Prantsusmaa moment

Ahto Lobjakas

Ametnikud ja poliitikud on loonud Euroopa kodaniku fiktsiooni, millel pole tegelikkusega palju pistmist. Olles olnud nädal enne referendumit veendunud selle läbikukkumises, kaldusin tõlgenduse otsingul  mõtisklema  Prantsusmaa eist kui Pariisi reaktsioonilisest momendist. Inspiratsiooni sain autoriteetse Brüsseli think-tank?lase Michael Emersoni (Centre for European Studies) arvamusest, et Euroopa ja tema ümbrus on hetkel revolutsioonilise momendi künnisel, mida viimasel paaril sajandil on ehk ette tulnud neli-viis korda. Emerson usub nimelt, et Oran?i, Rooside, Tulpide, jms revolutsioonide kaudu edeneb protsess, mis võib nihutada stabiilse demokraatia piirid  hoopis kaugemale kui seni ja põliselt.

Prantsusmaal toimuv  oleks sellest vaatevinklist siis omamoodi reaktsiooniline moment, tagasilöök, piduritele vajutamine. Sest EL ilma konstitutsioonita on nõrgem EL, kui ta võiks olla. Ning nõrk Euroopa on vähem külgetõmbav ja pole võimeline levitama oma passiivset agressiooni ning  transformeerivat mõju, mis ei toimi sunduse kaudu, vaid vastupidi, ähvarduse kaudu mitte sundida, mitte nõuda ja toetada, mitte osutada tähelepanu mõnele perifeersele riigile.

Esseistlikku vürtsi lisab asjale ajalooliselt äraspidine sümmeetria: 1789. ja 1848. aasta laines oli Prantsusmaa katalüsaatori progressiivses rollis. Nüüd on ring täis ja Prantsusmaa vallandab (kuigi seda  au jagavad Saksamaa Nord­rhein-Vestfaleni valijad) ?punase reaktsiooni? vastavat värvi lippude merega  pühapäevaõhtusel  meeleavaldusel Place de la Bastille?il.

Kuid need mõtted pole enamat kolumnistlikust frivoolsusest, mis  ei ütle Prantsusmaal (ja Euroopas) aset leidva kohta rohkem sisulist kui poliitikute kenitlemine Brüsselis jt pealinnades. Üritades oma klassile omase leidlikkusega igast olukorrast välja pigistada viimse kui legitimisatsioonipiisa, kirjeldavad viimased nüüd Prantsusmaa hääletust kui liiga ?vastuolulist? kiirete järelduste tegemiseks. Nii ütles Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso pühapäeva öösel Prantsusmaa TV-le: ?Ühed ütlevad, et Euroopa on läinud liiga kaugele, teised, et nad tahavad teistsugust Euroopat, kolmandad hoopis, et tahavad rohkem Euroopat, aga mitte sellist nagu praegu.? Barroso jt EL juhtkujud loodavad, et konstitutsioon pole ehk veel ?surnud? ? mis võib olla tõsi. Kuid sel kõigel on vähe pistmist peamisega ? mida ütleb pühapäevane ei  selle kohta, mis on praegu Prantsusmaa ja Euroopa jaoks võimalik ja mis mitte?.

Allakirjutanule koitis see referendumieelsel päikeselisel päeval Pariisi 10. arrondissement?i ühes kanaliäärses söögikohas (vältimatu) vestluse käigus kahe vasakpoolse intellektuaaliga. Täpsemalt sai selgeks see, milles küsimus ei ole.

 

Prantsusmaa poliitiline süda on tühi

 

Sel pole midagi tegemist Poola torumeeste, hispaania autojuhtide, Türgi liitumise, Euroopa Keskpanga iseseisvuse, ultraliberalismi ega isegi mitte teenuste direktiividega. Need kõik on reaalsed mured, ent need ei oleks määranud referendumi tulemust, kui Prantsusmaa ühiskondlik-poliitilises südames ei valitseks tühjus.

Prantsusmaa mõtlevad klassid (kuhu Eesti jaoks ehk harjumatult kuulub suur osa nn töölisi ja talupoegi, kes moodustasid ei-ütlejate enamuse) on kaotanud igasuguse suuna ja pideme. Lihtsam on kirjeldada, kuidas see on sündinud, kui seda, mida see ühiskonnale tähendab. Üks võtmesõnadest on ?killustumine?, mis on kaasnenud tsentrifugaalsete protsessidega igal tasandil, üleilmastumisest ELi laienemise ja  (ühe vestluskaaslase väljenduse kohaselt) Prantsusmaa ?avaliku ruumi dekollektiviseerumiseni?. Tulemuseks on ühiskondlik pidetus, mis paremal juhul  viib intellektuaalsesse, filosoofilises mõttes agoniseerivale hingevaatlusele, halvemal juhul jätab ruumi üksnes künismile ja nihilismile.

On tunnuslik, et Prantsusmaa ei tuli hoolimata sellest, et jah poolel olid nii president Jacques Chiraci kui ta võimaliku mantlipärija Nicolas Sarkozy erakond UMP, samuti tsentrist paremal tiival asuv UDF kui ka peamine vasakjõud sotsialistid (küll lõhenenult). Jutt protestihääletusest kehtib üksnes selles osas, et valijaskond avaldas usaldamatust kogu riigi poliitilise eliidile, ideoloogiast hoolimata. 

Ühel tasandil on süüdi Chiraci primitiiv-instrumentalistlik valearvestus. Prantsusmaa presidendil on muude laiade volituste kõrval ka õigus ratifitseerida välislepinguid või häda korral ?konsulteerida? selleks parlamendiga. Kogu rahva poole pöördumise riskantse tee valis Chirac möödunud aastal, kalkuleerides, et referendumi tulemus on garanteeritult jah. Olnuks see nii, saanuks sellele soovi korral sujuvalt ehitada 2007. aasta presidendivalimiste kampaania.

Chirac ei arvestanud sellega, et kui küsimus on rahvale kord esitatud, tuleb ära kuulata ka vastus. Referendumite loomuses on, et küsimus kampaania käigus n-ö kaaperdatakse: Prantsusmaal toimus ELi konstitutsiooni rahvahääletuse asemel Chiraci, valitsuse ja kogu poliitilise klassi plebistsiit.

Katki poleks olnud midagi, kui referendum oleks toimunud eesmärgikindla ja põhjaliku ühiskondliku arutelu tingimustes. Selle asemel aga, et olla kumulatiivse arvamustevahetuse tipp, oli Prantsusmaa referendum midagi maalihke sarnast, vallandades hetkega pinged, mis olid aastate jooksul kogunenud ütlematajätmistest ja tabudest, eesotsas  sisuliselt pidamata jäänud laienemisdebatiga.

Prantsusmaa poliitiline eliit tegi panuse kõrgelennulisele retoorikale, mis keerles Euroopa mõiste ümber. Referendum ning sellele eelnenud kampaania demonstreerisid aga halastamatult, kui kaugele on jäänud Brüsselis rituaalselt korrutatavad ideaalid tavavalijast. Euroopa liigub, aga kuhu, sellest saavad aru vähesed. Euroopa kodaniku fiktsioon võib tunduda reaalsusena Brüsselis, kuid kohapeal vastab küsimusele Euroopa kohta  ikkagi konkreetse ühiskonna liige oma silmaringist lähtudes. Seda ka Prantsusmaal. Kui riigijuhid on olnud laisad või võimetud Euroopat selle silmaringiga suhestama ? eriti sellises elava intellektuaalse atmosfääriga riigis nagu Prantsusmaa ?, siis pole mõtet imestada, et nende hiljaksjäänud viited kõrgetele ideaalidele langesid kurtidele kõrvadele.

Reaktsioonilise momendi asemel oli  Prantsusmaal pigem õpetlik ning hoiatav realiy check. Poliitikute poolikute projektide (ELi põhiseadus) eest  vastutuse kodanikele veeretamise strateegia ei saa ega tohigi toimida. Terve mõistusega kodanik peab tähtsate otsuste langetamisel lähtuma esmajoones sellest, millest ta aru saab. Võõras või pooleldi mõistetav ei saa olla ratsionaalse otsuse aluseks. Pigem vastupidi, ajalugu on korduvalt näidanud, kui ohtlik on kaugete ideaalide lummus kriisiolukorras ühiskondade jaoks.

Prantsusmaa on identiteedikriisis, milles sellele riigile unikaalsel moel seguneb riiklik ja euroopalik. See peaks olema esimene õppetund ülejäänud Euroopale. Konstitutsioon on siin teisejärguline küsimus. Selle heakskiitmisest või tagasilükkamisest Euroopa tee ei muutu. Kui see tee on ka Euroopa juhtidele tõesti oluline, tuleks nüüd lõpuks hakata tõsiselt mõtlema tema rahvani viimisele.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming