Psühhoanalüütik seletab, mis on nali ja kuidas seda tehakse

Mart Juur

Sigmund Freud, Nali ja selle seos teadvustamatusega. Tõlkinud Mari Tarvas. Tänapäev, 2008. 295 lk.   Kohtumistel lugejate, kuulajate ja vaatajatega tuleb praktiseerival humoristil sageli vastata korduma kippuvatele küsimustele. Kas te olete purjus, kui te nalja teete? Kas te mõtlete ise kõik naljad välja? Kas teil sellepärast pahandusi ei ole? Minu vastused on kolm „ei”-d ja sinna see jutt lõpeb. Nüüd võib öelda, et eesti keeles on ilmunud intelligentne ja vaimukas raamat nalja olemuse ja naljategemise tehnikate kohta ning et  seda tasub lugeda kõigil, keda teema huvitab.

 1905. aastal avaldatud uurimus „Nali ja selle seos teadvustamatusega” on põhjapanev teos. Kui varasemad käsitlused (Kant, Fisher, Lipps, Bergson) lähenesid naljale esteetiliste ja filosoofiliste kategooriate abil, nagu oleks nalja võimatu käsitleda teisiti kui seostatult koomilisega, siis Freud rakendas naljauuringute vankri ette oma armsa psühhoanalüüsi-hobuse ja tulemus  on sama äge kui käsitlused unenägude tähendusest või argielu psühhopatoloogiast. Freud ei tegele kirjandusliku huumori analüüsiga. Teda huvitab fenomen, mida võib nimetada killurebimiseks või lõuapoolikluseks.

„Kas nalja teema väärib selliseid pürgimusi?” küsib Freud ning vastab: „Selles ei saa kahelda. Kui vaatan kõrvale isiklikest, selle uurimuse arenedes avanevatest motiividest, mis sunnivad mind süüvima  nalja probleemidesse, saan ma tugineda tõsiasjale, et psüühilised ilmingud on kõik sisimas seoses; äratundmine, mis tõotab psühholoogilisele äratundmisele ühel perifeersel alal hindamatut väärtust ka teistes sfäärides.” Maestro alustab analüüsi naljatehnikate analüüsist. See pole kuiv teooria, vaid üpris lõbustav lektüür. Teemapüstituse juures esitab Freud kotitäie anekdoote, vigurijutte  ja seltskonnas kuuldud teravmeelsusi ning lahkab neid põhjalikult nagu kirurg konna. Näidisnaljad läbivad raamatut juhtmotiividena, nende juurde tullakse ikka ja jälle tagasi, neid rapitakse kasvava mõnuga. Öeldakse, et inimene on see, mida ta sööb. Ma lisaksin, et inimene on see, mille üle ta naerab.

Nagu Freudi puhul tavaliselt, õpime Freudi teoseid lugedes tundma eelkõige Freudi ennast. Lugejat kostitatakse  ropuvõitu juudi huumoriga, millest suur osa on ajaproovile kenasti vastu pidanud. Freudi naljatehnikate käsitlus on detailirikas ja täpne. Kujutan ette, et klassifikatsioone Exceli tabeli kujul pähe tagudes võiks läbi viia edukaid huumorikoolitusi. Freud ise jõuab eht-freudiliku järelduseni: „See mitmekesisus ajab segadusse. Ajab vihale, et keskendusime just nalja tehnilistele võtetele ja meil võib tekkida kõhklus,  kas me mitte ei ülehinda oma seniseid teadmisi nalja olulistest omadustest. Ent meie otsust kinnitab tõsiasi, et nali kaob alati, kui me selle tehnika soorituse väljendusest ära võtame!”. Siinkohal oleks nõrgema närvikavaga teadlane ilmselt alla vandunud. Ent mitte papa Freud! Naljatehnikate käsitlus siirdub kõrgemale tasemele, kui vaatluse alla tulevad naljatendentsid.  Tendentslik on iga nali, mis pole „süütu”, eriti tendentslikud on Freudi järgi „vaenulikud ja rõvedad” naljad. Mõlema naljakategooria analüüs pakub toredaid elamusi, kõrva taha tasub panna tarkusetera, mille kohaselt vajab tendentslik nali kolme isikut: lisaks sellele, kes nalja teeb, teist, kes võetakse vaenuliku või seksuaalse rünnaku objektiks, ja kolmandat, kellele on suunatud nalja naudingu tekitamise kavatsus.  Peatükis „Naudingumehhanism ja nalja psühhogenees” näidatakse, et „süütu” nali polegi nali, vaid lihtsalt „vallatus”. Nali ei ole kunagi tendentsitu, nali on psüühiline võimufaktor, et naljanaudingu abil tekitada allasurutuse kaotamise eelnaudingut ja väljatõrjumisega uut naudingut. Ehk tavakeeles öeldes, nali on ründe- ja kaitserelv, nalja tehakse kellegi või millegi arvel (välja arvatud absurdi- ehk mõttetusnaljad, mis  Freudi käsitlusse ei mahu).

Miks nalja tehakse? Seda probleemi käsitleb peatükk „Nalja motiivid. Nali kui sotsiaalne protsess”. Kaugeltki mitte ainult selleks, et nalja saaks ja lõbus oleks. Naljatöös osaleb igasuguseid motiive, kusjuures äärmiselt olulised olevat subjektiivsed sättungid. Teenekas hulluarst purjetab tuttavates vetes. Freud viskab õhku oletuse, et naljahambad on lõhestatud ja närvihaigustele altid isiksused ning vaid dokumenteeritud haiguslugude vähesus hoiab tagasi kindlasti väitmast, et selline psühhoneurootiline konstitutsioon on nalja tekke vajalik subjektiivne tingimus. Süütute naljade tegemise liikumapanev jõud on sageli auahne tung näidata oma vaimukust, demonstreerida iseennast, ekshibitsionism. Roppude naljade puhul saab teha järelduse, et nende algatajal on varjatud ekshibitsionistlikud  kalduvused, agressioonitendentsiga naljad õnnestuvad kõige paremini neil, kelle seksuaalsuses saab tõendada pärsitud sadistlikku komponenti. Vaagides seoseid unenäo ja teadvustamatusega, jõudis Freud järeldusele, et need kaks, nali ja unenägu, on kasvanud välja sootuks erinevatest hingeelu aladest ja need tuleb psühholoogilises süsteemis paigutada teineteisest kaugele. Unenägu on alati  soov, nali on arendatud mäng, resümeerib Freud.

Viimane peatükk „Nali ja koomilise liigid” pakub nalja, koomika ja huumori olemuse lõbustava analüüsi. Puänt ei tule kergelt, aga tuleb lõpuks siiski: nalja nauding johtub „kokkuhoitud pärssumusenergiast”, koomika oma „kokkuhoitud kujutlusenergiast” ja huumori oma „kokkuhoitud tundeenergiast”! Lugedes tabasin end korduvalt mõttelt, et kui raamatust näitemäng teha, saaks  pagana vahva monoetenduse. Niisugune närviline psühholoog, kes uurib nalja. Seda võiks mängida kuskil hullumajas, peaosas näiteks Andres Keil, hingestatud ja elukardetav. Saaks ikka väga diibi asja mu meelest. Ning lõpetuseks: mis on nalja mõte? See, kuidas ammutada psüühilisest tegevusest taas naudingut, mis selle tegevuse arenedes on kaduma läinud. „Sest see eufooria, mida me nalja läbi saavutada üritame, ei  ole mitte midagi muud kui ühe eluperioodi, meie lapsepõlve meeleolu, mille puhul me koomilist ei tundnud, ei suutnud nalja heita ega vajanud huumorit, et ennast elus õnnelikuna tunda,” resümeerib Freud. Või nagu kunagi ütles luuletaja Ilmar Trull: „Nali on õnne ja rõõmu armetu surrogaat.” Selle mõttega on ilus lõpetada. Täitsa vahva, et ülevaates Sigmund Freudist jääb viimane sõna Ilmar Trullile. Jäägu nii.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht