Postmodernism: põhi- ja kordamisküsimused

Erkki Luuk

Janek Kraavi ulatuslik ja süstemaatiline raamat on väga vajalik teos. See raamat on eelkõige õpik, täis kommentaare, illustratsioone ja näiteid, mis tavalistesse postmodernismi käsitlustesse ei jõua. Sellega on Eesti avalikkusele tehtud suur teene: need arvukad inimesed, kes on postmodernismi pidevalt naeruvääristanud või tõrjunud kui midagi olemuslikult hämarat, segast ja mõttetut, ei pruugi oma jätkuvale ignorantsusele enam erilist õigustust leida. (See muidugi ei tähenda, nagu poleks postmodernism keeruline, ambivalentne ja vastuoluline.) Kurikuulsaim ja suurim postmodernismi ümbritsev müüt on kahtlemata väide, et postmodernismi pole olemas. Võib-olla peaksime seda võtma postmodernismi subversiivse, ennastõõnestava taktika tüüpilise näitena. Kangekaelsemad või ignorantsemad postmodernismi vastaste hulgast väidavad, et postmodernismi pole kunagi olnudki, “edasijõudnumad” panustavad pigem sellele, et see on juba lõppenud. Kahtlusi postmodernismi lõpu suhtes avaldatakse enamasti seoses Fukuyama “ajaloo lõpu” lõpetanud 11. septembri sündmustega ja sellele järgnenud poliitiliste, ideoloogiliste ning avaliku arvamuse (seega ka mentaliteedi) piirangutega või spekulatiivsete teooriatega, mis postuleerivad uut, postmodernismijärgset ajastut ja/või kultuurikontseptsiooni. Viimase näiteks on mõningast tuntust kogunud “postpomo” (lühend postpostmodernismist). Nagu karta võib, on nii mõnigi selline teooria varsti juba piisavalt vana, et vahepeal muutunud kultuuri-, tehnoloogilise vms situatsiooni valgusel teooriasepikotta korralisele tehnohooldusele tagasi sõita.

Millest me siis räägime, kui me räägime postmodernismist? Kraavi lahendab selle probleemi väga elegantselt, defineerides raamatu algul postmodernsuse kui XX sajandi teise poole ajaloolis-ühiskondliku situatsiooni ja postmodernismi kui postmodernsele ajajärgule vastava kultuurilise suundumuse kirjanduses, kunstis jne. Sellised definitsioonid (kuigi nende üle võib alati vaielda) on iseenesest väga head, kuna nende puhul ei tohiks kahtlust postmodernismi olemasolus tekkida? Ometi, paratamatult tekib. Nii nagu Baudelaire’i on Kraavi raamatus (lk 31) käsitletud modernistina (teisal ka sümbolistina – viimane määratlus on kultuurilooliselt muidugi täpsem), valitseb ambivalentsus ka postmodernistliku kultuuri osas. Näiteks kas lugeda selle alla ka mõjutajad, eelkäijad, “varased näidised” või mitte? Mõneti ülevaatliku pildi sellest annab meile Zurbruggi tabel (lk 155), kus postmodernismi (kultuuri, mitte ajastut) hakatakse arvestama alates 1930ndatest. Üksikuid näiteid võib kahtlemata tuua veelgi kaugemast minevikust. Krestomaatiline näide oleks kontseptualism. Mis on kontseptualism? Kunstiajalooliselt vool, mis “lõpetas” modernismi ja “alustas” postmodernismi – kontseptualistlikud eksperimendid 60ndatel (Broodthaers, Beuys, Kosuth jpt). Need jätkuvad muidugi tänapäevani, st on postmodernistliku kultuuri orgaaniline osa nagu muidugi kõik teisedki kunstivoolud, kuid kontseptualismiga on see juba ajaloolistel põhjustel teisiti kui sürrealismi, futurismi, kubismi jt-ga. Kontseptualism on jätkuvalt üks postmodernismi võimalikke “vapiloomi”.

Mida peaksime siis ütlema Duchamp’i kohta, kes tegi kontseptualistlikke eksperimente (tööd nagu “Lumelabidas”, “Purskkaev” jt) juba 50 aastat varem, siis, kui modernismgi polnud veel õieti alanud? Kas tuleks need liigitada loova vaimu otsingute “juhuslikeks” resultaatideks? Eeldades, et need otsingud kristalliseerusid paljude autorite kaasabil hiljem modernismi vooludena, võiks nii ju mõeldagi. See aga ei hoia ära silmanähtavat küsimust: kuidas seletada seda, et “juhuslik” resultaat (“Purskkaev”) on võib-olla XX sajandi tsiteerituim-reprodutseerituim kunstiteos üldse? Samal lainel jätkates tuleks võib-olla hoopis öelda, et kogu kontseptualism on “Duchampi tsiteerimine”. Selline kogu 60ndate kontseptualismi “ümberdefineerimine” pastiši võtmes annaks meile võimaluse käsitleda seda “puhta” postmodernismina.

Duchamp’i liigitamine dadaismi alla on õigustatud ajalooliselt, mitte sisuliselt. Me ei tohiks jätta tähelepanuta seda, kuivõrd ees oli oma ajast Duchamp. Kui olla teadlik nimetatud teoste pöörasest mõjust mitte ainult kunstile vaid ka selle retseptsioonile (samuti nende autori süstemaatilisest/intellektuaalsest meelelaadist), ei saa neid parimagi tahtmise korral “juhusena” kvalifitseerida. Igatahes on meil valida üks kahest: kas kogu 60ndate kontseptualism uuesti defineerida või leppida sellega, et Duchamp’i näol on tegemist kultuurianomaaliaga – (post)modernismiga enne modernismi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming