Pudelivesi ja võrguhalud

Marek Strandberg

  Eestis pole joogiveega suurt muret isegi põuasel aastal. Mõni pinnaveekaev võib ajutiselt kuivaks jääda, kuid meil puudub vähimgi kogemus puhta vee defitsiidist, mille käes vaevleb kuuendik maailma elanikkonnast. Põlevkivi kaevandamisel  läheb raisku umbes 100 tonni joogikõlblikku põhjavett aastas iga Eesti elaniku kohta. Sellele laristamisele vaatamata on Eesti ikkagi veerohke maa. Kui turbarabasid (mis teadupoolest on looduslikud veepuhastussüsteemid) täielikult kütteks ja kasvupinnaseks ei müüda ja kui maakihte ühiskonna autostumisega kasvavas liiva- ja kruusahimus pahupidi ei pöörata, võiksime joogikõlbliku vee osas üsna muretud olla veel aastasadu. Meil on mida juua ja mis maa seest peaaegu tasuta kätte tuleb.

Vaatamata sellele on pudelisse villitud vee müügiedu joogitootjate ja -müüjate rõõmuks lausa peadpööritav. Vesi kaalujälgijaile…vaid 0 kilokalorit kui tahes suures koguse tarbimisel. Uppuge või ära, aga paksemaks te ei lähe! Loomupärane on muudetud kaubaks ja et veemüüjaid on enam kui üks, käib selleski vallas kibe konkurents. Vesi on maailmas kasvav probleem, kuid oh õnne, Eestis hoopis kasvav moeäri. Pudelivee müügimaht oli 2005. aastal 42,5 miljonit liitrit, rahaline  maht  tagasihoidlikult hinnates 400 miljoni krooni aastas. Ainult 31,5 liitrit inimese kohta aastas või pisut üle pooleliitrise pudeli nädalas. Sama raha eest võiks teha 4000 sadakond meetrit sügavat puurkaevu, millest jaguks tasuta joogivett aastakümneteks. Paari aastaga võiks praeguse pudelivee rahaga neid teha iga poe ja söögikoha juurde, kus täna pudelivett müüakse.

Ootuspärane kriitika eelöeldule on, et majandus ongi imetabane asi, mille mõistmine polegi minusugustele jõukohane. Seal on nõudlus ja pakkumine ja nähtamatu käsi. Mulle meenuvad sellega seoses Lihavõttesaare elanikud, kes asusid ammustel aegadel võidu kaljudest suuri inimkujusid välja raiuma ja neid saare kallastele veeretama. Veeretamiseks kasutati aga puutüvesid, mis ühtäkki saarelt otsa said, ja kui kadus kaitse tuule ja vihma mõjude eest, sai viljakast pinnast kiiresti möödanik. Nagu ka veidrike kultuurist, kes ei suutnud end kummalise mõttega tegevuse meeminakkusest vabaks mõelda.

Võib osutada teiselegi “soliidsele” ärile Eestis: võrku pakitud puude müümisele bensiinijaamades ja supermarketites energiahinnaga, mis annab elektrilegi silmad ette. Viimati kohtasin võrgutäit (ca 15 halgu) kasehalge hinnaga 55 krooni, lepahalge sai 45 krooni eest. Ruumimeetri hinnaks teeb see minimaalselt 2000 – 2500 krooni. Sama lugu nagu veegi puhul. Laiemalt kohalikke olusid vaadates ei tohiks küttehalgudega muret olla. Ainuüksi nõukogude suurpõllunduse järelt sööti jäänud maadele on 15 aastaga kasvanud küttepuudeks sobilikku võsa kõigi Eesti ahjude jaoks rohkem kui küll.

Majanduslikus mõttes tähendusväärne on nii vee- kui haluäri juures muidugi tööhõive osa: raha, mis poodides ja tanklates kaupade valvamise eest turvatöötajatele tasutakse; samuti kütuse- ning sõidukikulud, mis kogu selle kraami kaubastamiseks pruugitakse.

Tõbede vastu, mida tekitavad bakterid, seened ja viirused, kaitseb meid immuunsüsteem. Juurelgem veidi meemi­nakkuse, mille vastu eelöeldu taustal õige kaitsetud paistame, võimalike kaitsemehhanismide üle. Meeminakkuseks võib pidada mis tahes moodi või hoiakut, mis meid mõttelagedalt teistega võistlema paneb, et saavutada rohkemat ja seda eeskätt rahalises väljenduses. Rumala raiskamise laienemine pole “majanduse omapära”, vaid just tõhusa kaitsemehhanismi puudumine majanduslike ning sotsiaalsete totruste eest.

Kus see kaitsemehhanism end peidab? Tuleme taas pudelivee näite juurde. Inimesed on valmis vabatahtlikult kokku loobuma ligi poolest miljardist kroonist. Igal aastal ja kasvavas mahus. Aga nad ei ole suutelised rajama puurkaeve, kust vajalik vesi priilt kätte saada! Kas stardiks vajaliku investeeringuraha puudumise tõttu? Pole raske mõista, et parim kaitsemehhanism sotsiaalse ja majandusliku arutuse vastu on koostöö, ühistegevus. Ühe puurkaevu rajamiseks on vaja ainult kolmesaja inimese koostöötahet ja pudeliveele aastaga kulutatud raha.

Koostöö pole loomulikult ainult kaitsemehhanism, vaid ka majanduse enese parim tugisammas, seda pidevale võistlusele ja võitlemisele lisaks. Majandusvõistlust ja konkurentsivõime kasvatamist tavatseme ülistada nagu filosoofide kivi, mis iga väärtusetu aine kullaks muudab. Lühiajaliselt muudabki. Veest ja halgudest on saanud “megaärid” nagu igast moekaubast. Kuid kas ikka on arukas teha tööd ja teenida raha selleks, et omandada asju, mis meie oludes loomult pigem priid kui tasulised? Pudelivee ja halgude müügi õitseng on omamoodi indikaator, majanduselu haiguslugu.

Ühistoimimise ja teiste huvides toimimise olulisust mõisteti juba 100 aastat tagasi, kus Fordi tehastes konveieritööliste sooritusvõimet mõõtnud ja analüüsinud inimesed soovitasid tehaseomanikul kehtestada reeglid, mille alusel töötajad ei pea pelgalt oma asjadega toime tulema, vaid ka toetama ja kaasa aitama oma töölõigul hätta jäänud kaastöölisi. Ja edu oligi tagatud. Sama arusaama toetab juba piiblilugu, kust egoistlik ja võitlust piirav vanatestamentlik arusaam, et teisele ei maksa teha seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks, asendub arusaamaga, et teistele tuleks teha seda, mida soovid, et sulle endalegi tehtaks. Mis muu see on kui koostööle kallutamine.

Miks kipub tõsine ühistegevus siinmail olema sama harv nähtus kui suvine lumi? Oleme me kaaseurooplastest puupäisemad või on aastasadu siin piiblijuttu vahendanud papid ja pastorid keskendunud oma esitlustes sootuks muule kui teiste huvides toimimise olulisuse rõhutamisele?

Kellele jääb müütides kirjutatu kaugeks ning kahtlaseks, sel tasub meenutada matemaatik John Nashi, kes mänguteooriatega seoses märkas, et teiste huvides toimimine on edukaim ja kindlaim tegevusplaan enda eesmärkide saavutamisel vägagi erinevate reeglitega mängudes.1994. aastal märgati talle selle eest koguni Nobeli majanduspreemia anda.

Pudelivesi ja võrguhalud on ühistegevusvõimetuse ja hullumeelse võistluse lipukirjaks selliste koostöö karikatuuride otsas nagu ühiskondliku leppe sihtasutus või ka praegune presidendikampaania. Meie egoismi rahuldavad nad ajutiselt hästi. Pelk majanduslik konkurentsihimu nihutab Eesti ühiskonda järjekindlalt ressursside nappimise ajastusse, kus kas või näiteks toornafta vajadus kasvab kiiremini kui selle kättesaadavus. Naftata või ülikalli naftaga ei suuda me oma praegusi vee ja halgude tarbimise harjumusi kuidagi jätkata. Siis on nii, et veepudeleid enam ei ole ja kaeve ka ei ole. Veel vähem on aga raha, mille eest kaeve puurida.

Teiste sõnadega: kui me ühistegevuses ei suuda teha lõppu arutult raiskavale energiamajandusele, transpordile, planeerimisele ja ehitamisele ning samas keskenduda demokraatiamehhanismide süvendamisele, jõuab ühiskond peagi määramatute poliitiliste ning majanduslike jõudude meelevalda. See on aga märkimisväärne oht meie kultuurile ja iseseisvusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming