Pronksiunustusest ühiskondlikus mõtlemises

Peeter Selg

Võimuilminguid tuleb juba pikemat aega otsida ennekõike sõnadest piia ruber

Selle aasta Vikerkaare kaksiknumbris 4-5 saame mõningase läbilõike neist Eesti ühiskondlikest mõtlejatest, kes kipuvad  oma positsioonilt olema poliitilise establishment’i suhtes järjepidevalt kriitilised. Väga eripalgeliste (ja ka erineva taustaga autorite) analüüside ja arvamusavalduste koondavaks teljeks on läinud aasta 26. ja 27. aprillil aset leidnud tänavarahutused Tallinna kesklinnas ning mõningal määral ka mujal Eestis. Minu eesmärk ei ole retsenseerida kogu numbrit. Püüaksin pildile tuua ühe vormilise ühisjoone, mis peegeldab laiemaid ühiskondlikke protsesse kui pelgalt see Vikerkaare number, ning millesse tasuks minu hinnangul väga kriitiliselt suhtuda, vähemasti kui pidada silmas eesmärke, mida kõnealuse numbri autorid paistavad jagavat.

Toon tsitaadi juhtkirjast, mis on vormilt kõige rafineeritum näide selle diskursuse kohta, mis juba rohkem kui aasta Eesti avalikus ruumis kõnealuse teema ümber areneb: „„Pronksöö” – nii lakoonilist pealkirja kandis Postimehe juhtkiri 28. aprillil, päev pärast paari tuhande peamiselt vene keelt kõneleva päti märatsemist Tallinna kesklinnas. Nüüd on see sõna juba ammu kinnistunud rahva keelepruuki, tähistamaks katsumust, millega Eesti pole silmitsi seisnud juba üle tosina aasta, Estonia laevahukust (1994) ja augustiputšist (1991) saadik. /—/ Pronksöö pani rahva koonduma ja puhastas õhku. Me saime taas teada vahepeal juba peaaegu ununenud tõsiasja, et „nad” on jätkuvalt olemas. Eesti riiki ja rahvast vihates elavad nad siinsamas, meie kõrval.” (Juhtkiri: Ja aasta sai sõnaks… – Postimees 31. XII 2007).

Me elame kahtlemata huvitaval perioodil. Veel aastaid ilmselt. Huvitav on see periood just ühiskonnateadlastele, neile jätkub tööd kuhjaga: taotlemisel on hulk uurimisgrante  ja sihtfinantseeringuid (sealjuures aastateks ja miljonite kroonide ulatuses), et analüüsida Eesti ühiskonnas käivitunud muutusi pärast läinud aasta 26. ja 27. aprillil aset leidnud tänavarahutusi. Muutused on suured, nii väidetakse, ent kokkuleppele jõudmine nende sisu osas näikse eeldavat mitte ainult teaduslikku analüüsi, vaid väga suures osas, et mitte öelda ennekõike poliitilist võitlust. Me elame tõesti huvitaval ajal, mil ühiskonnateadlased on tembeldatud „punaprofessoriteks” – ja seda mitte sugugi ainult anonüümsete netikommentaatorite kõnepruugis, vaid lugupeetud inimeste poolt, kes võivad oma nimele lisada tiitli filosoofiadoktor, Tartu ülikooli professor, Eesti Keele Instituudi direktor, Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse nõukogu liige (vt Postimees 3. V 2007). Hämmastav anonüümse tühjuse ja eliidi samastumine! Kas unistus läbipaistvast ja homogeensest ühiskonnast on teostumas? Kas on tõesti käes üks rahvas, üks riik…?

Kaedes selle virvapildi kaitsmiseks mõeldud diskursiivsete strateegiate madalust ning nende rakendajate ametiposti kõrgust, näikse tõesti nii tunduvat (kõige kõrgemad laskuvad kõige madalamale ikka kõige pühama nimel, kas pole?). Vähemalt kui sõna saab füüsiku taustaga kaitseminister, kes küll akadeemiku pagunitega vehkimise taustal teeb arutlusvigu, mille eest võiks tudengi läbi kukutada ka bakalaureuse taseme teadusmetodoloogia eksamil, kuid kes sellegipoolest suudab suitsukattena paisata meediasse kujundi „tädi Raivo” ning püüab diskrediteerida ühiskonnateadust kui sellist (vt Postimees 19. XI 2007).

Mis häda siis on nendel ühiskonnateadlastel kogu aeg? Miks nad alatasa vinguvad? Miks nad ei räägi kunagi õiget juttu? Ise veel saavad maksumaksja käest raha ja ikka vinguvad? Või küsigem antud arutuse kontekstis veelgi lihtsamalt, otse Andres Langemetsa lapsesuust laenatud arupärimise kaudu: „Milleks oli üldse vaja korraldada seda plekkmehe siirdamise mõju analüüsi?” (vt Postimees 7. XII 2007). Ja lapsesuu – mis tihti hallinevast kiilaspeastki ei küsi – on teadupärast see, millel on võime välja ütelda seda, mis on kõigi silme all, ent mida kõik eiravad: „Kuningas on alasti!”. Ent lapsesuu taustaks on teatavasti lapse maailm: see on maailm, kus kõik on, nagu paistab, kus näiteks muigamist väärivad – laenan näitena Mihkel Mutti – „mõned kassandratsevad arvamusliidrid, kes „kriitilise teooria” ning veel mingite pseudoteaduste valgusel parastavad, kui lõhenenud on kõik ja kui valesti meie ühiskond toimib.” Miks see muigamist väärib? Sest: „Päris nii see nüüd ka ei ole.” (Postimees 6. IX 2007). Ent miks võiks see halb olla – see „kõik on nii, nagu paistab” maailmapilt? Miks mitte lasta osaks saada kestvaid kiiduavaldusi sellisele elutervele suhtumisele?

 

Pärisnimeline mõtlemine

Sest selle varjuküljeks on – nagu on näidanud arengupsühholoogia ning semiootika (eesotsas meie kõigi poolt veel armastatud Juri Lotmaniga, keda isegi füüsikust ministril või kirjanikust kolumnistil ilmselt veel pole kohane pseudoteadlaseks tembeldada) – nn pärisnimeline mõtlemine. Viimast lühidalt ning mõnevõrra lihtsustavalt kokku võttes: igale sõnale vastab selles mõtlemises üks ja ainus õige tähendus, igale probleemile on üks ja ainus õige lahendus. Pärisnimeline mõtlemine ei kao täiskasvanuks saades, vaid sellele lisanduvad mitmed muud mõtlemise tüübid. Ning just kultuuriuuringute oluline panus on selle näitamine, et pärisnimeline mõtlemine ja sellele vastav lapseteadvus pole omane ainult nn primitiivkultuuridele, vaid võib saada ajuti prevaleerivaks ka täiesti (post)modernsetes teaduslik-tehnilistes ühiskondades. Veel enam: kui ühendada mõningad kultuuriuuringute tähelepanekud poliitilise teooria saavutustega, siis võiks öelda: lapseteadvuse esilekutsumine on poliitilises võitluses äärmiselt määrava tähtsusega. Kuid selle eelduseks on, et summutataks analüüs, sest analüüs on võimalik seal, kus eksisteerib rohkem kui üks võimalik lahendus, kus saab eeldada, et antud asjade seis ei ole paratamatu, jumalast antud, „ainuõige lahendus” (Eerik-Niiles Kross, vt EPL 27. IV 2007), „ainus võimalus säilitada meie riigi väärikust ja pikemas perspektiivis riiki ennast” (Andrus Ansip, vt Postimees 16. V 2007). Seega võime öelda kahtlemata, et kõiki neid inimesi, kes pärast läinud aasta 26. ja 27. aprilli rahutusi tõttasid „ainuõiget lahendust” kuulutama, ei saa pidada lasteks või lapsikuteks, vastupidi, nende tegevus on ülimalt strateegiline: toota lapseteadvust Eesti ühiskonnas, sellist teadvust, mis ei ole orienteeritud arutlemisele, vaid rituaalsele samastumisele juba olemas lahendustega. Ja siit algab tegelik võimusuhete kehtestamine, siit algab tegelik poliitika. Mitte sugugi kumminuiadest, kraanadest, arreteerimistest – nende abil ei suru õieti kedagi maha. Need viimased on suhteliselt rutiinsed administratiivsed instrumendid ja protseduurid, millel pole võimuvõitlusega miskit pistmist. Võimuilminguid tuleb juba pikemat aega otsida ennekõike sõnadest, mida me kasutame, veel enam, viisist, kuidas me neid kasutame, käitumismallidest, mõtlemismentaliteedist jne, mitte „Toompea” kõrgustest.

Ning just siit algabki selle aasta Vikerkaare erinumbrit puudutav poleemika. Õigupoolest algab see juba kaanelt, kus kirjas „Aasta PRONKSIÖÖST”. Just too „pronks”-diskursus on peamine instrument, mille abil Eesti ühiskonnas välditakse teatud teemade jõudmist avaliku aruteluni. Meedias täheldame kõikjal vohavat „pronksi”: meil on pronksöö (või pronksiöö), pronksikriis, pronkssõdur, pronksmees, pronkseelnõu, pronksprokurör jne. Kõik on kuidagi pronksist, kui hakata teatud sündmustest rääkima. Tegemist on muidugi sotsiaalteoorias tuntud ja juba vähemalt Antonio Gramsci panuse esilekerkimisest saadik üha enam mõtestatud suhtega, nimelt hegemoonse suhtega. Me näeme, kuidas üks tähistaja domineerib täielikult teiste üle teatud sündmuste või ühiskondlike nähtuste käsitlemisel. Pronksikarva sõnastuse mõte ei ole sugugi pika ja keerulise jutu vaimukas ja ökonoomne kokkuvõte, vaid tegemist on ilmselgelt võimuavaldusega. Nimelt, kultuurisemiootilisest vaatepunktist on selle jutu mõte eelkõige teadvuse tüübi pealesurumine: nimelt sellise tüübi, mis keskendub ainult terviku sidususele ning ignoreerib detaile. See on teadvus, mille puhul ei mõelda selle sõna „analüütilises” tähenduses, vaid luuakse seoseid eelkõige kujundite ja analoogiate abil, ei keskenduta mitte niivõrd detailidele ja elementidele, kuivõrd tervikule või üldpildile. Eespool osutatud lapseteadvus on muidugi kohane näide. Vastavas kirjanduses räägitakse ka näiteks, et selline teadvus iseloomustab mütoloogilist mõtlemist (mille kujukaimaks näiteks tänapäeval on kõikvõimalikud stereotüübid), religioosset tunnetust jne.

On selge, et kui anname tervele reale omavahel ähmaselt seotud sündmustele nimeks „pronksiöö”, siis apelleerime just sellist tüüpi teadvusele. See aga tähendab, et kui „pronksiöö”-keskne kirjeldus Eesti avalikkuses domineerib, võib kindlalt öelda, et analüütiline mõtlemine on perifeeriasse tõrjutud. Milliste strateegiate ning mehhanismide kaudu see tõrjumine käib (mis roll on muu hulgas tähistajatel nagu „punaprofessorid”, „marodöörid”, „fašistid” jt mütoloogilist mõtlemist käivitavatel tähistajatel), on semiootilise analüüsi teema. Ent selge on, et siin on tegu teatud hegemoonia kehtestamisega Eesti avalikus ruumis.

Kuid veelgi murelikumaks teeb asjaolu, et ka sotsiaalteadlased ise ning ka mitmed neile sekundeerivad intellektuaalid on omaks võtnud selle sõnavara. Just selline pilt avaneb ülivaldaval moel nimetatud Vikerkaare numbris. Muidu oluliste analüüside ja arvamusavalduste negatiivseks ühisnimetajaks on see, et need kõik panustavad „pronks”-diskursuse kinnistumisse. Hegemoonia ei püsi, ilma et seda taastoodetaks. Kui aga meie intellektuaalide ja sotsiaalteadlaste roll oleks olemasolevat hegemooniat (koos sinna juurde kuuluva „ainuõige lahenduse” diskursusega) õõnestada, siis tuleks alustada seda hegemooniat kehastava sõnavara kõrvaleheitmisest oma kõnepruugis.

 

Pronksita parem

Seda kõike arvesse võttes ütlen lühidalt järgmist: Eesti ühiskonnale oleks minu hinnangul parem, kui Peeter Torop ei kõneleks „Tõnismäe pronkssõdurist” (lk 92); Martin Ehala „pronksiöö sündmustest” ja „pronksiöö kriisist” (lk 93), „pronksiööst” (lk 102) ega „pronkssõdurist” (lk 101, 102); Tõnis Saarts „pronksiööst” (lk 105, 108, 109), „pronksisõjast” (lk 105), „pronksikriisist”, „pronkssõdurist” (lk 106) ja  „pronksmehest” (lk 108); Rein Ruutsoo „pronksiööst” (lk 117) ega „pronkssõdurist” (lk 119); Vadim Belobrovtsev „pronkssõdurist” (lk 121, 124, 125, 126, 127) ega „pronksiööst” (lk 122, 127); Ahto Lobjakas „pronkssõdurist” (lk 128, 133) ja „pronksiööst” (lk 131, 132, 133); Tanel Tammet „pronkssõdurist” (lk 135); Oudekki Loone „pronkssõduri saagast” (lk 139), „pronkssõdurist” (lk 139, 140, 144) ega „pronksiööst” (lk 141); Roy Strider „Pronksiööst 2007” (lk 146), „pronksmehest” (lk 146, 148, 150), „pronksiööst” (lk 146, 147, 148) ega „pronksiöödest” (lk 147, 151), „pronkssõdurist” (lk 149); või Sergei Stadnikov „pronkssõduri-ajastust” (lk 155). Loobugem sellest „pronksist”, siis on ka lootust, et kunagi jõuab avalikkusesse ka mõni analüütiline arutlus kõnealusel teemal.

Ja lõpetuseks: kuna ka minu kirjutis on samuti osa Eesti avalikus ruumis prevaleeriva „pronks”-hegemoonia taastootmisest, siis olen olukorras, mis meenutab natuke varast Ludwig Wittgensteini pärast seda, kui ta oli oma filosoofilises teoses näidanud, et filosoofial pole rangelt võttes mitte mingisugust mõtet. Järjepidevuse mõttes pean minagi soovitama midagi mõnevõrra paradoksaalset: need, kes mu sõnade mõttest aru on saanud (aga ainult need), heitku mu sõnad kõrvale.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming