Postmodernne peaminister

Tarmo Jüristo

Selle nädala esmaspäeval pidas Taavi Rõivas, tol hetkel veel Reformierakonna peaministrikandidaadina, oma ametisseastumiskõne. Selle esimesed kolm lõiku olid pühendatud sellele, et teravalt päevakorral julgeolekuküsimus laualt ära saada ning sealt edasi oli sisuliselt tegu koalitsioonilepingu punktide kohaste rõhkude ja pausidega ilmeka ettelugemisega. Kõne lõpuosas visandas Rõivas siiski ka oma valitsusretoorika üldised piirjooned. Juhatades teema sisse viitega põlvkondadevahetusele Eesti poliitikas ja kõneldes „oma põlvkonna” nimel, jõudis Rõivas määratluseni, mille ka meedia tema kõnest väljatõstena üles noppis: „Me usume, et Eestil ei ole vaja „suurt narratiivi”. Ainus narratiiv, mida me vajame, mida Eesti vajab, on saatus me eneste kätes ehk lootus paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada”.Mõistagi oli too jutumärkides fraas sihitud eelkõige Reformierakonna endise koalitsioonipartneri ning konkreetselt IRLiga hiljuti liitunud Anvar Samosti suunas, kes avas oma kampaania manifestiga „Anname Eestile uuesti eesmärgi!”. Viide „suure narratiivi” tarbetusele väärib siiski ka omaette tähelepanu.

Samal aastal kui sündis Taavi Rõivas, ilmus Prantsusmaal trükist Jean-François Lyotard’i kuulus raamat „Postmodernne olukord” („La condition postmoderne: rapport sur le savoir”), kus Lyotard defineeris postmodernsuse kui „umbusu metanarratiivide suhtes”. Narratiivne funktsioon oli Lyotard’i hinnangul kaotanud oma senised tugipunktid, oma suured kangelased, suured ohud ja rännakud, oma suure eesmärgi. Selle selge struktuur oli pihustunud elementide ja valentsuste pilvedeks, mis ei moodusta enam stabiilseid kombinatsioone ega ole alati üheselt kommunikeeritavad. Tuleviku ühiskond, nii nagu nägi seda Lyotard 1979. aastal, ei allu mingile struktuurile või süsteemile, vaid lihtsalt pragmaatikale. Selle institutsioonid on lokaalsed, need tõusevad heterogeensete elementide ristumistest. Lyotard ennustas, et ühiskondlik õiglus ning võimu legitimatsioon hakkavad põhinema süsteemi toimimise optimeerimisel – teisisõnu, efektiivsusel.
Tundub, et see lõik kõlbaks päris kenasti iseloomustama nii Taavi Rõiva „põlvkonna” nägemust, milline võiks olla praegu Eesti poliitika, kui tegelikult ka Reformierakonna de facto valitsuspraktikat nüüd juba peaaegu kümnendi kestnud võimuperioodil. Seisukohas, et Eesti riik on põhimõtteliselt valmis ning jäänud on vaid jooksvad halduse ja optimeerimise küsimused, pole ju tegelikult midagi eriti uut. Seda mõtet on viimastel aastatel Reformierakonnas väljendanud mitmed inimesed, minister Jürgen Ligist kuni lihtliikme Rain Rosimannuseni. Ka suur osa uue koalitsiooni sünni ligi 170 miljoni eurosest hinnalipikust leidis rahandusministri kinnitusel katte „paindlikuma finantsjuhtimise” ja „efektiivsema maksude kogumise” kaudu. Ühtlasi vahetus senine printsipiaalne nominaalse eelarvetasakaalu nõue „asjalike ning konstruktiivsete” läbirääkimiste käigus suurema tseremooniata struktuurse tasakaalu omaga. See seni maast üleskorjamist oodanud efektiivsusvaru võimaldas läbirääkimiste osapooltel nende endi sõnul hoiduda avamast teemasid, mis on teisele poolele rasked. Teisisõnu – teemasid, mille osas ollakse poliitiliselt eri meelt. Kui sotside ja reformarite esindajatel suured narratiivid ja maailmavaatelised põhimõtted ka olemas olid, siis ilmselt eelistati need läbirääkimiste ajaks Olümpia hotelli garderoobi nagisse jätta.
Nii võibki tõepoolest jääda mulje, et Lyotard’il oli õigus – „suurte narratiivide” aeg on möödas. Kui ei ole olemas universaalseid tõdesid, siis pole ka ühist pinda, millele toetuda, ühte lähtepunkti, millest liikvele minna, ühte suurt lugu, millesse uskuda, eesmärki, mille poole püüelda, ega kangelast, kellele järgneda. Kui pole enam usku vääramatusse progressi, siis jääbki alles vaid lootus paremale homsele.
Just nimelt lootuse võtmes lõpetas oma kõne ka Taavi Rõivas: „Me soovime, et Eesti Vabariik oleks jätkuvalt lootuste riik. Eesti riik ei pruugi olla täiuslik – milline riik oleks? – aga siin on alati lootust. Me soovime riiki, kus inimestel on lootus, et nende tegemised õnnestuvad, et nende töö on vajalik, et nende töö eest saab väärikat tasu, et nende lapsed on terved ja kasvavad turvalises keskkonnas, et nende tervise eest kantakse hoolt, et nende vanaduspõlv on väärikas.”
Siin võiks aga siiski olla koht, kus hetkeks peatuda. Lootus paremale homsele on kahtlemata kaunis mõte – miski, millel ei ole „suure narratiivi” grandioossust või kohatist õõnsat kõla; kujund, mille igaüks saab täita omaenda soovide ja unistustega. Selle puhul pole vaja karta, et kiuslikud ja pika mäluga inimesed tuletavad veel aastate pärast meelde lubadust jõuda Euroopa viie rikkama riigi hulka. Ometi on siin oht, et „suurte narratiivide” pesuveega koos lendab aknast välja midagi sellist, mis on ka paljudele neile, kes neid suuremat taga ei nuta, siiski oluline. Mina ei taha loota, et mu lapsed kasvavad turvalises keskkonnas ja et mu tervise eest kantakse hoolt, ma ei taha loota, et mu töö on vajalik ning et mu vanaduspõlv on väärikas. Need on asjad, milles ma tahan – kui nüüd hetkeks Reformierakonna enda varasemat retoorikat kasutada – kindel olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming