Presidendikampaania või meediaetendus?

K?ud Valle-Sten Maiste

Demokraatia suurimad ohud on seotud presidendi institutsiooniga  

Presidendivalimistega kaasnevad arutelud on sagedasti populistliku jumega. On ju tegu ikkagi rohkem emotsionaalseid värinaid tekitava kui Eesti ellu sisulisi muutusi tõotava teemaga, millega loodab rahvasõbralikkusepunkte peale poliitikute koguda ka ajakirjandus. Presidendivalimiste senine kord on Eestit justkui igati hästi teeninud. Ometi on presidendivalimiste protsess võtnud vormiliselt üha farsilikuma ilme. Mida teha, et presidendivalimiste formaalsus ja sisutus ei labastaks rahva seas ühe hinnatuma institutsiooni mainet? Munitsipaalpoliitikas on korduvalt juhtunud, et hääli ostetakse hüvede ja raha eest. Kas presidendivalimiste protsess ei peaks olema korraldatud nii, et tulemuse kujunemist saaks selgemini jälgida ja hinnata? Vastavad JÜRI ADAMS, EIKI NESTOR ja JAAK ALLIK.

 

Jüri Adams: Eesti riik taastati Euroopa tüüpilise parlamentaarse riigina. Sellise riigi presidendi institutsioon ja roll on kasvanud välja monarhiaviimasest, kõige nõrgemast vormist. Nii on need riigid Euroopas praegu kahes rühmas: kuningriigid ja vabariigid, viimastes toimub perioodiliselt kvaasimonarhi vahetumine vastavalt kokkulepitud reeglitele. Sellises riigipea institutsioonis on nii tipp-poliitiku kui -ametniku staatuse elemente. Olen veendunud, et esimesed on vähemuses ja teised enamuses, seepärast tuleb meie presidendis näha riigi kõrgemat ametnikku, umbes nagu õiguskantsler ja riigikontrolör. Presidendiga seotud küsimuste üle arutamisel ei ole minuarvates õige võtta aluseks mingeid positiivseid hindamise kriteeriume. Parim on lahendus, millega kaasnevad väiksemad ohud.  Demokraatias on alati omad ohud, aga kõige suuremad demokraatliku riigikorralduse ohud on seotud presidendi institutsiooniga. Põhiseaduse assamblee liikmete enamik lähtus kõigepealt nendest põhimõttelistest riigimudeli valikuvõimalustest, mille esitas assamblee töö algul loengus Rein Taagepera (vt koguteos “Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee”, lk. 31 – 37), edasises töös aga arvestati mitte niivõrd teoreetilisi seisukohti, kuivõrd Eesti varasemaid halbu kogemusi ilma riigipeatavabariigina ja Pätsi presidentaalsüsteemis.

Presidendi rahva poolt otse valimiseks ei ole mingit mõistlikku õigustust. Aga riigid ei pea ju tingimata ning alati käituma mõistlikult. On meie omaga sarnaseid riigikorraldusi, kus president valitakse üldrahvalikel valimistel, lähim näide on Soome. On olemas väga selge kriteerium, kas otsevalimisi konkreetsesühiskonnas tohib lasta toimuda või ei. See seisneb selles, milline on kandidaatide eelväljavalimise kvaliteet. Kui nende organisatsioonide ja jõudude, kelle käes on tõsiseltvõetavate kandidaatide ülespanemine, hulgas on tagatud, et iga nende poolt rahvale hääletamiseks esitatav kandidaat esiteks vastab oma professionaalselt ettevalmistuselt eesseisvale tööle ja teiseks on iseloomu- ja isikuomadustelt laitmatu, siis võib leppida otsevalimisega. Niisugust olukorda nägime äsja Soomes, niisugusena on maailmas ehk enim tuntud USA presidendivalimised. Kui see ei ole aga tagatud, siis ei tohi otsevalimisi korraldada. Sest rahvas on küll täiesti võimeline hindama kandidaate mitmesuguste tunnuste alusel, aga rahvas ei ole võimeline kandidaatidele andma hinnanguid nende professionaalsuse ja korralikkuse osas. Hoiatav näide on Leedus rahva poolt presidendiks valitud Romualdas Paksas. Eestis oleks presidendikandidaatide tegelikeks püstitajateks erakonnad, aga nendest enamik ei ole võimeline niisuguseks nõudlikkuseks ja enesekontrolliks. 

 

Eiki Nestor: Mul jääb üle meie põhiseaduse loojate tarkust tagantjärele ainult kiita. Ükskõik millisele institutsioonile põhiseadusega sätestatav võim peab olema tasakaalus talle need volitused andnud tegelaste hulgaga. USA presidendile antud volitused ei annagi muud võimalust, kui otsevalimiste teel see tegelane leida. Eesti presidendile antud volitused seda ei nõua. Küll on aga teada, et needsamad institutsioonid (parlament, valitsus, president, riigikohus, õiguskantsler) püüavad alati neile antud võimupiire laiendada. Seda on näha ka demokraatlikes riikides, mis vanemad kui meie “õpime demokraatiat ja põhiseadust” riik. Põhiseaduse autorite tarkus seisnes selles, et demokraatiat alles õppivas ühiskonnas oleksid rahva valitud presidendi ja rahva valitud parlamendi ambitsioonid põrkunud palju rohkem, kui me viimase  viieteist aasta jooksul seda näinud oleme. Tulemuseks oleks olnud paigalseis.

 

Jaak Allik: Tahet presidendi mängumaad Eesti poliitikas suurendada olen märganud omal ajal ainult president Mere juures. Kogu ülejäänud poliitiline establishment tundub olevat harjunud ja rahul sellega, et Eesti on parlamentaarne, mitte presidentaalne vabariik. Aeg-ajalt kostab hüüatusi presidendi institutsiooni kaotamiseks (Siim Kallas, Kaarel Tarand), kuid need on jäänud pigem tähelepanu endale tõmbamise katseiks. Ilus on ikkagi omada isakest-riigipead ja on kasulik, kui tal pole muud võimu kui silitada laste ja lammaste päid (nagu kunagi kujukalt väljendus Toomas Hendrik Ilves). Loomulikult saab ta palju vestelda teiste (enamikus samasuguste) tegelastega, kuid egas neil vestlustel midagi olulist ei otsustata (välja arvatud ehk  haruharvadel kohtumistel USA ja Venemaa presidentidega ning seepärast oleks muidugi hea, kui meie riigipea räägiks nii inglise kui ka vene keelt). Tohutult on  (rahva silmis) üle võimendatud presidendi funktsioon anda kellelegi valitsuse moodustamise õigus. Kui ikka parlamendis hääli koos pole, siis läheb presidendi soov kassi saba alla.

 

Jüri Adams: Presidendi põhiseadusest tulenevad kohustuslikud tööülesanded on esiteks sellised, mida tuleb täita kogu aeg, ja teiseks need, millega tuleb tegelda vastavalt vajadusele seoses riigielu pöörangumomentidega: valimiste määramine, poliitiliste jõududega konsultatsioonide pidamine, peaministrikandidaadi leidmine, mitmete muude kõrgemate riigiametnike kandidaatide leidmine. Aga ka riigivisiitidel käimine või teiste riigipeade vastuvõtmine. Esimesse rühma  kuuluvad tööd on: töö riigikogus vastu võetud seadustega, nende väljakuulutamine või tagasisaatmine, töö armuandmispalvetega, riiklike aumärkide andmise ettevalmistamine, (antakse küll vastavalt meie kombele kord aastas, kuid ettevalmistus käib aasta läbi), kohtunike ametissenimetamine, ohvitseridele auastmete määramine, suhtlemine välisriikide saadikutega, töö kodanike kirjadega, mitmesugused tseremoniaalsed üritused, lindilõikamised jms, kus on vajalik presidendi kohalolu. Kui riigielu pööranguhetkedega seotud ülesandeid on meie kaks senist presidenti täitnud hästi, siis igapäevastest ülesannetest on hästi täidetud vaid osa: aumärkide-töö tulemuseks on olnud ühiskonda lõhestavad skandaalid, armuandmistega, kohtunikukandidaatidega ja ohvitseride auastmete küsimustega mingit sõltumatut sisulist tööd pole tehtud, presidendi allkirja andmine neil puhkudel on vaid sisutu formaalsus. Veelgi hullem, seda tööd ei saagi teha, kuna presidendi kantselei struktuuris ei olegi ette nähtud vastavate valdkondadega tegelevaid inimesi, nii on see meil juba teist presidenti järjest. Nende ametiülesannete täitmise asemel on presidendi ametkonna palgalistest suur hulk ametis mitmesuguse tegevusega, mis ei ole presidendile tingimata kohustuslik.

 

Eiki Nestor: Presidendivalimiste küsimus on demokraatia ja võimu küsimus ja selgelt on näha kolm suunda, et neid vahekordi muuta. On soov valida president otse ja anda talle ka rohkem võimu. Olen presidentaalse demokraatia põhimõtteline vastane, sest koos otsuste langetamise kiiruse tõusuga kasvab ka valede otsuste hulk. On soov valida president otse ja kehtivaid volitusi seejuures mitte muuta. Olen selle suuna suhtes leebem, kuid näen, et see tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. On soov valida president otse ja seejuures tema volitusi vähendada või viisakalt öeldes täpsustada. Sellega võiks nõus olla, kui seda presidenti on ikka väga tarvis otse valida. Kuna ühelgi neist suundadest pole põhiseaduse muutmiseks “hääli koos”, jääb ilmselt kõik nii nagu on. Ning sedagi tänu põhiseaduse autorite tarkusele ja selles pole mingit traagikat.

Tegelikult on totalitaarne režiim meie arusaamisi muserdanud rohkem, kui me tunnistada tahame. On valijaid ja erakondi, kes veendunult lähtuvad arusaamast, et viiskümmend aastat nõukogude võimu jättis meie ajud pesemata. On erakond, kes flirdib kõige nõukogudeaegsega. Ja on erakond, kes täiesti küüniliselt selle peale mängibki,  et paljud valijad usuvad Suurt Juhti rohkem kui iseennast. Mul oleks südamest hea meel, kui ma eksiksin, aga leian, et valdavalt on soovis valida president otse ka soov, et sellel presidendil oleks võimu rohkem kui täna. Usutakse, et on võimalik valida juht, kes langetab ainult häid ja kõigile sobivaid otsuseid. Valida “head juhti” on kindlasti jõukohasem kui vahet teha erakondade programmide vahel. Arusaam, et demokraatia tähendabki erinevate huvide tasakaalu leidmist, on paljudele liiga keeruline.

 

Jaak Allik: Presidendi otsevalimise sätestamise (põhiseaduse muutmise) rahvahääletusele panekuks on vajalik 3/5 parlamendi nõusolek. Nii laia toetust pole sellel ideel sisuliselt kunagi olnud ja seepärast on asi ka tegemata. Erakondadest pooldavad otsevalimist Rahvaliit ja Keskerakond ning ka vahepeal eksisteerinud Res Publica. Ka erakondade sees pole selles asjas kunagi olnud absoluutset üksmeelt. Nii olen mina  olnud kogu aeg presidendi otsevalimise vastu. Soome demokraatia arenes otsevalimiste võimalikkuseni alles kolmveerand sajandiga. Kui meil on valijaskond, kellest iga neljas inimene hääletas viimastel valimistel moodustise poolt, kelle tegudest ja nägudest ta varem polnud kuulnudki ning keda kolm aastat hiljem  pole enam olemas, siis ei saa sama asjaga riskida presidendivalimistel, kuna rahvusvaheline häbi oleks liiga suur (nagu leedulastel  Paksasega). Otsevalimiste puhul oleksid meie presidendid olnud mitte Meri ja Rüütel vaid ehk Toomepuu ja Võrno. Ja eelolevail valimistel elaksime kaasa pingelisele duellile näiteks Peeter Oja ja Farmi-Gabrieli vahel. Muidugi ma utreerin, kuid mille poolest siis hiljutine Carmen Kassi poliitikasse tirimine parem oli. Erakonnad ei otsi ju mitte isikut, kes sobiks presidendiks, vaid isikut, kes presidendivalimistel koguks kõige rohkem  hääli. Otsevalimised oleksid mõeldavad vaid juhul, kui väga kitsalt limiteeritaks kandidaatide ülesseadmise õigus. See võiks kuuluda näiteks vaid kolmandikule või ehk isegi poolele riigikogu koosseisust, kusjuures igal parlamendisaadikul oleks sel juhul õigus toetada ülesseadmisel ka mitut kandidaati.

 

Jüri Adams: Olukord presidendivalimiste eel on juba teist valimist järjest täiesti ebanormaalne. Nii ajakirjandus kui asjasthuvitatud diskuteerivad kirglikult ainult presidendi niisuguse tegevuse üle, mis ei ole kohustuslik kuigi on võimalik. Erakonnad aga pakuvad avalikkusele võimaliku tulevase presidendina isikuid, kellel puudub igasugune professionaalne ettevalmistus ja kogemus selle ameti täitmiseks. Juba vähemalt kümme aastat avaldavad tohutut survet põhiseaduse muutmiseks ja presidendi otsevalimiste kehtestamiseks massiteabevahendid, reklaami- ja avalike suhete firmad, kes on eluliselt huvitatud n-ö üldrahvaliku kampaaniaga seotud võimalikest sissetulekutest.

Praegu kehtiv presidendivalimise põhimõte on hea (s.t võimalikult vähe ohtlik) ja seda tuleks pidada kehtiva põhiseaduse üheks suuremaks õnnestumiseks. Samas on presidendi valimise konkreetne korraldus põhiseaduses selle ilmselt suurim ebaõnnestumine (see on tingitud assamblees kuni viimase hetkeni käinud meeleheitlikust võitlusest presidentaalsüsteemi eest ja siis ajahädas juhusliku ning läbimõtlemata kiirlahenduse sissehääletamisest teksti), mida tuleks esimesel võimalusel muuta. Kui kõikjal mujal põhiseaduses on läbi viidud printsiip, et igaks riigitööks on üks koht ja instrument, siis siin on kaks (riigikogu, valijameeste kogu) põhimõttel kas/või. Tulemuseks on, et jõud, kes oletavad, et suuremas kogus on nende positsioon parem, nurjavad valikutegemise väiksemaarvulises kogus.  Teine puudus on täiesti ebainimlik tempo, mis ei võimalda mingeid normaalseid nõupidamisi, isegi mitte mõtlemist. Kui tulevikus peaks olema võimalik põhiseadust muuta, siis tuleks jätta vaid üks võimalik valimise koht (eelistatavalt parlament, nagu Lätis) ja kaotada kõik ajalised või voorude arvuga seotud piirangud.

 

Jaak Allik: Presidendivalimistega seostuv on üsna täpselt sätestatud Vabariigi Presidendi valimise seaduses. Ametlik kandidaatide ülesseadmine ei saagi  alata varem kui  neli päeva enne valimisi. Rääkida mingist kampaaniast 101 riigikoguliikme mõjutamiseks on jabur. 1996. aastal teatas president Meri oma nõusolekust uuesti kandideerida kaks päeva enne valimisi, kui talle vastav ametlik ettepanek tehti, ja ka president Rüütel ei saagi oma nõustumist või mittenõustumist varem väljendada. Kogu praegune nn kampaania lähtub mõne erakonna hirmust, et kui Rüütel uuesti kandideerib, siis ta valitaksegi tagasi ja seepärast käivitati  psühholoogiline survemehhanism  Rüütli suunas, et välistada tema teistkordne kandideerimine. Vaadata televiisorist ja lugeda lehtedest, kuidas tosinkond daami ja härrat teeb nägu, nagu nad sooviksid ja usuksid, et neist võib saada Vabariigi President, on muidugi tunnetuslikult ehk huvitav ning pakub meediale  lõbu laialt, kuid inimlikult on see piinlik ning  presidendi institutsiooni naeruvääristavgi. Me oleme sellegi  unustanud, et 2001. aastal toimus laiaulatuslik meediakampaania siiski alles septembris, s.t enne valimiskogu kokkukutsumist, kui oli tõepoolest, keda mõjutada. Varem käisid vaid erakondadesisesed nn eelvalimised.

 

Eiki Nestor: Meie põhiseaduse alusel saab valida kõige vastuvõetavama presidendi, kellel puudub õigus ja kohustus langetada ebapopulaarseid otsuseid. Siit ka suur vahe presidendi kui institutsiooni, maine ja tema leidmise teede vahel. Põhiseadus sunnib täiesti teadlikult erakondi tegema presidendi leidmisel rohkem koostööd, kui see neile muidu sünnis näiks. Ka see on reaalne demokraatia kool, mis erakondadel läbida tuleb.  Sinna kooli ei lähe erakonnad heast tahtest, vaid sunniviisiliselt. Olemasoleva süsteemi reformimine oleks suuremate tagajärgedeta, kui president valitaks parlamendis 51 häälega. Kõik muud muudatused tooksid endaga kaasa suuremaid tagajärgi. Ja seda valijate jaoks kahjuks niivõrd ebahuvitavas valdkonnas nagu demokraatia, mis on jätkuvalt arvamusküsitlustes valijate huvide seas ühel viimastest kohtadest.

Presidendi valimine on riigikogule põhiseadusega antud kohustus. Selle kohustuse täitmiseks peavad erakonnad tegema rohkem koostööd, kui tavapärane elu seda nendelt nõuab. Kindlasti ei viiks tulemuseni see, kui parlamendierakondade esimehed saabuksid kaks või neli päeva enne valimisi mingile nõupidamisele igaüks ühe kandidaadiga. Kõik kaitseksid oma, seda õiget, ja kokkuleppele ei jõutaks mitte kuidagi. Samuti ei viiks tulemuseni Priimäe pakutud välistamismeetod. Kõik esitatud saaksid piinliku täpsusega välistatud. Ma ei tea, kas selle aasta ponnistus kannab vilja. Eks elu näitab, aga varem pole ju isegi mitte proovitud.Teiseks ei valita presidenti mitte riigikogule, vaid Eesti Vabariigile. Seega ei saa olla tegu mingite onude viimasel hetkel kabinetis sündinud leppega. Mina valijana tahaksin küll teada, kelle vahel seda valikut siis tehakse. Ma pean ka täiesti loomulikus, et valiku tegemisel arvestavad hääletajad ka gallupite vahendusel selgunud laiemat arusaamist. Oleks muidugi ilus, kui sellest tegemisest saaksid osa võtta kõik parlamendis esindatud erakonnad. Teatavasti ühel puudub veel oma võimaliku kandidaadi nõusolek ja tal seda teha ei sobi. Kahju, aga nii see on. Järgneva puhul palun unustada Arnold Rüütli isiku, sest tegemist on põhimõttelise küsimusega. Minu meelest peaks võimul president, juhul kui ta kavatseb uuesti kandideerida, kindlasti ka parlamendi voorudes välja käidama. See näitaks elementaarset arusaamist sellest, et Eesti on parlamentaarsele demokraatiale rajatud riik. Ja et võimul olev president sellest ka aru saab.

 

Jaak Allik: Siiski on hea, kui presidendi valimise protsessi kaasatakse ka kõigi omavalitsuste esindajad. Pealegi peegeldab praegune riigikogu koosseis ju poliitiliste jõudude vahekorda Eestis anno 2003, valitava riigipea volitused kehtivad aga 2011. aastani. Mulle tundub, et põhiseaduse autorid leidsid Eestile väga sobiliku presidendivalimise vormi, mis seni on andnud vaid positiivseid tulemusi – on ju nii Mere kui Rüütli toetus rahva hulgas olnud pidevalt üle 70%. Miks sel aastal halvemini peaks minema?

 

 

 

.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming