Psühhootiline kaitse

Kinodes pidavat jooksma üks naiste alandamist ja sadomasohhismi õilistav linateos. Maha võtta! Ära põletada kõik need 50 halli varjundit!

Võiks parafraseerida Stalinit – pole näinud, pole probleemi, kui ei teaks, et lause „Surm lahendab kõik mured – pole inimest, pole probleemi“ mõtles välja kirjanik. Et see on kujund.

Riik näeb aga kõike. Näeb, et kunstnik kannab näitusel politseiembleemidega pikka sinist mantlit ning algatab kiiresti väärteomenetluse, sest „inimesed, kes ei täida politsei teenistuskohustusi ega esinda riigivõimu, ei tohiks kasutada politseiembleemidega riideesemeid. See võib tekitada vääriti mõistmist ega tekita turvatunnet,“ nagu selgitas Delfis Põhja prefektuuri esindaja Valdo Põder. Riik näeb ka, et osaühingule kuuluv auto seisab spordiklubi ees ning saadab maksu- ja tolliameti vahendusel omanikule järelepärimise palvega selgitada, kuidas on klubi parklasse tehtud sõit seotud OÜ ettevõtlusega.

Seda aga riik ei selgita, miks ta väärteomenetluse algatamise lootuses uudisteportaali fotogaleriid või turvakaamerate salvestusi läbi vaatab. See on ju ometigi psühholoogilise kaitse nimel! Pigem on selline käitumine psühhootiline ning vähendab kodanike turvatunnet märksa enam kui mõni provokatiivne kunstiteos. Selles mõttes läks Tartu kunstimuuseumil hästi, et vähemalt politsei (sel korral?) ei sekkunud. Olnuks „Kullimängu“ videos lapsed, nagu teost inspireerinud päriselus, läinuks asi ilmselt „pornokomisjoni“ kätte. Kahju isegi, et muuseumijuht huvigrupi nõudmistele ja ministri passiiv-agressiivsele sõnavõtule järele andis, sest me elame kaasuste maailmas – pole kohtulikku pretsedenti, pole ametlikku tsensuuri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming