Presidendi biograafiast ja bareljeefist

Kuidas on võimalik, et 1991. ja 1993. aastal otsustavalt KGB vastu pööranud Jeltsin andis võimu üle KGB ohvitserile Putinile, teades, et augustis 1991 oli KGB planeerinud ta arreteerida ja hukata?

VAHUR MADE

Timothy J. Colton on tunnustatud Venemaa-uurija, kes kuulub sellesse Ameerika Ühendriikide sovetoloogiajärgsesse 1990. aastate teadlaste põlvkonda, kelle silmis liikus Venemaa tollal järjest vabama ühiskonna ja jõukama majanduse suunas. Coltoni uurimuste teemaks ongi olnud peamiselt Venemaa tärkavad demokraatlikud institutsioonid, valimised, sh venelaste valimiskäitumine, parteid, kohaliku võimutasandi toimimine ja tsiviil-militaarsuhted. Colton kuulub eksperdina Carnegie Fondi ellu kutsutud USA ja Venemaa suhete tulevikku analüüsivasse töörühma.

Putini varjus. Biograafias (lk 461) avaldab Colton lootust, et Jeltsini algatatud demokraatlikud protsessid Venemaal on pöördumatud. Võib arvata, et Vladimir Putini järsk pööre võimu kontsentreerimise, opositsiooni ja demokraatia mahasurumise, jõu ja agressiooni kasutamise suunas 2008. aasta Gruusia-Vene sõjast saadik on sundinud ka Coltoni oma vaated Venemaa osas järk-järgult ümber hindama. Kas see nii ka on, peaks olema näha oktoobris Oxfordi ülikooli kirjastamisel ilmuvas Coltoni uues raamatus „Mida igaüks peaks Venemaa kohta teadma“. Raamatu reklaamis ei räägita enam Venemaa demokraatiast, keskmes on hoopis väide, et läänemaailm, sh USA, ei tohiks Venemaad ala­hinnata ega teda liiga nõrgaks pidada.

Kõnealune biograafia on kindlasti tänuväärne lugemisaines neile, kel on soovi sissejuhatavalt Jeltsini isiku ja poliitilise tegevusega tutvuda. Seda eriti praegusel ajal, kui Putin on jätnud Jeltsini pehmelt öeldes varju. Kaudselt soosib seda tagaplaanile jäämist ka Jeltsini kunagise rivaali Mihhail Gorbatšovi põlglik hoiak Jeltsini suhtes. Raamat on väga mahukas (üle kuuesaja lehekülje!) detailirohke ülevaade Jeltsini elust ja saatusest, alates tema lapsepõlvest Uurali-taguses Butka külas, kus Jeltsin 1931. aastal sündis, kuni surmani Moskvas 2007. aastal. Raamat toetub rohkele vene- ja ingliskeelsele kirjandusele, kus juttu Jeltsinist endast, samuti Jeltsini-eelsest, -aegsest ja (mõnevõrra) ka -järgsest Venemaast. Colton on teinud ka rohkesti intervjuusid, küsitlenud inimesi Butkas ja Sverdlovskis, kus Jeltsin alustas oma hiilgavat NLKP-karjääri, ja enesestmõistetavalt Moskvas.

Seda teost ei saa pidada teaduslikuks uurimuseks, mõeldud on see laiale lugejaskonnale: põhiolemuselt on biograafia kirjeldav, piirdutud on juba avaldatud ja intervjuudes esitatud seisukohtade esile­toomisega. Raamatu ülesehituse suurim nõrkus on klammerdumine Jeltsini memuaaridesse: „Pihtimus etteantud teemal“ (1990), „Presidendi märkmed“ (1994) ja „Presidendimaraton“ (2000). Memuaarid on biograafia selgrooks, autor vaid kommenteerib ja täiendab neid. Colton näeb Jeltsinit Jeltsini enda silmaga ega püüagi Vene suurpoliitiku narratiivist kõrvale kalduda või alternatiivi pakkuda.

Küsimärkidest mööda. Raamatus on rõhutatud tahke, mida Jeltsin ise tähtsaks pidas, ning pööratud vähe või üldse mitte tähelepanu teemadele, mis võiksid näidata Jeltsinit kriitilisemas valguses. Palju räägitakse Jeltsini võimuvõitlusest Gorbatšoviga, kuid Jeltsini presidendiaja suurimast küsimärgist, Venemaa parlamendihoone ründamisest 1993. aasta oktoobris, minnakse põgusalt mööda. See, mis võitluse kohta riigiduumaga ja parlamendi ründamisest tankide ja eriväelastega kirja on saanud (lk 277–284), ei saaks olla jeltsinlikumalt esitatud. President nägi, et parlamendist on saanud kommunistide tugipunkt. Ta läks külla Tuula dessantväelastele, jõi meestega koos viina ja kuulas nende auavaldusi. Ja nii see asi tehtud saigi. Kujutlesin neid lehekülgi lugedes USA presidenti pöördumas Afganistanis ja Iraagis kuulsust kogunud ratsaarmee poole murega, et „Kongress on muutumas üha tülikamaks …“. Kuidas ikkagi saavutati järjest ebapopulaarsema Jeltsini võit 1996. aasta presidendivalimistel? Seda poliittehnoloogiat raamatus ei avata. Millised pistised ja PR-võtted? Kellele jäädi tänu võlgu? Vaikus. Biograafia refereerib ja täiendab taas Jeltsini enda versiooni heroilisest võitlusest pimedusejõududega.

Näib, kuigi seda pole raamatus kusagil märgitud, et Colton tahtnuks näha Jeltsinis samasugust dissidentlikku idealistist demokraatiatoojat nagu Lech Wałęsa või Václav Havel. Kirjutajale on tema kangelase käitumine suur eetiline küsimärk: kuidas saab keegi, kelle vanavanemaid ja vanemaid ning paljusid sugulasi olid kommunistid rängalt represseerinud, astuda kommunistlikku parteisse ja pühenduda täielikult parteikarjäärile? Kuidas on võimalik, et 1991. ja 1993. aastal otsustavalt KGB vastu pööranud Jeltsin andis 1999. aasta viimasel päeval võimu üle KGB ohvitserile Putinile, sealjuures teades, et augustis 1991 oli KGB planeerinud ta arreteerida ja hukata? Oli siis Jeltsin üleüldse antikommunist? Kõik, kes teda võimu juures ümbritsesid, keda ta võimusfääri kutsus ja kaasas, olid ju samuti jõudnud NLKP karjääriredeli pulkadele, kes alla-, kes ülespoole.

Kas Jeltsin oli andnud Sverdlovskist Moskvasse siirdudes või Gorbatšoviga võimuvõitlust pidades sõjaväejuhtidele mingeid lubadusi? 1991. ja 1993. aastal ilmus sõjavägi nagu välk selgest taevast truu liitlasena Jeltsini kõrvale. Kas seejärel Jeltsini ja sõjaväe suhted halvenesid, nii et avanes tee julgeolekumeeste uueks tõusuks? Kas Putin ähvardas Jeltsinit sõjaväe mässuga, kui julgeolekut taas valitsema ei lasta? Ja miks jäi Tšetšeeniasse 1991.  aastal Vene armeest maha nii palju relvi? Midagi sellesarnast ju mujal, näiteks Balti riikides, ei toimunud. Ehk oli kaht verist Tšetšeenia sõda ja Põhja-Kaukaasias siiani kestvat ohvriterohket verevalamist vaja vaid Venemaa enda küünilise „troonide mängu“ pärast? Vastused ootavad Anna Politkovskaja suguseid hulljulgeid uurijaid.

Küsitavad saavutused. Peale eduka karjääri ja telekaamerate ees toimunud magusa kättemaksu Gorbatšovile on üsna raske osutada millelegi, mille Jeltsin oleks ise algatanud. NLKP võimult kõrvaldamist ja demokraatlikuma valitsemiskorralduse kehtestamist nõuti Venemaal häälekalt ammu enne Jeltsini esiletõusu. Iseseisvust soovisid nii Balti riigid kui ka paljud teised Moskva võimu all olnud rahvad. Jeltsin kasutas selle kõik ära ja pööras oma poliitiliseks edulooks. Pulgaks karjääriredelil sai ka Jeltsini Tallinnas käik 1991. aasta jaanuaris. Kui see oleks olnud teisiti, poleks Vene vägede lahkumine Eestist, Lätist ja Leedust kujunenud nii pikaks ja pingeliseks, päädides USA presidendi Bill Clintoni isikliku sekkumise ja endast otsest julgeolekuohtu kujutavate „eru­sõjaväelaste“ siiajäämisega.

Hea lugeja, mõtle Nunne tänava bareljeefist möödudes Tšetšeenia ohvritele. Mõtle sellele, et Tallinnas pole siiani ühegi Eesti riigipea, valitsusjuhi, iseseisvusmeelse poliitiku, Eesti riigi tugevdamisse panustanud riigiametniku või diplomaadi mälestusmärki. Timothy J. Coltoni kirjutatud Boriss Jeltsini biograafiagi aitab seda kõike mõista.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar