Pronksmees: meie, nemad ja kompleksid

Mart Rannut, keeleteadlane

  Pronkssõduri küsimuses huvide vastandumise taga peitub poliitiline identiteet, kus määratletakse oma suhtumine ajaloosse ning võetakse omaks kas Eesti riigi vaatepunkt ning sellega kaasnev patriotism või siis vastandatakse ennast Eesti riigile, näidates üles oma ebalojaalsust. Viimase puhul on tegemist identiteedikriisiga, kus üritatakse väliste asjaolude muutumisest hoolimata endisi suhtumisi säilitada. Suhtumine muutub alles siis, kui tõesti enam vanaviisi ei saa. Kui aga teisel poolel leidub lahkelt kompromisside tegijaid ja lubajaid, käib vastandumine edasi. Samas kipub identiteedikriis vaevama ka neid, kes pidid võõrvõimu ajal harjutama kõvasti enesetsensuuri, mis siiani takistab adekvaatselt olukorda hindamast. Sotsioloog Henri Tajfel on nimetanud vastavat kollektiivse käitumise eripära vähemuskompleksiks (ethnic minority complex), mille tüüpilise näitena toob ta emakeele kõnelejate ülemineku kõrgema staatusega keelele, kui seltskonda on sattunud kas või ükski selle keele kõneleja.

Üritagem pronksmehe saatuse variante vaagides alljärgnevalt kaardistada selle taga peituvaid suhtumisi/komplekse.

Pronksmees koristatakse ära. Siin on kaks võimalust: esiteks see, et kõikidel on selle ebamugavust tekitava kuju pärast piinlik, isegi mittepõhirahvuse esindajatel, kelle lojaalsusele võiks see halba varju heita. Sellist käitumist ootaks endise sõjalise vaenlase puhul Moskvas, Washingtonis ja Pariisis ning enamiku riikide pealinnades, ennekõike koloniaalsõltuvusest vabanenud riikide puhul. Kas me kujutame ette, et Moskvas Kremli müüri ääres oleks mälestusmärk saksa sõdurile või et New Yorgi WTC kohale paigaldatakse kas või mälestustahvlike selles mittekonventsionaalses 11. septembri sõjas langenud islamivõitlejatele? Ka Eesti kõrvaldas iseseisvudes Wabaduse platsilt Peeter I kuju, sest pidas seda sinna sobimatuks. Harilikult leidub ikka mõni rühmake sooviga kuju kui sümbolit heroiseerida ja säilitada, kuid enamuse soovi arvestades seda arutama ei hakata.

Pronksmees teisaldatakse tagasihoidlikumasse kohta, näiteks sõjaväekalmistule, alalt leitud säilmed maetakse ümber. Üksikutes riikides on vaenlase mälestusmärke, nt Soomes Nõukogude sõduritele, seda küll mitte keset linna aukohal. Põhjuseks on piisavalt pikk soometumine, mis kujundas muust maailmast erineva poliitilise korrektsuse mudeli. Selline lahendus tekitab pingeid kahelt poolt: ühed nõuavad vaenlase sümboli täielikku kõrvaldamist, teised selle “rahulejätmist”, rõhudes hauarahule ja antifašismi loosungile.

Pronksmees jäetakse samasse paika. Võimulolijad ei julge / ei taha seda teisaldada, kartes kaotada oma valijate toetust. Osa räägib pronksmehe “tähenduse laiendamisest”, üritades Eesti iseseisvuse vastu võidelnute mälestusmärki (ja nende matmispaika) muuta kogu rahva mälestusmärgiks. Teiselt poolelt tugevneb kompromissiotsijate ja igasugu ümarlaudade ülistajate foonil diskursus pead tõstvatest neonatsidest ja natsionalistidest, kes tahavad “ajalugu ümber hinnata”, kogutakse allkirju ja korraldatakse aktsioone. Põhivoolu hulgas leidub küllaldaselt ka oma vähemuskompleksi avalikult propageerivaid arvamusliidreid, kes teise poole arusaamad omaks võtavad ja kuju teisaldamise ettepaneku pooldajaid pilkavad. Leitakse, et vaenlase sümbol on osa ajaloost, mis nõuab hoolikat säilitamist. Selline olukord valitseb näiteks Siberi väikerahvaste hulgas Venemaal: nood õpivad ja väärtustavad Jermaki kangelastegusid, mis seisnesid nende endi vallutamises ja hävitamises. Eestis sobib vastava arusaama näiteks Narva “vabastamise” ülistamine ning Tartu mahapõletaja Peeter I kuju püstitamise soov.

See, mis pronksmehega edaspidi juhtuma hakkab, lubab anda hinnangu Eesti ühiskonnale ning ennekõike integratsioonile, millele on kulunud pool miljardit. Eestlaste arusaama Eesti riigi olulistest asjadest ei ole vähemasti venekeelse elanikkonna häälekam osa omaks võtnud. Veelgi enam, eestlased on vildaka “kogukondade lähendamise” loosungi najal ise üle võtnud suhtumise, et okupatsiooni mainimine ei ole viisakas ja iga muud keelt kõnelev inimene on muutunud immigrandist üleöö vähemuseks, kel õigusi rohkemgi kui põliselanikkonnal.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming