Postsportlikust kehakultuurist

Masinad muutuvad aina nutikamaks ja meie aina masinlikumaks.

RAIVO ALLA

Linnamaratonide hullust on tõlgendatud panoptilise võimuetendusena, kus „kuulekad kehad“ (Foucault), inter­naliseerides sotsiaalseid ootusi ja norme kehalise tervise ja ilu kohta, eksponeerivad oma suutlikkust ja vitaalsust kasvatamaks sotsiaalset kapitali. Pildil Bristoli  2006. aasta poolmaraton.

Linnamaratonide hullust on tõlgendatud panoptilise võimuetendusena, kus „kuulekad kehad“ (Foucault), inter­naliseerides sotsiaalseid ootusi ja norme kehalise tervise ja ilu kohta, eksponeerivad oma suutlikkust ja vitaalsust kasvatamaks sotsiaalset kapitali. Pildil Bristoli 2006. aasta poolmaraton.

Wikipedia

Spordirahva entusiasm võib sellele, kes inimolendit eelkõige kultuurikandjaks peab, oma robootilises tiksumistes, närveldavas numbrijahis ja kaasaelamise hüsteerilisuses tunduda õõvastav, kuhugi ammusesse gladiaatorite maailma kuuluv. Mõtlev inimene lugegu raamatut või kirjutagu luulet ja ärgu pritsigu higi … On ju higistavate tervisehullude kehade vohamine linnaruumis jooksufenomeni pindmine külg, mille iseenese mõtetest roiutatud intellektuaal ehk traumaatiliste „kekatundide“ pinnalt asja olemuseks on projitseerinud.

Jooksmisele on tsivilisatsiooniprotsessis väändunud instinktide toel ankurdatud külge poeetilisele vaimule võigas kontekst, mis saadab inimlast kehalise kasvatuse tundidest saati kibeda ärevustundega, justkui oleks sport määratud vaid kehaliselt võimekate inimeste esinemislavaks. Sporditeoreetik Allen Guttmann on raamatus „Rituaalist rekorditeni“ kirjeldanud, kuidas tänapäeva sport on ohverdanud liikumislusti, et luua võitluslikkusele ja vaatemängulisusele orienteeritud spordikultuur, mida iseloomustavad sekulariseeritus, ratsionaliseeritus, spetsialiseeritus, kvantifitseeritavus, bürokraatlikkus. Rekordijahi nimel on kadunud spontaansuse võlu ja ammugi spordi vaimsus – peaasjalikult on spordist saanud töö ja äri. Spordi ühiskondlik funktsioon on toota kangelasi ja tervet tööjõulist kodanikkonda.

Spordipsühholoogide tööpõlluks on tegelda tõupuhta ehk psühholoogiliselt löögivõimelise spordisangari sepistamisega ja hiljem rehabilitatsiooni ehk lõhutud psüühika tohterdamisega. Mitte sõnagi sellest, et spordil võiks olla pistmist eksistentsiaalsete või vaimsete küsimustega. Võib väita, et sport polegi keha vabastanud, vaid selle hoopistükkis nii- ja naamoodi ikkesse pannud. Kontekst spordi tegemiseks näib olevat ette antud, jalg lävepakul, avastame ennast liikumas mitme etteantuse sees: „jooks kui tervise tooja“, „jooks kui salenemisnipp“ jne. Linnamaratonide hullust on tõlgendatud ka panoptilise võimuetendusena, kus „kuulekad kehad“ (Foucault), internaliseerides sotsiaalseid ootusi ja norme kehalise tervise ja ilu kohta, eksponeerivad oma suutlikkust ja vitaalsust kasvatamaks sotsiaalset kapitali.

Ent sportlike eesmärkide saavutamise motivatsioon võib totaalselt erineda. Mida vähem hoitakse kinni numbrimaagiast või tulemusele orienteeritud hoiakust, seda kergema südame ja jalaga kilomeetrid lendavad. Sportlik eesmärk on alati väline, hoopis toitvam on askeetliku pühendumise vaimne maailm ja seal toimuv areng. Jooksmine ei tõhusta üksnes füsioloogilisi protsessese, vaid korrastab psüühilist maailma ja avab uusi vaimseid võimalusi. Paradoksaalsel kombel pole mõnikord tippspordiski tulemused esmatähtsad. Samuti olen kaugel sellest, et arvaksin, nagu toimetaksid kõik tippsportlased vaimsel tühermaal – oma füüsilise võimekuse parimal viisil aktualiseerimine saab toimuda vaid vaimu kaasamisega.

Spordifunktsionäärid, treenerid ja endised nimekad tippsportlased raiuvad siiski, et raha tuleb saata sinna, kust on oodata tulemust. Ja et rahvatervise kohta ka sõnu seada, ütleb mõni mokaotsast, et liikumist on vähe … kaitseväkke pole mehi enam saata. Selline libamisi sõnastatud inimolendi instrumentaalne käsitus on omamoodi tülgastav. Rahvas, s.t igaüks meist, oleks otsekui osa riigi inventarist, mille tervis tuleb korras hoida. Ka üldisemas plaanis ei sümpatiseeri mulle spordi roll tervisereligioonina, sest jälle on leitud mingi muu põhjus, miks sporti teha, justkui liikumisrõõm ja selles sündiv maailmast osasaamise ime poleks küllaldane.

Mis on siis jooksmise, „jooksule kaotatud“ olemisviisi mõte? Šoti antropoloog Timothy Ingold on nimetanud oma hilisema perioodi antropoloogiat joontele keskendatuks. Tema mõte keerleb nomaadliku liikumise ümber, mille tarbeks ta on võtnud kasutusse üldisema termini meshwork. Vastukaaluks võrgustikule ehk network’ile, mille tähenduslikkus seisneb joonte ristumiskohades ehk punktides, tähistab mesh­work sellist mustrit, mis on kantud liikumise primaarsusest ja puhkepeatuste ehk sõlmpunktide sekundaarsusest. Me ei liigu enam sõidukilaadselt punktist A punkti B, et nautida näiteks ilusat vaadet või jõuda võimalikult kiiresti töölt koju, vaid kulgeme küttide-korilaste või palverändurite kombel aktiivses suhtes maailmaga. See muundab jooksuolendit nõnda, et küsimus sellise tegevuse eesmärgistatusest osutub ülearuseks.

Heaolus mugandumine, mille hulka kuulub mitmesuguste tülikaks peetud kehaliste toimingute minimeerimine, toodab ka lodevat vaimu, enam ei mõisteta kasutada positiivsete kannatuste väge. On sõnastatud, et kannatus tekib siis, kui illusioonid raksatavad vastu tegelikkuse seina. Ka maratonijooksja sõnavaras on „sein“ hästi tuntud ja ühtaegu tundmata fenomen, mis tabab jooksjaid tüüpiliselt 30.–35. kilomeetril, kui süsivesikuvarud hakkavad ammenduma. Seda võiks võtta kui ürgset kangelase arhetüüpset katsumust, kui pannakse proovile senine materjal … võib-olla isegi murtakse tükkideks, sulatatakse ja sepistatakse uueks. Teatud mõttes šamanistlike sugemetega transformatsioon, mille käigus nakatatakse kehalisuse tegelikkusega, millest linnainimesel on muidu vaid udune aimdus.

Ent jooksuvaimlemine ei pruugi tähendada askeetlikku praktikat, on vaid üks viis eneseleidmisele jalgadega tee lahti teha. Jooksmise kui psühhoanalüütilise (nt Kristjan Puusild) või eksistentsiaal-fenomenoloogilise (nt Tapio Koski) praktika puhul doseeritakse liikumist parajas koguses, sest iga jooksukogemus on hinnatav sündmus, mille integreerimine elutervikusse ei käi jooksu pealt, vaid võtab aega. Tegelikult kõik, kes ütlevad ja mõtlevad, et „jooks on minu rituaal“, „jooks on minu meditatsioon“, „jooks on minu palverännak“, kuuluvad samasse oikumeenilisse traditsiooni, kus loodetavasti pole kohta kirikulõhele.

Kui palju on nendes lausetes käibevaimsusest pärinevat automatismi või suurelisust, on iseasi ja pole kõrvalt hinnatav. Siiski on laama Sakyong Mipham ütelnud, et jooks on jooks ja meditatsioon meditatsioon ning nende ärasegamisest ei tõuse tulu. Liikumisrõõm jääb kehale ja vaikimisrõõm meelele, kuid ärkveloleku loomiseks on mõlemad kasulikud. Naljapärast võib öelda, et otsapidi saab fenomenoloogilist reduktsiooni ehk maailma sulgudesse võtmist teostada jalgadega ning et joosteski on võimalik praktiseerida joogalikku meelte tagasitõmmet maailmast (pratyāhāra).

Olümpiamängude taaselustaja Pierre de Coubertin taotles harmoonilist, kindlasti mitte ühemõõtmelist inimest, milliseks rekordijanuline spordi normaalparadigma ta piitsutanud on. Üleratsionaliseeritud treening, tehnovidinad, treeningusaalid ja muud fallogotsentrilised leiutised annavad mõista, et ka harrastussportlastena taandame end ise elu võrrandist välja: masinad muutuvad aina nutikamaks ja meie aina masinlikumaks. Tippsportlaste puhul on rakuenergeetika ja ajulogistika (aeroobne treening toodab hipokampusesse närvirakke juurde) arenenud küllap üsna tõhusaks, kuid see on lihtsate tootmisliinide tõhusus, mida pole harjutatud sisust hoolima (Enn Kasakut parafraseerides: sportlased on sunniegoistid). Selliseks aretatud sportlane on võimestatud üksnes omasuguseid juurde tootma.

Heideggerlikult: see, millega tehnoloogia (kõige laiemas mõttes) inimest tapab, pole mitte tuumasõda ega masinate mäss, vaid meie raamistamine etteantustesse, mille tagajärjel mehitatakse ühiskond olemisunustuses umbisikutega, kes on võimetud eksistentsiaalseks eneserefleksiooniks. Spordi puhul on probleem iseäranis pakitsev, sest kehakultuuri vaimse mõõtme suhtes on meie spordisüsteem metoodiliselt pime.

Postsportlik ettekujutus tooks kehakultuuri tagasi liikumise väe, pühitseks selliseid liikumisviise ja spordialasid, kus mängulisus võidutseb mõõduvõtu üle. Võib nimetada alternatiivseid jooksudiskursusi: ultrajooks, paljajalu jooksmine, fell running. Kahju vaid, et sellistestki aladest on osaliselt saanud droonide mäng, kus visuaalsele vaatemängule rõhumine lörtsib ära elusamuse (Uku Masingu välja mõeldud, peamiselt teoloogidele tuttav sõna tähistab elu elusamalt elamist). Selleks et elusamuse printsiibi järgi spordielu ümber korraldada, oleks vististi tarvis üht teist maailma. Lootust võib hellitada, et Urmas Sõõrumaa sõnastatud EOK tegevusfookus „sport kultuuri osana“ hakkab Kristjan Järvi dirigeerimisel midagi ka tegelikult tähendama.

Termini „postsport“ esilemanaja ja raamatu „Kehafašism“ autori Brian Prongeri sõnu ümber pannes: kui keha käsitletakse pelga energeetilise ressursina, mille efektiivsust kõikvõimalike vahenditega kasvatatakse (ja vigastuste korral parandatakse kui katkist masinat), siis luuakse sellega olemisest irrutatud kehareaalsus, milles seatakse sisse kapitalistlik kord ja võimalus konstrueeritud masinavärgist transtsendeeruda üha kahaneb. Igal juhul on endasse päralejõudmise eelduseks hetkekski olemisunustusest väljuda ja liikuda nõndasuguse autentsuse poole, kus käsi või jalg on ilma püsitu üliagaruseta otse elu pulsil. Kuidas seda täpselt teha, on jalgavõtmise küsimus: tuleb lihtsalt jooksma minna ja uhiuus eneseotsingumootor hakkabki pisitasa tööle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht