Putini demoniseerimine on rumal ja kontraproduktiivne

Rein Müllerson: „Ühe suurriigi ambitsioone ja arrogantsust ei ohjelda kahjuks õigus, vaid teise suurriigi ambitsioonid.“

VALLE-STEN MAISTE

Rein Müllerson on rahvusvahelise haarde ja tuntusega eesti õigusteadlane, kes enda sõnul kipub olema opositsioonis peaaegu, et igal pool. Ta on nõustanud Mihhail Gorbatšovi järel ka Lennart Merd, Mart Laari jmt eesti poliitikuid, ent on tänase Eesti poliitilise peajoone suhtes üsna erimeelt.

Ehkki olete Eesti iseseisvaks saamisse nõuga tublisti panustanud, avaldasite 1989. aastal Pravdas artikli „Edasi … minevikku“ („Bперед … в прошлое“), milles kritiseerite meie iseseisvuspüüdlusi.

1980. aastate lõpus tegin ma oma tasemel kõik, et Nõukogude Liitu demokratiseerida. Selleks oli vaja, et Gorbatšovi perestroika ja glasnost jätkuksid ja süveneksid. Komparteis, eriteenistustes ja sõjaväes oli Gorbil palju vaenlasi, kes tahtsid tagasi „helgesse minevikku“. Seepärast olin vastu igasugustele sammudele, mis Gorbi võimu oleksid õõnestanud. Muide, sama seisukoht oli ka USA presidendil George Bushil, kes ütles oma Nõukogude Liidu visiidil ukrainlastele Kiievis, et ärge kõigutage Gorbatšovi, see võib halvasti lõppeda. Ka mulle tundus toona, et kõige olulisem oli Nõukogude Liidu muutmine, mitte ühe või teise liiduvabariigi iseseisvus. Aga 1990. aastal hakkasin aru saama, et Nõukogude Liidu lagunemine on möödapääsmatu. Tulin Eestisse ja tegin kõik, et Eesti saaks taas iseseisvaks. Minu hea sõber, kahjuks nüüd meist lahkunud Thomas Franck, kes oli tollal New Yorgi ülikooli professor, oli väga nördinud, et ma Eestisse tagasi tulin. Ta ütles: sa võid Moskvas paljugi ära teha. Kes sa ka Eestis ei ole, sa ei saa kasutada oma potentsiaali. See oli suurriikide kogemustega inimese seisukoht. Ka mina olen loomulikult sellisest vaatevinklist mõjutatud. Aga mulle on ka väikerahva mentaalsusest midagi külge jäänud.

Käsitlesite Eestit tõesti lihtsalt kui tüütut kärbest, kes segab tähtsamat võitlust, mh ka stalinismiga. Teie artiklis avaldub Eesti olude mittetundmine, äärmuslikuks pidasite mõõdukaid rahvarindelasi, pisendasite Molotovi ja Ribbentropi salasobingute tähtsust. Kui vangist tulnud, tagakiusatud ning infosulus vabadusvõitlejad ei valinudki rahvusvahelise õiguse mõttes parimat taktikat, omandas Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamise taotlus toonases Eestis tohutu sümboolse jõu.

Tõepoolest, ega ma Eesti siseasju tookord ei tundnud ja tagantjärele tark olles ei oleks ma pidanud nendes asjades sõna võtma. Jaan Kaplinski, keda ma kritiseerisin teda lähedalt tundmata, on nüüd minu mõttekaaslane ja sõber. Tema koguni väljendab vahel seisukohta, et Eesti võiks kuuluda Vene impeeriumi koosseisu, mina niikaugele ei lähe. Mis puutub Molotovi-Ribbentropi pakti salajastesse lisaprotokollidesse, siis ma ei ole kunagi eitanud nende olemasolu, ehkki mind on selles süüdistatud, aga arvan siiani, et tegemist ei ole kuigi tähtsa dokumendiga. Need protokollid olid diktaatorlike režiimide poolt sõlmitud õigustühised dokumendid. Sellega jaotati territooriume, mis jaotajatele ei kuulunud ja mille üle neil ei olnud mingit otsustusõigust. Samasuguseid salajasi, aga ka avalikke kokkuleppeid sõlmisid toona ka demokraatlike lääneriikide juhid, näiteks Tšehhoslovakkia ja Poola osas. Seletasin kord oma vaateid Molotovi ja Ribbentropi salakokkuleppe kohta Lennart Merile ja kui ta oli mu lõpuni kuulanud, sõnas ta, et sul on õigus, aga ära neist asjust siin palju räägi, rahvas ei mõista sind. Muidugi, Eesti vabaduse eest võitlejatele olid need protokollid suure sümboolse tähtsusega.

Poliitilised vastased on sildistanud teid ka Venemaa eestlaseks, mida te ei ole. Lapsepõlve veetsite ju Eestis. Kuidas te 20 Moskva aastaga jõudsite selleni, et 1980. aastate lõpus erines teie arusaam sedavõrd enamiku eestlaste omast?

Minu vanemad kohtusid Teise maailmasõja ajal Siberis. Isa onu oli Eesti Vabariigi kindral Artur Lossmann ja minu isa oli Eesti armee ohvitser, kes oli saadetud Siberisse. Ema aga oli läinud sakslaste tulekul koos sõbrannaga vabatahtlikult Siberisse, sest sõbranna vend oli kommunist, kes oma pere sakslaste eest ära saatis. Isale anti valik, kas jääda laagrisse või sõdida sakslaste vastu. Ta valis viimase variandi. Sõja lõppedes tulime Eestisse ja elasime enamiku ajast Tallinnas, neli aastat käisin koolis ka Sangastes. Ma peaaegu ei rääkinud vene keelt enne Moskvasse sõjaväkke minekut. Minu keeleanne ilmnes sõjaväes, kus ma peale varsti sorava vene keele purssisin natuke läti ja isegi gruusia keelt, rääkimata ukraina „movast“ kui olin 15 päeva kartseris olnud ühe ukrainlasega. Õppisin keeli ka hiljem, partei koosolekutel olid mul sagedasti tropid kõrvas, et saaksin tuupida võõrsõnu. Valdan vabalt eesti, vene, inglise ja prantsuse keelt, loenguid olen lugenud ka portugali keeles.

Poisikesena tegin ma palju sporti ega õppinud eriti, mõningat aega olin isegi professionaalne kõrgushüppaja. Mul ei olnud kunagi mõttes rahulduda näiteks Pirita piirkonna meistriks olemise auga, mõtlesin ikka olümpiavõitjaks või maailmameistriks tulemisele. Mulle oli oluline maailmatase. Kui ma sain ühel hetkel aru, et olümpiavõitjaks ma enam ei saa, pühendusin täielikult õppimisele, tudeerisin sama raevukalt, nagu olin teinud sporti. 1980. aastate keskel olin noorim juuradoktor, ehkki ülikooli olin astunud teistest tunduvalt hiljem, alles 26aastaselt. Minu õpetaja akadeemik Grigori Tunkin saatis mind aspirantuuri Hollandisse Haagi rahvusvahelise õiguse akadeemiasse. Hiljem ütles ta mulle saatusliku lause: „Rein, ärge kunagi tehke seda, mida võib teha ka keegi teine.“ Sellised on tagamaad, mis tekitasid ambitsiooni tegeleda maailma tasemel suurte asjadega ja olla kõiges, mida teen esimene, ja kus ma esimene ei ole, siis seda üldse mitte teha.

Siit tuleb teie erinevus kolleeg Lauri Mälksooga, kellele küsimus, milline on Venemaa, ei ole lihtsalt üks küsimus, vaid eksistentsiaalne probleem.

Tähtis ei ole ainult see, millised on Eesti ja Venemaa suhted. Meie jaoks võib saada eksistentsiaalseks Vene–USA suhete halvenemine. Ka Venemaa ja Hiina suhted ei ole eksistentsiaalsed ainult nendele kahele riigile. Praegu on USA sõjalistes doktriinides rõhk pandud lokaalse kasutusulatusega taktikalistele tuumarelvadele. Kui sõjaline konflikt aset leiab, mis ei ole ilmvõimatu, siis kus neid taktikalisi tuumarelvi teie arvates kasutama hakatakse? Loomulikult piiriäärsetes konfliktides. NATO väed Eesti territooriumil on ju selge sihtmärk Vene rakettidele, lennukitele. Taktiliste tuumarelvade kasutamine, juhul kui pooled suudavad ära hoida konflikti eskaleerumise, ei ohusta eksistentsiaalselt Venemaad ja veel vähem USAd, kuid väikegi piiriintsident võib saada saatuslikuks meile. Mis küsimus saab Eesti jaoks veel eksistentsiaalsem olla? Eesti olemasolemine, riigina või mitte, oleneb geopoliitilisest tasakaalust maailmas, eriti Euroopas. NATO ja Venemaa vastasseis on Euroopa jaoks kõige ohtlikum tendents, Ukraina küsimus jm probleemid ei leia lahendust, enne kui suured vennad on hakanud tõsiselt rääkima, selles mõttes on olukord kriitilisem kui külma sõja ajal. Usun siiski, et Ida-Euroopas praegu sõjalist konflikti ei tule, see oht on suurem Aasias, kus Hiinal on soov jõuvahekordi USAga ümber mängida. Ka Põhja-Korea küsimust ei lahenda olümpiamängudeaegne ajutine pingelangus.

Ka lokaalsed asjad on ikka tähtsad. Olete isegi välja toonud, et kuna Arnold Rüütel andis kord Jeltsinile kätt, kui Gorbatšov teda alandas, tuli Eesti iseseisvuse tunnustamine Venemaa poolt kergemini. Niisugused seigad pole siiski määravad – tunnustati ju peatselt teisigi. Ometi on neid, kes arvavad, et oportunistliku Jeltsini asemel tulnuks jääda idealistliku Gorbatšoviga ja teie olete 1990. aastate algusest peale kõvasti propageerinud kodakondsuse andmist kõigile impeeriumist tulnutele. Kui nii oleks toimitud, võinuksime tõesti jääda Vene mõjusfääri ja ELi astumise referendumi tulemus oleks olnud noateral.

Gorbatšovi aja lõpul oli impeeriumi lagunemine juba vältimatu. Tagasi vaadates võib öelda, et ta oli küllaltki naiivne inimene. Mulle rääkis Deng Xiaopingi endine tõlk, et pärast Gorbatšoviga kohtumist oli Hiina juht oma lähiskonnas karakteriseerinud Gorbit kui nõrka ja naiivset poliitikut. Tagantjärele tark olles pean sellega nõustuma. Arvan aga siiamaani, et suure osa elanikkonnast kodakondsuseta jätmine oli viga, mis lõhestas ühiskonda ja pingestas suhteid Venemaaga. Enamik Eestis elavaid venelasi oleks kahe käega hääletanud ELiga ühinemise poolt. ELi astumise vastu ma ei ole küll kunagi olnud. Teistpidi on lood NATOga, ehkki EL on kohati NATOga liiga tihedalt seotud. George Bush ja James Baker lubasid Eduard Ševardnadzele ja Gorbatšovile, et kui Moskva aitab kaasa Saksamaa taasühinemisele, siis NATO ei laiene enam ühtegi tolli lääne poole. Vene allikatest oli selle kokkuleppe olemasolu juba varem teada, eelmise aasta detsembris avatud dokumentidest tuli sellele kinnitus ka Ameerika allikatest. NATO liikmesus on meile ohtlik.

Niisugustel seikadel nagu see, mis Jeltsini ja Rüütli vahel aset leidis, ei ole tõepoolest suuremat tähtsust, ometi arvan, et maailmas valitseb praegu suur puudus otsustusjõulistest liidritest, nagu olid Franklin Delano Roosevelt, Winston Churchill, Charles de Gaulle, või ka Yitzhak Rabin, Gerhard Schröder või Jacques Chirac. Sellel, kas Eestis on niisugused liidrid või ei ole, ei oma globaalses mõttes suurt tähtsust, ehkki ka siin on oluline teha õigel ajal õigeid asju. Kuid eriti just aegadel, kui jõudude tasakaal maailmas on muutumas, vajab maailm liidreid, kel oleks aju ja selgroogu ja oleksid õigel ajal õiges kohas. Praegune migratsioonikriis, rahvusluse ja religioosse ekstremismi tõus, geopoliitiliste vastasseisude tugevnemine nõuavad tugevaid liidreid, keda aga napib. Liberaalse demokraatia tingimustes, kus kõik oli enam-vähem korras, on peale kasvanud rohkem mänedžeri tüüpi poliitikuid, kes ei ole suutelised mõtlema ja tegutsema, nagu öeldakse, väljaspool kasti.

Liidritel peavad olema ju ka väärtused ja ideed. Möödunud sajandi vastasseisud olid vähemalt osaltki ideelised, õhus olid alternatiivid, millesse paljud uskusid, kuna ei olnud teada kommunistlike režiimide kohutavad kuriteod. Nüüd pole liberalismi ja demokraatia kõrval mingeid ideid, rõhutate vaid geopoliitilise tasakaalu tähtsust, olgu tasakaalustajad millised tahes.

See küll õige ei ole, et peale liberaalse demokraatia muid ideid ei ole. Kui see nii oleks, siis oleks tõesti ajalool lõpp à la Fukuyama. Alternatiivitu maailm oleks maailm tulevikuta. Raske on ennustada võimalike alternatiive, aga praegu tundub, et näiteks Hiina autoritaarne meritokraatia on paljuski efektiivsem liberaalsest demokraatiast. Elame, näeme. Mulle on üdini vastuvõtmatu termin likeminded (ühtemoodi mõtlejad), mida meil tihtipeale kasutatakse positiivses mõttes nii riikide kui ka inimeste puhul. Teadlasena ütlen, et sellise käsitluslaadi levik oleks teaduse surm. Just teistmoodi mõtlejad (dissidendid) on aidanud ühiskondade arengule kaasa. Mul on head suhted tihtipeale ka nendega, kes ei mõtle nagu mina. Olen vist hetero selle sõna laiemas mõttes, s.t avatud kõigele uuele, huvitavale ja erinevale.

Kõige suurem rumalus, mis saab olla ja millest on kinni hoitud, on arusaam, et kuni Venemaa ei muutu liberaaldemokraatlikuks, ei tuleb temast kõrvale hoida nagu pidalitõbisest. Venemaa on olnud korduvalt nurkasurutud situatsioonis, näiteks kui poolakad XVII sajandi alguses vallutasid Moskva või oktoobrirevolutsioonile järgnenud kodusõja ja välisriikide sekkumise järel, ning ka 1990ndate šokiteraapia ajal, mis peaaegu patsiendi tappis. Kuid ta on väljunud kõigist neist olukordadest tugevamana. 1990. aastatel arvati, et Venemaaga ei ole vaja arvestada. Ühed lootsid, et Venemaa laguneb ja laseb endaga teha kõike. Mõned uskusid, et niikuinii tuleb peagi uus vastasseis, seega mida nõrgem on Venemaa, seda parem. Kui vaadata USA uusimaid sõjalisi doktriine, siis suurim oht ei ole nende kohaselt mitte terrorism või kliimamuutus, vaid Venemaa ja Hiina esiletõus. See tõus on aga täiesti loomulik ja ei ohusta USAd riigina või liberaalset demokraatiat, vaid USA soovi jätkata maailmas domineerimist.

Venemaa välispoliitika on mulle küllaltki arusaadav. Venemaa, arvestades tema suurust, geograafiat ja ajalugu, saab eksisteerida ainult suurriigina, tal on oma huvid, mida ta ka kaitseb. Hiljem on selle juurde tekkinud ka ideoloogiline vastasseis. Venemaa positsioneerib ennast konservatiivse alternatiivina lääne dekadentsile ja moraalitusele. Lääs on ise sellistele tendentsidele kaasa aidanud, toetades Navalnõi-suguseid, kel ei ole Venemaal mingit autoriteeti. Navalnõi reiting on 1-2% ringis, on absurdne pidada teda Putini peamiseks konkurendiks, nagu lääne meedia päevast päeva leierdab. Korruptsioon on muidugi Venemaa suurim probleem, sellega ma olen muidugi päri, aga sellega on ka Putin päri.

Arvate siis, et kogu see kleptokraatia­käsitluste laviin on alusetu? Medvedev ja Peskov elavad pillavalt, Jakuninil on varandus, tema pojal koguni Londonis, mida saate vaatama minna. Aga Putinil pole midagi, ainult palk?

Ei oska midagi öelda Medvedevi ja Peskovi varade kohta. Kuid Putini demoniseerimine on täielik rumalus ja kontra­produktiivne tegevus. Muidugi olen lugenud artikleid, kus Putini meeletust varandusest räägitakse, aga pole kohanud mingeid tõendeid. Vaadates Putini joont, on ebatõenäoline, et tal on kogutud varandus kusagile välismaal, Vahemere ääres või mujal, mida ta kunagi kavatseb nautima minna. Putin on vene rahvuslane, kelle peamine eesmärk on taastada Venemaa suurriiklus ja poliitiline iseseisvus. Teie olete noor ja võib olla ei mäleta prantsuse olümpiasangarit Jean-Claude Killyd, kes 1968. aasta Grenoble’i mängudel tegi slaalomis puhta töö – kolm kulda. Ta on sellest ajast peale olnud tihedalt seotud prantsuse olümpialiikumisega ja olnud kohal kõikidel talimängudel. Mõni päev enne mänge Lõuna-Koreas ütles ta intervjuus Le Figarole, et Sotši 2014. aasta mängud olid kõige fantastilisemad ja ainuke asi, mis teda kurvastas, oli Putini materdamine ja venelaste pidev solvamine lääne meedias.

Kritiseerisite kunagi ägedalt stalinismi, kuidas vaatate Stalini kultuse jätkumisele Putini Venemaal?

Putin pole kunagi Stalinit õigustanud.

Putin on nimetanud Stalinit efektiivseks mänedžeriks, kurtnud Oliver Stone’ile antud intervjuus, et lääs demoniseerib Stalinit Venemaa madaldamiseks. Keelustati film „Stalini surm“.

See film on rumalus ja selle ärakeelamine on veel suurem rumalus. Niisugustes asjadest komöödiat teha on väga raske, aga see film on võrdlemisi labane. Filmi oleks pidanud näitama, siis oleks Venemaal aru saadud, kui labaselt praegu läänes stalinismi kritiseeritakse. See muidugi ei tähenda, et Stalinit ei tuleks kritiseerida.

Isegi kosmopoliitilised, paljukultuurilisust ja üleilmastumist toetavad väljaanded mõtisklevad juba rahvusluse taassünni üle, Economisti jõulunumbris on ilmunud pikk essee, kus väidetakse, et rahvuslus on elujõulisim valgustusjärgne idee. Kuidas rahvuslus pead tõstvate geopoliitiliste vastasseisude vahele mahub? Kas usute, et just suurriikidevaheline geopoliitiline tasakaal on rahvusriikide julgeoleku seisukohalt parim?

Ma vaatan hommikuti ratta otsas tavaliselt Prantsuse uudisekanaleid. Hiljuti tulid Korsikal rahvuslased võimule, sama asi Belgias, rääkimata Katalooniast. Identiteediküsimused on muutunud teravamaks, religiooni mõju suureneb, inimesed ei taha olla ainult keskmised omapärata eurooplased, inimesi häirib piiramatu migratsioon, mis Iraagi hävitamise, Süüria sõja, Liibüasse sissetungi, araabia kevade toetamise jms tõttu on kümnekordistunud. Rahvusluse tõus on vastureaktsiooniks globaliseerumise negatiivsetele aspektidele. Kas kõige olulisem või mitte, aga oluline on geopoliitiline tasakaal küll. Välja arvatud mõned lühikesed perioodid maailma ajaloos, mis on lõppenud või alanud sõdadega, on suhtelise rahu garantiiks olnud mitte rahvusvaheline õigus, vaid jõudude tasakaal. Ühe riigi või grupi domineerimine on alati kutsunud esile vastujõu. Hiina ja Venemaa, ning ka regionaalsete mängijate Iraani ja Türgi esilekerkimine ja nende püüe leida omale vääriline koht päikese all on loomulik ja võib närvi ajada ainult neid, kes ajalugu ei tunne või arvavad, et seekord on ajalugu lõppenud. Ühe suurriigi ambitsioone ja arrogantsust ei ohjelda kahjuks õigus vaid teise suurriigi ambitsioonid ja arrogantsus. Mu sõber Martti Koskenniemi on kirjutanud, natuke küll irooniliselt, et võttes arvesse USA mõningaid tegusid pärast külma sõja lõppu, näiteks Kosovos ja Iraagis, võib öelda, et kahepooluselises maailmas Nõukogude Liit mängis katechon’i rolli, hoides ära antikristuse võimuletuleku. 1990natel ja ka hiljem aga ei olnud kedagi, kes Ameerika arrogantsust ja suure nuiaga vehkimist oleks võinud taltsutada. Sellest ka saatuslikud vead.

Mõtlete väga kosmopoliitiliselt. Ometi olete soovinud järjepanu Eesti asjades kaasa lüüa, kandideerinud õiguskantsleriks, Keskerakonna nimekirjas riigikokku jm.

Moskvas ega Londoni ülikoolis ei pööratud minu rahvusele tähelepanu. Paljud kolleegid, kes mind isiklikult ei tundnud, kuid olid lugenud mu raamatuid ja artikleid, ei teadnuki, kes ma rahvuselt olen. Teadlasena loen seda komplimendiks. Ise ma ei ole kunagi kahelnud oma eestluses, seepärast ei olnud mul vaja hommikust õhtuni sellest mõtelda. See oli loomulik. Ma usun, et minu kolmjalgsus – olen elanud umbes võrdsed perioodid kahe impeeriumi pealinnas ning ühes väikses ja armsas kohas nimega Eesti – on mind teaduses kõvasti aidanud, andes mulle vähemalt kolm künkakest, kust vaadelda maailma eri vaatevinklist. Teadusvälises suhtlemises aga võib see tekitada probleeme, sest ma olen tihtipeale eriarvamusel peaaegu et igal pool, eriti võttes arvesse, et olen pikemat aega töötanud ka Aafrikas, moslemiriikides ja Hiinas. Mis puudutab tagasitulekuid Eestisse, siis Lennart Meri helistas ühe seminari ajal mulle Londonisse, tehes ettepaneku õiguskantsleriks kandideerida. Olin just avaldanud mahuka monograafia, mida tollal arvasin olevat oma elutööks. Mõtlesin, kuigi ekslikult, et olen öelnud kõik, mis öelda ja otsustasin uut karjääri teha. Umbes samadel põhjustel, aga kümme aastat hiljem, andsin nõusoleku kandideerida riigikokku. Olen õnnelik ja rahul, et jäin nagu kingsepp oma liistude juurde.