed rahvad ideoloogiliselt, majanduslikult ja kui vaja, siis sõjaliselt. Mitte asjata polnud eurasianistid vene ideoloogidest esimesed, kes hakkasid kasutama geopoliitika mõistet. Nende sihiks on luua ?kolmas tee? Euroopa ja Aasia vahel, aga ka bolðevismi ja kapitalismi vahel, läänluse ja slavofiilsuse vahel ning abstraktse idealismi ja vulgaarse materialismi vahel. Väärtused, mida Venemaa esindab, on ?kõrgemalseisvad?. Siia kuuluvad õigeusklik religioossus ja missioonitundlikkus ehk Venemaa äravalituse idee järgimine. Ühiskondlikus korralduses on oluline riigi- ja juhikesksus ning kollektivism. Nende põhimõtete järgimiseks sobib kõige paremini ideokraatlik riik, kus võim kuulub ühtsele hästi organiseerunud grupile. Olles Suur-Euraasia stepirahvad enda ümber koondanud, suudab Venemaa manduvale Lääne-Euroopale vastu seista, temast võitugi saada.

Euraasluse jaoks on keskne eesmärk, vahendid selle saavutamiseks võivad olla kui tahes jõhkrad. Kolmanda tee ideoloogid võivad Lääne demokraatiat ja isikuvabadust puudutavad nõudmised süümepiinadeta prügikasti panna, sest kolmas tee on alati ?midagi muud?, see võimaldab õiguse ja selle puudumise etteantud vastuolust mööda minna. Imperatiiviks on Venemaa ajalooline missioon ning see õigustab kõike. Meie siin võime öelda, et Putini väärtusraamistik on ka vastuvõetamatu, sest ta mitte ainult ei riku demokraatia mängureegleid, vaid on sügavalt antihumaanne. Aga selle kõige taga on teistsugune, temale mõistetav väärtussüsteem, mida Venemaal jagavad paljud. Putin tegutseb oma elemendis, tal on kõrgendatud missioonitunne, terav intellekt ja, mis kõige hullem, saamatud vastasmängijad.

SRÜ riigid pole Putini lükata ja tõmmata mitte sellepärast, et rahvad nii tahaksid, vaid eeskätt sellepärast, et iga üksiku võimupüramiidi tipus on piisavalt mädapaiseid, kuhu saab valusaid torkeid teha. Nende riikide võimustruktuur on niisama tsentraliseeritud kui Venemaa oma, aga samas ei suuda keegi neist ajada sama suveräänset poliitikat. Küsimus pole üksnes väiksemate riikide nõrgemas positsioonis, küsimus on selles, et enamik liidreid allutab end Putini hullumaja reeglitele. Esiteks on nii lihtsam ja teiseks tõotab see isiklikku kasu. Putini vastu suudaks mängida üksnes selline partner, kelle väärtussüsteem on niisama terviklik, kuid tema omast piisavalt erinev.

 

Putini läänepalat

Kui retoorika järgi otsustada, siis peaks selline väärtussüsteem valitsema Euroopas. Euroopa Nõukogu kaudu püütakse seda söödavaks teha Venemaale, Ukrainale, Moldovale ja kolmele Taga-Kaukaasia riigile. Millist edu on see dialoog toonud? Minu meelest on see tekitanud neis riikides nähtuse, mida võib nimetada imiteerimiseks, mimikriks või simulatsiooniks. Pean silmas demokraatliku ühiskonnakorralduse dekoratsioone, mille taha on peidetud jõhker omavoli ning kohati piiramatu korruptsioon. Säärane kahepalgsus on enesestmõistetavalt omaks võetud ? seda enam, et samasugune käitumismudel iseloomustas juba nõukogude ajastut, mil stalinlik konstitutsioon lubas laialdasi vabadusi, kuid tegelikkus oli sellega räiges vastuolus.

Ja Lääs lepib toimuvaga, sest dialoogi katkestamises nähakse ohtu. Samas on küsimärgi alla sattunud lääneliku väärtussüsteemi tõsiseltvõetavus. Probleemsed riigid moodustavad ühtse, tihti sarnast hääletusskeemi järgiva vennaskonna. Keskne lüli on ikka ja jälle Venemaa. Alates Venemaa saamisest Euroopa Nõukogu liikmeks 1996. aasta jaanuaris, on õhus küsimus: kumb kumba muudab, kas Euroopa Nõukogu Venemaad või hoopis Venemaa Euroopa Nõukogu? Putini ajastu iseloomustuseks tuleb öelda, et Euroopa Nõukogul ei ole õnnestunud vähimalgi määral Venemaad muuta.

Milline on Euroopa tähtsamate riikide suhtumine? Nende silme all on toimunud demokraatia ja ajakirjandusvabaduse drastiline piiramine. 1999. aastal alustas Venemaa teist Tðetðeenia sõda, mille juurde on kuulunud lauspommitamised, filtratsioonilaagrid ning tðetðeenide kui rahvuse kuulutamine terroristideks, teisisõnu lindpriideks. Seepeale Tony Blair ja Gerhard Schröder mitte ei külmutanud, vaid hoopis sulatasid oma suhted Venemaaga. Prantsusmaa suhtumine oli esialgu jäigem, kuid õige pea mõistis Jacques Chirac, et sõpruse arendamisel Venemaaga ei tohi pealtvaatajaks jääda. Kõigele pani krooni Silvio Berlusconi, kes Tðetðeenia küsimuse ignoreerimiselt läks koguni Putini õigustamiseni.

Vaatamata sellele, et kogu Euroopa Liit on olnud Venemaa suhtes teravam kui suured liikmesriigid eraldi, ei saa me mööda tõigast, et suhete nimel Putiniga ohverdatakse euroopalik väärtussüsteem ning aktsepteeritakse tema oma. Samal ajal pole Putin kordagi loovutanud oma väärtussüsteemi, et teha mööndusi inimõiguste tegelikule järgimisele või demokraatlikele vabadustele. Sellega leppides on Lääne liidrid leidnud oma koha Putini hullumajas. Venemaa geopoliitiline haare tugevneb, sest tal pole vastast.

 

Ameerika mõjujõud

Jõuline vastasmängija võiks olla Georges Bush ja Ameerika Ühendriigid, aga siin on õige mitu ?aga?. Kõigepealt on Ühendriikide huvid mujal. Isegi kui Venemaa geopoliitilise võimsuse tõusus nähakse probleemi, ei ole Ühendriikidel võimalust sellega piisavalt tegeleda. Nende peatähelepanu on Iraagis ning Venemaad vajatakse pigem liitlase kui vastasena.

Kahtlemata käib Venemaa ja Ühendriikide varjatud positsiooniheitlus Taga-Kaukaasias, Kesk-Aasias ja mitmel pool mujal. Siin pole tegemist väärtussüsteemide konkurentsiga samas tähenduses kui euroopalik versus euraasialik. Ühendriikide väärtussüsteem ei lange euroopalikuga kokku, ehkki peajoontes on sarnasusi. Kuid on ka märkimisväärseid erinevusi. Kui eurooplased üritavad vähemalt ideaalis arendada vaba meediat, tagada inimõigusi ja poliitilist pluralismi, siis Ühendriikide jaoks on asi lihtsam ? nemad vajavad liitlast. Väärtussüsteemi asemel kõnelevad huvid. See on jõuline positsioon, mis ometi kätkeb endas võimalust teha suuri vigu. Mõnigi abiprogramm ja rahapaigutus on lõppenud fiaskoga, sest koolituse ja demokraatliku struktuuri arendamise asemel kaob abi musta auku. Taga-Kaukaasias on mulle kirjeldatud juhtumeid, kus ?demokraatliku opositsiooni? toetuseks mõeldud raha kulus miitingutel osalejate ?töötasuks? ning tagajärg oli see, et poliitika ja poliitikute ostetavus mitte ei vähenenud, vaid suurenes.

Lisaks on Ühendriikide arusaam pluralismist tihti lihtsustav, poliitiline protsess taandatakse kahe vastasjõu konkurentsile. Ühiskondi, kus demokraatlik traditsioon on õhuke, võib säärane Hea ja Kurja võitlus teravalt lõhestada, seevastu kolmanda (ja neljanda-viienda) tasakaalustava jõu olemasolu aitaks maandada nii emotsioone kui ka poliitilisi riske. Näiteks niisugused mustvalgele vastandusele rajatud valimised, nagu nägin pool aastat tagasi Adþaarias Saakaðvili ja Aslan Abaðidze vahel, tekitavad minus hoopis rohkem kõhedust kui usaldust poliitilise süsteemi vastupanuvõime suhtes. Pikaajalise edu saavutamiseks ei piisa ?oma mehest?, vaid tuleb tagada põhimõttelised edusammud demokraatliku süsteemi arengus.

 

Kui vaatleme SRÜ-d Putini hullumajana, kus toimub Venemaa kadunud mõjujõu taastamine palat palati ja haigevoodi haigevoodi haaval, siis tuleb esile tuua patsientide ühisjooned. Kõigi SRÜ riikide poliitilist korraldust iseloomustab tugev presidendivõim ning põhimõttelise hinnangu puudumine kommunismi kuritegudele. Kunagine kompartei nomenklatuur ja KGB on neis riikides kas otseselt riigivõimu juures või sellele väga lähedal. Järelikult on nende riikide juhtkonnal põhjust pidada end Putini kaasosaliseks.

Teatud mööndustega võib erandeiks pidada Gruusiat (Saakaðvili) ning Tadþikistani, kus zoroastrismist sisse võetud president Emomali Rahmonov n.-ö. puhtad kommunistid üheksakümnendate algul võimult sürjutas. Aga need erandid ei pruugi olla väga olemuslikud, sest uuel võimul on tendents peegeldada vana võimu autokraatset ülesehitust. Liiatigi kindlustab Rahmonov praegu oma võimu Vene vägede kohalolekuga.

Demokraatliku kultuuri nõrkus vääriks eraldi analüüsi. Valitseb ettekujutus, et riigivõimu kõrgeid poste täitvad isikud saavad lahkuda vaid, jalad ees, sest iga muu minek tähendaks põlu alla panekut ning teravate korruptsioonisüüdistuste esitamist uute tulijate poolt. Isegi juhul kui suudetakse tagada ausad valimised, on raske ette kujutada, kuidas toimub demokraatlik võimuvahetus.

Sellises endale sobivas keskkonnas loob Venemaa uut võimukeset, mis ühelt poolt vastandub Euroopa Liidule, teiselt poolt Ameerika Ühendriikidele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming