President Lennart Meri

 

29. III 1929 – 14. III 2006

Lennart Meri kuulub nende suure maailma riigitegelaste hulka, kes lisaks muudele vaimuomadustele oskasid end ka mõjusalt väljendada nii kirjas kui kõnes. Ühtlasi kannab ta Eesti omariikluse ja rahvusliku aate alusepanijate traditsiooni – paljud neist valdasid Sõna, olgu siis ajakirjanikutöös või muu ameti kõrvalt. Lennart Mere jaoks oli Sõna demokraatia tööriist ja vabaduse kandja, humanismi ülim avaldus.

Mõndagi inimese käekäigus on määratud väliste teguritega. Lennart Mere isa oli diplomaat ja seepärast puutus ta juba poisipõlves kokku niihästi Lääne kui Idaga. Pärast ülikooli lõpetamist olid mitmed teed tema ees aastakümneteks püsti. Neid aegu täitsid muu hulgas kirjandus ja kunstid, tuues kaasa kogemusi, mis väljapaistvate looduse antud eelduste ja paljutõotava hariduspõhjaga võimaldasid tal astuda poliitikurolli eas, kui teised hakkavad eluotsi juba kokku tõmbama.

Ülikoolipäevil töötas ta Vanemuises kirjandusalajuhatajana, pärast Eesti Raadios kuuldemängude toimetajana ning seejärel Tallinnfilmis režissöörina. Ta oli kirjanike liidu liige aastast 1963 ning kuulus selle “siseringi” niihästi ametlikult kui mitteametlikult. Tema kirjanduslik pärand ei ole mahult suur, küll aga reljeefne ja originaalne. Lisaks mitmete väärtteoste  tõlkimisele sai üheks tema elutööks Siberi ja soome-ugri rahvaste uurimine niihästi filmilinal kui raamatutes. Selle ainevalla vahendamine aitas tervel põlvkonnal eestlastel tundma õppida esindamata rahvaste  saatust N Liidus ning teravdas meie endi ohutunnet, arendas meie identiteeti.

Erakordse ajalootunnetuse tõttu oli Lennart Mere lähenemine ka poolmüütilisele ainele äärmiselt tänapäevane, ta lõi sildu eri valdkondade ja uurimismeetodite vahel. “Hõbevalged” jäävad omaette peatükiks eesti kultuuri- ja kirjandusloos.

Lennart Meri oli hingelt kunstnik ja poliitika oli tema kirg, need moodustasid imetabase põimingu. Tema puhul eriti kehtib tõde, et kõikidest loomingu liikidest ülim on looming elus eneses, millest omakorda on suurim ajaloo loomine. Võiks öelda, et Lennart Meri vormis Eestist ja oma elust kunstiteose.

Loovharitlaste, kirjanike ja kunstnike rolli eestluse kandmisel läbi pimeduseaja on raske üle hinnata. Vaimu sõltumatuse nõue haakus Eesti oludes loomuldasa rahva ja riigi sõltumatuse nõudega. Need pürgimused kehastusid ja tipnesid Lennart Meres, kirja- ja kinomehes, kellest sai pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist selle esimene president.

Nautides olukordade groteski ja absurdi, toonitas Lennart Meri samas kogu oma olemusega, et kunstniku ja haritlase roll on olla oma rahva teejuht. Selles oli ta kompromissitu. Nägime, kuidas võib ühteaegu hoomata oma rahva poolesajandisest allatambitusest tingitud nõtrust ja ometi näha tema perspektiivi ajaloos, kus “igavust omale otsida” – ning teda selles nägemuses juba ette armastada.

Ühelt poolt täielik teadmine õhtumaise riigitegelase agendast ning koodeksist, teiselt poolt loov ellusuhtumine ja improviseerimisrõõm selle realiseerimisel teevad tema elukaare kordumatuks – ja mitte ainult siinse maanurga mastaabis.

Ta lõi riigitegelasena meie oludes uue paradigma, toona ehk jahmatava, ometi tänini innustava ning oma kõrgtasemel järgimisele kohustava.

Laiemas plaanis aitas Lennart Meri üksikisiku kohta haruldasel määral kaasa Eesti vabanemisele ning arengule ja tõstis kauaks ajaks meie enesetunnet ja eneseväärikust.

Kitsamalt aga tõi ta au meie loometsunftidele, tõi au eesti kirjanikele ja kunstnikele, kogu eesti vaimueliidile.

Me oleme ta üle uhked ka leinas.

Eesti Kirjanike Liit

Looming

Loomingu Raamatukogu

Sirp

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming