President, kes tahtiski olla kuulsam välismaal

Ilvese suhtumine oma Balti kolleegidesse sarnanes tema suhtumisega omaaegsetesse valitsuskaaslastesse, kellest ta pidas end intellektuaalselt paremaks.

JAAK ALLIK

Argo Ideon pole püüdnud kokku panna THI terviklikku elulooraamatut. Täpsem olnuks pealkiri „Muljeid ja märkmeid president Ilvese välispoliitilisest tegevusest“, kirjeldatakse ju peamiselt presidendi välisreisidega seotut. Peale kohustusliku presidendivalimiste temaatika pole raamatus sõnagi Ilvese sisepoliitilisest aktiviteedist ja suhetest teiste eesti tipp-poliitikutega, puuduvad ka muljed presidendi maakonnavisiitidest (v.a esimesest, Ida-Virumaale tehtust). Kas selle valiku põhjustas autoripoolse huvi puudumine või peegeldab see hoopis riigisisese problemaatika marginaalseks pidamist THI enese poolt, milles Ilvest ju kogu aeg ongi süüdistatud?

Paraku ei saa me midagi teada ka Ilvese kultuurihuvidest, mille puudumist talle kindlasti ette heita ei saa. Kõrvale on jäetud ka Ilvese roll abikaasa ja perekonnapeana. Ideon on hoidunud oma kangelase tegevuse põhjuslikust analüüsist ja hinnangutest. Selles mõttes on tegu tüüpilise ajakirjaniku raamatuga. Politoloog või psühholoog oleks kindlasti THIst hoopis teistsuguse teose loonud. Autor on endale seadnud selged raamid ja loomulikult ei saa talle selle eest etteheiteid teha. Ilvese isikulugu ja presidendiportree on aga ka pärast Ideoni mahukat teost veel kirjutamata, mille tarvis kõnealune üllitis kujutab endast kindlasti olulist allikmaterjali.

Ainus peatükk, kus Ideon oma reeglite vastu pisut eksib, kirjeldab Ilvese vahekorda „tintlaga“. Selles on üles loetletud pea kõik Ilvese presidendiaegsed konfliktid ja halvastiütlemised oma endiste kolleegide, s.t ajakirjanike suhtes ning vähemasti ridade vahel, aga kohati ka otse, asub Ideon oma tsunftikaaslaste poolele, mille eest tuleb talle au anda. Uudiseväärtusega on seejuures teadasaamine, miks Kristiina Herodes lükkas 2006. aastal tagasi presidendi kantselei tööpakkumise. Situatsioon, kus välisminister võtab noore provintsiajakirjaniku oma kabinetis vastu, jalad laual ja sigar suus, ning manab oma valitsuskaaslasi, püsis riigiprokuratuuri avalike suhete juhiks sirgunud daamil ilmselt selgesti meeles (lk 308–309).

Hoolimata raamatu aluseks võetud ajalistest raamidest pole Ideon mõistetavalt saanud hoiduda viidetest asjaoludele, mille tulemusena tema kangelane presidendiks sai. Paraku hakkab neis silma subjektiivne valikulisus. Kas Vaba Euroopa raadioajakirjanikust EV suursaadiku tegemine Eerik-Niiles Krossi suvemajas just nii käis, nagu Ideon seda kirjeldab (lk 316), teavad tegijad ise. Küll oli 1996. aasta augustis riigikogus toimunud presidendivalimistel Ilves siiski juba võetud tõsiseks alternatiiviks Merile ja Rüütlile ning allakirjutanu võib vahetu asjaosalisena kinnitada, et see ei lõppenud sugugi Ilvese-poolse viibimatu keeldumisega, nagu Ideon väidab (lk 20).

Huvitaval kombel läheb autor aga täiesti mööda Ilvese presidendiks saamise seisukohalt hoopiski olulisemast faktist, nimelt et peaminister Vähi kutsus ta 1996. aasta lõpul Tallinna ja ta töötas seejärel ligi kaks aastat Mart Siimanni juhitud KMÜ vähemusvalitsuses välisministrina. Selles unustamises tundub olevat selge tendents. Kirjeldades 2006. aasta presidendivalimiste ümber toimunut on autoril millegipärast olnud vaja väita, et Ilves president Rüütliga tol ajal isegi ei suhelnud, sidudes selle meenutusega, et 1988. aastal ei võtnud Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Rüütel Ilvest Kadriorus jutulegi (lk 24). Paraku oli just Rüütel Ilvesele välisministri kohta pakkunud KMÜ koalitsiooninõukogu esimees. Mõned kuud (2001–2002) tegutses Ilves koguni president Rüütli välisministrina.

Segane maailmavaade

Samast ooperist on ka Daniel Vaariku avaliku sektori karjääri alguse sidumine rahandusminister Kallasega (lk 61), jättes mainimata, et välisminister Ilves ja Vaarik tutvusid kindlasti juba siis, kui Vaarik töötas peaminister Siimanni pressinõunikuna. Mälestusväärses intervjuus Kristiina Herodesele, õigustamaks oma lahkumist valitsusest vaid mõni kuu enne parlamendivalimisi, andis Ilves mõista, et ta on sellest KMÜ valitsusest üle. „Ma olin ju koalitsiooni kutsutud päästmaks koalitsiooni. Nad said aru, et ma ei kuulu intellektuaalselt, poliitiliselt ja maailmavaateliselt nende hulka“ (lk 309). Jällegi kerkib küsimus, kas tollest perioodist vaikimine on Ideoni valik või peegeldab see Ilvese enese suhtumist sellesse ajajärku oma karjääris.

Seevastu antakse raamatus korduvalt mõista, nagu oleks Ilvese sisepoliitiline tegevus alanud tema saamisest Eesti Rahvaerakonna esimeheks (aprill 1998). Põhjused, miks elupõlisest linnamehest valitsuse liige astus 1997. aasta lõpul valitsusega opositsioonis olnud vähetuntud Eesti Talurahva Erakonda, mis ühines 1998. aasta aprillis erakonnnaga Parempoolsed ning läks 1999. aasta märtsis valimistele hoopis vasakpoolse erakonna Mõõdukad nimekirjas, jäävad Ideoni raamatus valgustamata. Nagu ka see, et Ilvesest sai peagi Mõõdukate esimees ning pärast selle erakonna nime ennistamist Sotsiaaldemokraatlikuks ka europarlamendi saadikuna Euroopa Sotsialistide Partei liige. Nende siksakkide seletamine tõstatanuks küsimuse Ilvese tegelikust ilmavaatest, mida Ideon ei ole oma raamatus soovinud puudutada.

Mida uudisväärset see raamat siis meie senistesse teadmistesse lisab, mida on seal sellist, millest varem ei ole ühel või teisel põhjusel peetud võimalikuks rääkida? Kõige enam põnevat pakub raamat seoses 2008. aasta Gruusia sündmustega ning Ilvese ja Gruusia tollase presidendi Mihheil (Miša) Saakašvili omavaheliste suhetega. Euroopa Nõukogu uurimiskomisjon jõudis teatavasti järelduseni, et 7. augustil 2008. aastal alustas Lõuna-Osseetias sõjategevust Gruusia. Sellest hoolimata ilmub meil tänapäevani nii ajakirjanike kui ka poliitikute sulest enesestmõistetavusele pretendeerivaid konstateeringuid, nagu oleks agressiooni alustanud Venemaa (just Pekingi olümpiamängude avapäeval, kus Putin ja Bush kõrvuti viibisid!). Pärast Ideoni raamatu lugemist, kus muu hulgas on öeldud et Ron Asmuse palvel helistas Ilves 6. augustil Saakašvilile ja ütles „Miša, ära tee!“ ja ometi „7. augusti hilisõhtul läksid Gruusa jõud Tshinvali peale“ (lk 170), kaksiti mõtlemist selles küsimuses enam olla ei saa.

Ideoni raamat näitab seni harjunust mõnevõrra teises valguses ka Poola presidendi Lech Kaczyński eestvõttel toimunud viie riigipea kangelaslikku päästemissiooni Gruusiasse, et inimseinana ära hoida Thbilisi vallutamine Vene sõjaväeüksuste poolt. Ideon toob ära Poola välisministri Radosław Sikorski hinnangu, kes nägi selles Poola valitsusega kooskõlastamata avatüüris, mitte ainult soovi näidata solidaarsust Gruusia rahvaga, vaid ka eesmärki ära hoida vaherahu Gruusia ja Venemaa vahel, mida samal ajal oli Thbilisis läbi rääkimas ELi eesistujamaa presidendina Nicolas Sarkozy (lk 177). Meie tollane ajakirjandus jättis tähelepanuta kummastava tõiga, et Prantsusmaa president ei kohtunudki seal oma viie ELi-kaaslase riigipeadega, nüüd saame teada, et ka Saakašvilil oli ootamatutele külalistele aega napilt, sest ta pidi samal ajal pidama Gruusia ja tema enda saatust otsustanud läbirääkimisi Sarkozyga.

Nüüd võib vaid lisada, et kui Kaczyński tegelik eesmärk (millesse Ilves jt olid ehk pahaaimamatult kaasa tõmmatud) täitunuks, siis vähemasti Miša päevad oleksid olnud loetud. Sellele vihjas ka Sikorski, kes leidis, et lennukitäie presidentide saabumine Gruusia pealinna ei mõjutanud kuidagi seda, et Vene tankid Thbilisisse veeremata jäid. Venelased jäid seisma, kuna ELi nimel läbirääkimisi pidanud Nicolas Sarkozy saavutas vaherahu. Avameelse hinnanguna lisab ta, et presidentide visiit sai teoks eelkõige Eesti, Leedu, Läti, Poola ja Ukraina sisepoliitilistel põhjustel (lk 184). Ja muidugi tuleb tänada jumalat, et Poola lennuki piloot ei allunud oma presidendi sõimule ning keeldus tol päeval Thbilisis maandumast. Kõrval olnud teine piloot aga nägi, millised süüdistused selline julgustükk kaasa tõi ning viis kaks aastat hiljem Smolenskis oma peremehe koos endaga surma (lk 176–177).

Upsakus kolleegide suhtes

Kogu Ilvese presidentuuri jooksul süüdistati teda Balti ühtsuse alahindamises. Ideoni esitatud arvukad värvikad episoodid Balti presidentide kohtumistest kinnitavad seda etteheidet ja tundub, et Ilvese suhtumine Balti kolleegidesse sarnanes ehk pisut tema arvamusega omaaegsetest valitsuskaaslastest, kellest ta pidas end intellektuaalselt paremaks. Raamatus kirjeldatust jääb mulje, et selline suhtumine võis olla põhjendatud. Kui emotsionaalseiks suhted lähinaabritega aga vahel kujunesid, sellest kõneleb Ilvese selge ülereageerimine Läti seimi esimehe (hilisema peaministri) Indulis Emsise kriitikale seoses pronksmehe teisaldamisega, mis kutsus esile Ilvese sõnumi oma välispoliitilisele suhtlusringile: „Unustagem igasugune Balti koostöö, palun. Aitab. Ja tõepoolest aitab“ (lk 107). Ja juba täiesti uskumatuna tunduv esmane keeldumine telefonikõnest president Obamaga Ukraina kriisi haripunktis, kuuldes, et too soovib seda teha telefonikonverentsina kõigi kolme Balti presidendiga (lk 298).

Ilvese suhetel oma Soome ametikaaslaste Haloneni ja Niinistöga Ideon ei peatu. Teatavasti on neiski nähtud tumedaid varje. Raamatust jääb mulje, et Ilvese ainus füüsiline kokkupuude Haloneniga toimus soome-ugri maailmakongressil Hantõ-Manssiiskis, kus Halonen olevat teda noominud saalist demonstratiivse väljumise pärast (lk 355). Kontrastiks neile vahekordadele on raamatus aga pikalt juttu väga soojadest suhetest, mis ühendasid Ilvest Poola kolme presidendiga, kes kõik külastasid meie riigipead ka tema kodutalus.

Kui Bronisław Komarowski puhul võib head vahekorda mõista, siis äärmuskonservatiive Kaczyńskit ja Dudat peaks end sotsiaalliberaalina näidata tahtvast ja Euroopa alusväärtustest kõneleda armastavast Ilvesest lahutama sügav maailmavaateline veelahe. Mõistagi ühine vaenlane ühendab, kuid kas ja kuivõrd peab meie riigipea silmad kinni pigistama väliskolleegide poolt oma riigis toimetatava suhtes. Või ongi Ilves maailmavaatelt „kõigesööja“? Ideon sellel vastuolul pikemalt ei peatu. Loomulikult annavad sellised suhted kinnitust Venemaa väidetele Euroopas kasutusel olevaist topeltstandardeist.

Täiesti uskumatuna tundub THI esmane keeldumine telefonikõnest president  Obamaga Ukraina kriisi haripunktis, kuuldes, et too soovib seda teha telefonikonverentsina kõigi kolme Balti presidendiga. Pildil Ilvese kohtumine Obamaga 2009. aasta juulis.

Täiesti uskumatuna tundub THI esmane keeldumine telefonikõnest president Obamaga Ukraina kriisi haripunktis, kuuldes, et too soovib seda teha telefonikonverentsina kõigi kolme Balti presidendiga. Pildil Ilvese kohtumine Obamaga 2009. aasta juulis.

Pete Souza / White House / Wikimedia Commons

Tuvist pistrikuks

Küllaltki suur osa raamatust on pühendatud president Ilvese suhetele/mittesuhetele Venemaaga. Kõigepealt tuletab Ideon meelde, et välisministrina oli Ilves Venemaa puhul käitunud pigem tuvi kui pistrikuna ning leidnud 1997. aastal, et positiivse hõlvamise poliitika Venemaa suhtes on tööle hakanud (lk 328). Muidugi tuleb siinkohal teha mööndus, et Ilves esindas tol korral Vähi-Siimanni välispoliitikat, kui Eesti-Venemaa valitsustevaheline komisjon Venemaa asepeaministri ja Eesti peaministri kaaseesistumisel töötas väga tulemusrikkalt. Kummalisel kombel oli Ilves selle 2008. aastaks unustanud, kui ta kohtumisel Medvedeviga püstitas ülesandeks 14aastase vaikimise ajastust edasi minna (lk 348). Ideon juhib tähelepanu ka Ilvese aastate jooksul muutumatuks jäänud seisukohale, et Eesti vajab piirilepet Venemaaga ning preambuli lisamine sellele oli kahjulik.

See, et aastail 2007–2011 külastas president Ilves Venemaad koguni neljal korral, hakkab praegu mälus tuhmuma. 25. aprillil 2007 viibis ta Moskvas Boriss Jeltsini matustel. Peiedel vestles Ilves esimest ja paraku ka viimast korda president Putiniga ja ütles, „et on valmis Putiniga kohtuma ükskõik mis ajal ja ükskõik mis kohas ning arutama temaga ükskõik milliseid küsimusi – juhul, kui see kõik aitab kaasa Eesti ja Venemaa suhete paranemisele“ (lk 335). See on ilmselt Eesti presidentide kõigi aegade kõige positiivsem Vene-suunaline avaldus, eriti võrreldes president Kaljulaidi hiljutise hämmastava teadaandmisega, et tema vajab võimalikuks kohtumiseks oma Vene kolleegiga liitlaste nõusolekut.

27. – 30. juunini 2008. aastal (aasta pärast pronksiööd!) viibis Ilves Venemaal seoses soome-ugri maailmakongressiga. 28. juunil toimus Hantõ-Mansiiskis koguni Eesti presidendi ametlik kohtumine president Medvedeviga. 30. juunil külastas Ilves patriarh Aleksiust tema Moskva koduresidentsis. 9. mail 2010 (kaks aastat pärast Gruusia sündmusi!) viibis Ilves (koos Läti presidendi Valdis Zatlersiga) Moskvas võidupäeva vastuvõtul ja vestles seal pikemalt president Medvedeviga. Zatlers saavutas sellelt kohtumiselt koguni sügisese ametliku Moskva-visiidi. 2011. aasta veebruaris osales Ilves Peterburis Jaani kiriku taaspühitsemisel.

Tuleb tunnistada, et tähtede seis ei olnud Ilvese Venemaa suhtes tehtud jõupingutusteks eriti soodne. Päev pärast Putiniga Kremlis kohtumist leidis aset pronksiöö, kaks kuud pärast Hantõ-Mansiiskis Medvedeviga kohtumist algas Vene-Gruusia sõda. Ideoni raamatust saame aga teada, et ka Ilvese enda käitumine ei olnud läbimõeldud ega eesmärgipärane. 4. juunil 2007. aastal (poolteist kuud pärast Putinile lausutud sõnu) kutsus ta meie välisministeeriumi ehmatuseks Praha konverentsil peetud kõnes üles Venemaad kui ebademokraatlikku riiki G8-st ja Euroopa Nõukogust välja viskama (lk 336). Päev pärast õnnestunuks loetud kohtumist Medvedeviga esines ta soome-ugri maailmakongressi avaistungil ingliskeelse sõnavõtuga, millest Vene pool luges välja üleskutse sealsete soome-ugri rahvaste enesemääramisele. Järgmisel päeval vastas sellele seoses pronkssõduriga ja Dmitri Ganevi tapmisega riigiduuma väliskomisjoni esimees Kossatšov Eesti valitsuse vastase ründega, mis viis Ilvese demonstratiivse lahkumiseni saalist.

Teinud pärast meeldivat kohtumist Aleksius II-ga kõik, et patriarh külastaks taas Eestit, keeldus Ilves 2013. aastal kohtumisest Tallinna saabunud patriarh Kirilliga. Nagu Ideon viitab, takistas seda ehk ka tõsiasi, et mõni aeg varem oli Ilves Pussy Rioti oma kaitse alla võtnud. Iseloomuliku pildi Ilvese mõneti skisofreenilisest suhtumisest venelastesse annab ka tema käitumine pronksiöö ajal. Nagu Ideon märgib, polnud pronksiöö Ilvese kõrghetk poliitikuna. Ta läks tugevalt närvi ja tegi oma suhtlusringile järjest sporaadilisi telefonikõnesid. Mitmed temalt tol ööl neid kõnesid vastu võtnud inimesed tunnistavad, et tegu ei olnud meeldivate ega ka sisukate jutuajamistega (lk 91).

Lõpuks otsustas end telefonis tühjaks kõnelenud riigipea sõita rüüstatud kesklinna vaatama. Kuid selle asemel et istuda presidendilipuga autosse ning anda kaitsemeeskonnale korraldus kindlustada sõidu turvalisus, jäi ta kuni kella kolmeni öösel ootama kaitsemeeskonna heakskiitu oma ideele ning lasi end siis suruda eraldusmärkideta saateauto tagaistmele piilumaks sealt linna. Sensatsiooniline on Ideoni avastus, et kella viie ajal hommikul seisnud Ilves oma kaitsemeeskonnaga tänaval ja vaadanud ainsa Eesti tipp-poliitikuna pronkssõduri äraviimist nägemiskauguselt pealt (lk 82). Kuna sõduri kuju kattis teatavasti suur telk, jääb arusaamatuks, kus Ilves tegelikult viibis ja mida nägi. Järgmisel päeval kutsus ta Kadriorgu metropoliit Korneliuse ja jõi temaga teed (lk 97). See oli kindlasti mõistlik otsus ära hoidmaks kiriku kavandatud ristikäiku. Paraku tahtnuks teada saada, kumma soovil ei informeeritud sellest kohtumisest avalikkust.

Oma teise presidentuuri ajal Ilves tõepoolest Venemaal enam ei käinud. Talle oli hakanud meeldima öine tviitimine ning ta jagas meelsasti ka teiste tviite. Ühes neist leidus lause „Putin on paaria“ ja teine sisaldas kõrvuti Hitleri ja Putini pilte. Ideon toob ära Harri Tiido sõnad, et Ilvese meelest on Putin kagebiit, Putinile on Ilves ameeriklane (lk 360). Analüüsides kõiki neid arvukaid fakte ja tähelepanekuid, mis on Ideoni raamatus toodud seoses Ilvese suhtumisega Venemaasse ja ka koduvenelastesse, jääb mulje, et läbimõeldud strateegiat ja isegi taktikat selles ei olnud. Pigem on temas kogu aeg võidelnud süda ja mõistus ning ta on käitunud valdavalt emotsiooni ajel. Mõistus ütles, et kuna me ei saa muuta Eesti geograafilist asupaika ega demograafilist koosseisu, siis on mõistlik idanaabriga rahulikult koos eksisteerida ning kohalik vene elanikkond positiivselt hõlvata, õppides ära vähemasti lause „Zdravstvuite, ja vaš prezident!“ (lk 67).

Süda tahtnuks püstitada Eesti ning Ilvesele võõra ja arusaamatu Venemaa vahele raudse eesriide ning mitte õppida ega rääkida vene keelt, sest see tähendanuks 50 aastat kestnud nõukogude jõhkrusega leppimist, nagu ta ütles ühes palju kära tekitanud intervjuus BBC korrespondendile (lk 321). On iseloomulik, et kümne aasta jooksul ei kutsunud Ilves oma meeskonda ka kedagi, kel oleks olnud Venemaast ja venelastest põhjalikumaid teadmisi. Võõrvägede paigutamine Eestisse, mille Ilves heaks kiitis, tähendab järeleandmist tema südame häälele. Paratamatult mõjutab see eesti ja vene elanikkonna vahekorda.

Argo Ideoni raamat on kirjutatud heas stiilis ja ladusas keeles. Kindlasti on õigustatud ka raamatu struktuur, mis ei lähtu niivõrd sündmuste kronoloogilisest reast, vaid pigem probleemikontsentritest. Raamatu loetavusele oleks kasuks tulnud mõne Ilvese tegevusega mitte otseselt seotud seiga ja ajakirjandusest niigi tuntud teabe karmikäelisem kärpimine. Ideoni tehtud töö äratab aukartust: intervjuud enam kui 60 THI kaasteelisega, kellest suur osa oli tema vahetuteks töökaaslasteks. Kogutud on palju hinnalisi fakte ja kilde presidendilossi kulissidetagusest ning kaadrivaliku kriteeriumidest. Hämmastav on raamatu ilmumiskiirus. Teose lõpetab foto, kus Ilves on oma ametiketi Kaljulaidile kaela pannud, raamat jõudis lugejateni aga juba paar nädalat hiljem. Sellega meenutab see meie olümpiaraamatute välkkiiret letile jõudmist, mida tavaliselt on takka kihutanud soov konkurendist ette jõuda. Kuna Ideonil konkurenti ei olnud, siis vahest oleks olnud mõistlik lasta materjalil veel pisut settida ning sellevõrra põhjalikumat sügavkündi teha.

Delikaatselt jätab Argo Ideon oma raamatus meenutamata, et just tema oli see ajakirjanik, kes 28. jaanuaril 2011. aastal viitas Postimehes Wikileaksi kaudu avalikkuse ette jõudnud USA suursaadiku memole, et omavahelises jutuajamises kurtnud Ilves Eesti presidendi ametikoha olevat vaesevõitu ja võimuta. Nüüd on ta sellest viimastel aastatel silmanähtavalt tüütuks muutunud ametist lõpuks prii. Jääb tulevastele biograafidele arutada, kas Toomas Hendrik olnuks õnnelikum, kui see kümnend tema elus teisiti oleks kulgenud. Aga 7. detsembril tuli teade, et Ilvesest on saanud maailma prestiižikaima, Müncheni julgeolekukonverentsi nõuandva kogu liige. See tähendab, et THI on välispoliitikas endiselt kõige mõjukam eestlane. Selles rollis on ta kindlasti õnnelik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming