Protsendikunst – kellele ja kuidas?

Jaan Elken

2. septembril kultuuriministeeriumist kooskõlastusringile saadetud askeetliku sõnastusega riigihangete seaduse muutmise seaduse eelnõu (nn protsendikunsti seadus) koos viieleheküljelise seletuskirjaga on koalitsiooni kultuuripoliitiline lubadus ja paneb ilmselt iga kunstniku südame (ootus)ärevalt põksuma. Strateegilise otsuse (ei tule eraldi seadust, vaid täiendus riigihangete seadusse) tegi kultuuriministeerium juristide nõustamisel ja fundamentaalkriitikat selle otsuse kohta ei ole mõistlik (enam) teha.

Kunstnikud on teemat aktuaalsena üleval hoidnud juba  aastaid ja on küllaltki loogiline, et parteidest vähem populistlik ja enim pragmaatilisel kursil Reformierakond selle üles korjas. Aeg selletaolise seaduse kehtestamiseks ka meil on päramine, sest just nüüd, kui erakapitali toetav ja manipuleeriv jõud kunsti olemasoluks Eestis on majanduslangusest johtuvalt minimeeritud, kui kohustuslike avansiliste sotsiaalmaksu maksete tasumine käib üha suuremale hulgale kunstnikele üle jõu (ettevõtjaks surub aga seadusandlus kõik loovisikud, kes oma loomingut üldse müüa soovivad, kogusele vaatamata), on ainukeseks kunstnikkonnale riiklikku tööhõivet pakkuvaks struktuuriks  jäänudki needsamad neli kunstikõrgharidust andvat kõrgkooli, mis on ju nonsenss.

Milline potentsiaal jääb kasutamata, kuivõrd humaansem, märgirikkam ja atraktiivsem võiks kunstnikkonna kaasamisel olla meie igapäevane elukeskkond, sellekohast loengut Sirbi auditoorium tõenäoliselt ei vaja. Kuid vähemalt üks viimaseid kultuuriministreid on tunnistanud kultuuriministeeriumi praktiliselt olematut rolli visuaalkunsti toetamisel Eestis, aru aga sai ta sellest paraku alles ametiaja lõppedes (sic!). Seni pressis avaldatud vastukajade positiivne üldtoon seaduseelnõule on paljutõotav, ka teiste loomeliitude  aastatepikkune toetus on kunstnikkonnal tagataskus olemas. Tundub, et ühelt poolt protsendi-idee pikk laagerdusaeg ja teiselt poolt reaalkapitalismis loksutamise kogemus on keskmise ja vanema põlvkonna mälust juba pühkinud mälestuse omaaegsetest riiklikest tellimustest, kunstiostudest ja sotsiaalsetest garantiidest (aga ka parteipoliitilistest manipulatsioonidest loominguga, loomingu ümber ja selle loojatega). Ühesõnaga, mälestuse ajast, mil oldi veel täisväärtuslik ühiskonna liige, kelle igapäevasel tööl ja erialasel tegevusel oli aktsepteeritud väljund ja sellest johtuvalt ka sotsiaalne positsioon  ühiskonnas.

Kokkuvõtvalt: õhupuhastuseks vajalik katkestus on toimunud, kunst avalikus ruumis ei peaks enam meile (ja teile) vaid déjà-vu’na minevikku meelde tuletama, seda enam et „valge kuubi” formaadis loodu ja tippgaleriides esitatu on meie piiratud kunstitoetusi arvestades täisväärtuslik looming, millega rahvusvaheliselt võrdväärses dialoogis ollakse. Ja see, et eesti kunstist näiteks Tallinna avalikku ruumi nende aastate jooksul olulist märki pole jäänud, räägib järeltulevatele põlvedele nii mõndagi. (S)kul(p)tuurilembeses ja demokraatlikult koostatud žüriidega Tartus seevastu on edukalt lõppenud avaliku  ruumi skulptuurikonkursse neil aastail lausa ridamisi korraldatud, tulemused on linna omamütoloogiaga vägagi hästi liitunud, alates „Suudlevatest tudengitest” kuni abstraktse „Lotmanini”, puuduva seadusandluse kiuste. Kas näljasurma piiril olijaile protsendiseadusest enam kasu ongi? Tean häid kunstnikke, kes tänases Eesti Vabariigis sõna otseses mõttes nälgivad. Ehk on leem järsku liiga kange? (Meenub kultuuriministeeriumi kantsleri kartus läbirääkimiste faasis, et seadus kunsti hinna raketina taevastesse kõrgustesse viib – tule taevas appi!) 

Vaevalt et väitlused seaduse üle on möödanik, prognoosin, et patoloogilistele muiduleivasööjate (loe: kunstnike) vihkajatele lisaks võib mitmetähenduslikku retoorikat tulla ka kunstnikkonna enda seest. Ei usu aga, et seadus kunstiliikide väljakujunenud status quo’d kõigutaks või et sellest avarduvate võimaluste kontekstis enam kramplikult peaks rääkima. Vastasel juhul on see eelkõige kunstiteadlaste, teoreetikute-piirivalvurite probleem. Kuid võimaluse teatud juhtudel suurelt mõelda – püsivas materjalis ja innovaatiliselt – annab see kunstnikkonnale küll, ja tulemuseks võib olla nii laservalgustusega  valgusskulptuur maja fassaadil, statsionaarne videoinstallatsioon või veeskulptuur hoone fuajees, aga ka kümme graafilist lehte ja gobelään seinal, tahvelmaalidest ja säidskulptuurist rääkimata. Et protsendiseadus kultuuripoliitiline hoob saab olema, sellesse perspektiivi tuleb suhtuda positiivselt, neuroosivabalt. Sõltub suuresti lisade lahtikirjutusest ja tegevusjuhendist, kuidas tellija nii napi seaduse ja seletuskirjaga kogu võistluse läbiviimise töökorralduslikult lahendab (näiteks kunstnike/osavõtjate teavitamine, žürii koostamine ja lähteülesande sõnastamine). 

Tõenäoline on, et väiksemates haldusüksustes tuleb selliseid konkursse suhteliselt harva ette, seega peaks korralduslik abi ja know-how tulema ikkagi kas kultuuriministeeriumist või kunstnike liidust. Kui kultuuriministeerium on ajutiselt sulgenud ka kunstinõuniku ametikoha, kes on see instants, kes seaduse rakendamise detailid võiks kirja panna? Pakun, et tellimise korral võtaks EKLi volikogu koostada / läbi arutada / vastu võtta vastava juhendi. Sellele võimalikule juhendile (nii nagu arhitektuurikonkursside läbiviimiseks on Eesti Arhitektide Liidus vastu võetud vastav juhend, mida heade tavade põhjal rakendatakse)  viitab oma seletuskirjas ka kultuuriministeerium. Kahjuks ei ole kultuuriministeerium afišeerinud oma plaane vastava struktuuriüksuse loomiseks, ideerünnakute voorus aastatel 2007/2008 oli vastava ameti või talituse loomine päevakorras. Ministeeriumi asekantsleri Piret Lindpere näidiseks toodud Hollandi mudel, kus vastav talitus on riigiarhitekti büroo küljes, viib mõtted sellele, et midagi sellesarnast on ka meil plaanis. Sel juhul miks mitte juba riigikunstniku büroo – mitte vähem harjumatu kõla?

Kopeerimine pole kultuurimudelite rakendamisel kunagi heade tulemusteni viinud, Euroopa näiteid on seinast seina, kusjuures mõni juurutab just-just süsteemi, mis ennast teisal diskrediteerinud – kui miski on Euroopas veel normeerimata, siis on see võlusõna „kultuuriline mitmekesisus” (cultural diversity). Kuigi, mured on enam-vähem ühised: avaliku ruumi (public space) mõiste erosioon ja tülpimus selle üle-ekspluateerimisest, näiteks privatiseeritud linnasüdametes, kus vohavad kas veidi parema kvaliteediga tarbimiskeskused (nagu Rotermanni kvartalisse kerkinud „huvitava arhitektuuriga” butiigilinn või Potsdami platsil Berliinis laiutav Sony IMAX oma audiovisuaalse  impeeriumiga) või rahvalikumad tarbimispaleed nagu Viru keskus (kust õnneks vihmase ilmaga ka kuiva nahaga bussi peale saab).

Kui tegelikku muutust tahetakse, siis võiks Eesti olla innovaatilises positsioonis, kui tegutseks nii, nagu unistavad protsendiahelatest vabad, tõeliselt vabad kunstnikud – kaasaks need juba projektistaadiumis avaliku raha eest tehtavates arendusprojektides. Paraku, protsendikunstist lobisevas ja üldiselt seda ka rakendavas Euroopas on kunstnike selline kaasamine jäänudki vaid retoorika, muinasjutu või õudusfilmi formaati. Saksamaal, kus jäik kahe protsendi seadus kehtis aastatel  1957–1995 ja kus tulemused Euroopa maade hulgas ühed järjekindlamad, loobuti sellest paindlikuma programmi „Kunst am Bau” kasuks. Väga austusväärne tippkunstnike ja kunstiametnike nõukoda käib koos transpordi, ehituse ja elamuehituse liiduministeeriumi juures. Protsent määratakse igal konkreetsel juhul paindlikult, samas on peaaegu loobutud avatud ja anonüümsetest konkurssidest (sihtülesandest johtuvalt vaid üksikud), ettepanek osaleda piiratud konkursil tehakse personaalselt umbes 20 kunstnikule, auhinnatud kohtadele jõuab neist tavaliselt kolm kuni viis. Just korralduslik-tehnilistes nüanssides  on kunstikonkursside korraldamine absoluutselt teine asi kui anonüümsed arhitektuurikonkursid. Ligikaudu 90% tellimustest läheb saksa kunstnikele, eraldi jälgitakse noorte kunstnike ja naiskunstnike osalusprotsenti, tehakse ka sihttellimusi konkreetse kunstniku tööpanuse saamiseks. Mitmel maal on levinud praktika, et protsendikunsti konkursse finantseeritakse sellestsamast protsendist. Konkursid on tavaliselt mitmevoorulised, kusjuures 5–10 protsenti kogumaksumusest läheb korralduskuludeks, eksperditasudeks, honorarideks ja preemiateks.

Praegune ministeeriumis kirjutatud eelnõu seletuskiri viitab  ohtralt arhitektide liidule ja muudele rakenduskunstidega seotud liitudele (sisekujundajad, disainerid), samasuguse loogika alusel võiks kunstnike liit nõutada osalust ka arhitektuurikonkursside korraldamisel. Ehituskunst on küll rakenduskunst, kuid kuidas jääb siis tõepoolest rakenduslikku know-how’d valdavate klaasikunstnike liidu, keraamikute liidu, tekstiilikunstnike liidu jpt. väikeliitudega, kelle praegused ja tulevased liikmed, lisaks mis tahes erialade kunstnikud (eeldatavasti siiski professionaalid) kutsutud osalejatega ja avalikel konkurssidel osalema hakkavad? Kunstnike liitu kuulub 19 erialaliitu, aktiivne näitusepoliitika on lisaks mainitud tarbekunsti/rakenduskunstiliitudele ka Maalikunstnike Liidul, Eesti Kujurite Ühendusel, Eesti Vabagraafikute Liidul jne. Žüriis peaks kindlasti olema hoone arhitekt, mõnel juhul ka sisekujundaja, kas aga mittespetsialistide osakaal just kolmandik peaks olema, selles kahtlen. Kuid ka Kaarel Tarandi Sirbis avaldatud arvamus, et jäme ots (100%) ainult spetsialistide käes oleks, läheks avaliku ruumi kunsti-ideega veidi risti. Üks tellija esindaja peaks žüriis või töörühmas kindlasti olema, kehtivast kultuurimudelist johtuvalt on ta siis kas klaköör, õpipoiss või  kaalukeel – ranget ja ühest reeglit ei saa mitte keegi anda, kõik sõltub konkreetsetest inimestest ja kultuurikliima tsiviliseeritusest.

See, et erialainimesed on üldjuhul parimad otsustajad kolleegide töö üle, seda tuleks ju uskuda. Parim resultaat kiidab ka žüriid ja vastupidi. Protsendiseaduse juurdumine on kõikjal üle maailma käinud üle kivide ja kändude, üheselt kopeeritavat ideaalmudelit pole nii lihtne leida. Kultuuri alal ongi aga lahenduste unikaalsus rikkus. Nii on ka protsendiseadusega Soomes, kellega meil tavaks ennast võrrelda. Nimelt jõuti seal juba 1939. aastal idee  tasandil väljaöeldust tegudeni alles 1981. aastal, kui Soome Linnade Liit tegi omavalitsustele üleskutse 1-2% reserveerimiseks avalikust ehitusrahast kunstile. Helsingis on kogu korralduslik protsess Helsingi Linna Kunstimuuseumi kunstiekspertide korraldada – nii võistlused, tööde hilisem hooldamine kui ka arvestus. Kunagi, protsessi alguses, tundus ka siin mõistlikum alustada Tallinnast, kus elab üle 80 protsendi tegevkunstnikest ja mille ehitusmaht on suurim. Paraku ei näinud Tallinn võimalust.

Tsiteerin kunstnike liidu poolt tollasele linnapeale E. Savisaarele, abilinnapeale R. Langile ja linnavalitsuse haridus- ja kultuurikomisjoni  esimehele A. Keskkülale saadetud avalikku kirja (Sirp 8. II 2002): „Pöördun teie poole ettepanekuga rakendada ka Tallinnas praktikat, mis paljudel maadel, eriti Põhjamaadel, linnavalitsuse tasandil seadustatuna tagab kunsti toomise elukeskkonda. Kui konspektiivselt sisu paari lausega edastada, siis nii: igalt kohaliku omavalitsuse ja riigi tehtud ehitusinvesteeringult läheb 1 protsent kunstile, s.t selle summa eest tellitakse või ostetakse objektile kunsti. See ei tähenda lihtsalt uusehitiste „kaunistamist”, vaid näiteks liiklussõlmede ja suuremate planeerimisprojektide puhul dekoratiivskulptuure avatud linnaruumi,  haiglate, koolide, hooldekodude puhul maali, graafikat, monumentaalkunsti”.

28. veebruari kõnelustel haridus- ja kultuurikomisjonis selgus kvoorumi võimetus ja soov üldse kuhugi välja jõuda. Avaliku ruumi kunstiga seoses kasutati just seal retoorikat, justkui oleks skulptuuride püstitamisel linnaruumi tegu kunstnike egoismiga, koguni neile suunatud sotsiaalabiga, samasuguse retoorikaga õigustas linnavalitsus ka loobumist eelmise linnapea Ivi Eenmaa perioodil algatatud linna kunstikogu komplekteerimisest, käsitledes kunstioste kui kontrollimatut, subjektiivsetest  maitseotsustustest juhinduvat sotsiaalabi. Kuigi protsendiseaduses on sotsiaalne mõõde olemas, poleks suurimad võitjad siiski mitte „meie”, vaid „meie ja teie” koos. Võidaks avalik ruum, Eesti konkurentsivõime ja visuaalne atraktiivsus. Seda ei ole just vähe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht