Posthumaanide kultuur

Kurmo Konsa

Uute tehnoloogiate mõjutusel ei ole meie järeltulijad enam inimesed, vaid järelinimesed.

Transhumanismist on kujunenud üks olulisemaid mõttesuundi, mille raames analüüsitakse tehnika mõju inimesele ja inimühiskonnale. See küllaltki hägusate piiridega intellektuaalne liikumine formeerus 1980. aastatel. 1988. aastal ilmus Max More’i ja Tom Morrow toimetamisel ajakirja Extropy Magazine esimene number ning 1991. aastal asutati ekstroopia instituut (Extropy Institute). Instituudi asutamist võibki pidada transhumanistlike ideede institutsionaalseks formeerumiseks. Transhumanismi on teaduskirjanduses defineeritud erinevalt, kuid kõiki neid määratlusi läbib punase joonena idee inimese vaimsete ja füüsiliste võimete muutmisest ja täiustamisest tehnoloogiliste meetodite abil.
Transhumanistliku filosoofia pooldajate arvates tuleb geeni-, nano-, info- jm tehnoloogiaid kasutades muuta olulisel määral inimest kui bioloogilist liiki ja tõsta sellega inimkond uuele arengutasemele. Transhumanism peab möödapääsmatuks praeguse inimese ümberdefineerimist, tema ületamist ja liikumist uue liigi poole. Uued tehnoloogiad muudavad maailma niivõrd, et meie järeltulijad pole enam inimesed, vaid posthumaanid/järelinimesed (ingl posthumans). Kuigi on väga raske määratleda, milles täpselt seisneb posthumaanide erinevus tänapäeva inimesest, on tegemist transhumanismi ühe keskse teesiga. Peamiste meetoditena inimese muutmisel on välja pakutud infotehnoloogia, inimeste liitmine tehniliste seadmetega, geneetiline modifitseerimine ja vaimsete võimete parandamine.
Kultuur on kahtlemata üks olulisemaid inimese tunnuseid. Ometigi ei ole posthumanistlikust vaatepunktist käsitletud kultuuril tulevikku. Samas on minu arvates tegemist ühe olulisema küsimusega: milline on posthumaanide kultuur? Kas neile seda üldse vaja on, ja kui, siis millist? Kultuur on inimühiskonna eksisteerimise vältimatu eeldus. Kas sama kehtib ka posthumaanide korral?

Kultuur
Kultuur on ise ajalooline ja kontekstuaalne nähtus, seega ei saa kultuuri käsitleda eraldi ühiskonna arengust. Kõige olulisemaks inimest ja ühiskonda mõjutavaks jõuks on tehnoloogia. Tehnoloogia mõjutab olulisel määral kõiki ühiskondi nii minevikus kui ka tänapäeval ning posthumaanide maailm saabki kujuneda välja üksnes uute tehnoloogiate abil. Nii et posthumaanide kultuuri üle arutamise lähtepunktiks ongi mõtet võtta kultuuri ja tehnika vahekord.
Tehislikuks muudetud keskkond, ja veelgi enam, selle keskkonna üha kiirenev muutumine sunnib meid kultuuriliselt samuti muutuma. Muutumine saab olla vaid selline, et tekib mitmekultuuriline keskkond, kus inimesed elavad eri kultuurides, mida nad ise on saanud luua või valida.
Kultuuri muutmine on raske ja segane ülesanne. Kultuur kipub olema inertne ja küllaltki raskesti muudetav. Inimesed soovivad ideid, väärtusi ja traditsioone säilitada. Õnneks ei ole olukord täiesti lootusetu. Lahenduseks on hoopis teistsugune lähenemine kogu probleemipuntrale. Kultuuri muutmise asemel tuleb hoopiski luua tehislikud kultuurid, mis vastaksid meie soovidele ja vajadustele. Tegemist on kultuurimuutmise ülesande täiesti teistsuguse lahendusega. Inimeste muutmine on osutunud paljude maailmaparanduskavade nõrgaks kohaks. Tõepoolest – inimesed ei taha muuta olemasolevat kultuuri. Küll on aga nad hea meelega nõus osalema uutes ja mängulistes kultuurides, sest need lisavad argipäevale uue mõõtme. Olemasolevaid kultuure peame loomulikuks. Kui me aga teeme uue kultuuri, siis me ei mõtle sellele, et tahame muuta midagi väga olemuslikku. Sellest aspektist on uue tehiskultuuri loomine lihtsam kui olemasoleva kultuuri muutmine. Lühidalt kokkuvõetuna on idee järgmine: kultuur muudetakse läbi tehislikustamise juhitavaks ja suunatavaks vastavalt inimese vajadustele. Tundub üsnagi loogiline järeldus, et tehnoloogia abil loodud posthumaanide kultuurid on tehiskultuurid.
Milline võiks siis olla posthumaanide tehiskultuurimaailm? Kuna kultuur on selleks kontekstiks, mis vormib meie reaalsust, siis loovad tehiskultuurid uued reaalsused. Mitte ükski senine ühiskondlik institutsioon ei jää tehiskultuuridest mõjutamata – ei rahvusriik, parlamentaarne demokraatia, monogaamne perekond ega haridus- ja kasvatussüsteem.
Tehiskultuure luuakse lähtudes kõikvõimalikest eesmärkidest. Inimesed valivad tehiskultuure, millega liituda või mida luua lähtudes vajadusest, huvist, kultuuri atraktiivsusest, usaldusväärsusest. Tehiskultuurid on märksa mobiilsemad ja muutlikumad võrreldes loomulike kultuuridega, nad tekivad ja kaovad kiiresti ning nende liikmeskond on väga muutlik. Digikommunikatsiooni levik tekitab ühelt poolt globaalkultuuri, kuid teisalt ka lõpmatu hulga tehiskultuure, looduslike kultuuride kohale kerkib hämune globaalkultuuri vari, mis saab pinnaseks lõpmatule hulgale tekkivatele ja kaduvatele tehiskultuuridele. See on vaade looduslike/loomulike kultuuride poolt. Tehiskultuuride poolt vaadatuna näeme vaid mullitavat võrgustikku, mis ei ole otseselt seotud seniste riikide ja ühiskondadega.
Uues teabekeskkonnas on oluline antud situatsioonile relevantse info leidmine võimalikult erinevatest valdkondadest ja assotsiatiivne seostamine. Pole tähtis, kas teave on tõene, peaasi, et see oleks antud olukorras kasutatav. Sellega vabaneme info tõepärasuse painest, seda enam et enamikul juhtudest pole meil nagunii võimalik tõesust või tõesuse määra kuidagiviisi kontrollida. Info tulevik keskendub selle valikule, muutumisele ja manipuleerimisele.
Idee objektiivse teadmise võimalikkusest kaotab oma tähenduse. Info sisu asemel muutub oluliseks selle info kasutamise kontekst. Üks ja seesama teade võib eri tehiskultuurides omandada erineva tähenduse. Kontekstid ongi need, mida tehiskultuurid muudavad. Teated omandavad üha uusi tähendusi, sõltudes kontekstidest. Need aga paljunevad aga kirjud koerad. Oluline ei ole mitte õige info leidmine, vaid info seostamise oskus, mis muudab esmapilgul asjassepuutumatu teabe oluliseks ja tõeseks.

Ühiskond
Infoühiskonnas pole oluline mitte tootmine, vaid tarbimine, ja mitte niivõrd füüsiliste objektide kuivõrd info ja kommunikatsiooni tarbimine. Tehiskultuurilises ühiskonnas muutub peamiseks eesmärgiks uute väärtussüsteemide, uute tehiskultuuride loomine. Kultuur on inimeseksolemise põhivormiks ja selle loomisega tehiskultuurid tegelevadki. Teised funktsioonid muutuvad ilmselt pikkamööda järjest teisejärgulisemaks. Kultuur taandub töövahendiks, meelelahutuseks ning muutub inimeste individuaalse valiku objektiks. Inimestel tekib võimalus valida tehiskultuure nagu iga muud toodet või teenust.
Seniste ettevõtete asemele tulevad pigemini üksikutele projektidele ja ettevõtmistele keskendunud tehiskultuurid. See tähendab äärmist paindlikkust ja lühiealisust. Kui eesmärk on täidetud, kujundatakse ettevõte ümber või saadetakse laiali. Teatud valdkondades, nagu energeetika, masinaehitus jm, jäävad ilmselt alles ka praegust tüüpi ettevõtted, kuid nn uus majandus hakkab tuginema teistsugustele organisatsioonitüüpidele. Iga uus ülesanne tähendab uut konteksti, uut tehiskultuuri ja uut organisatsiooni. Pidevalt tekkivad ja kaduvad organisatsioonid koos uute tehiskultuuridega nõuavad kogu aeg mitmekülgsete teadmiste, oskuste, vaadete, väärtuste ja kogemustega inimesi. Tööturg kujuneb ümber tehiskultuuride liikmelisuse turuks, mida iseloomustab ääretu volatiilsus ja täielik üleilmastumine. Hommikul ärgates ei pruugi ma teada, millises tehiskultuuris lõuna ajal osalen ja töötan.
Ühiskond ei koondu enam struktuuride, vaid tehiskultuuride ümber. Tehiskultuurid ei ole struktuurid, vaid protsessid, sündmused, mis ühendavad inimesi. Oluline ei ole enam ettevõte, mis valmistab näiteks nutitelefone või arvuteid, vaid mingi seadme valmistamine ja turuletoomine on sündmus, protsess, milles osaleb üks või terve komplekt tehiskultuure. Esmane pole mitte organisatsioon ja struktuur, vaid protsess ja sündmus. Tehiskultuurid on funktsionaalsed protsessid, mis on loodud lähtuvalt mingitest eesmärkidest. Kui tehiskultuur on oma eesmärgi täitnud või kui osalised on sellest tüdinenud, asendatakse see mõne teisega. Püsivate struktuuride aeg saab mööda, alles nüüd näeme seda, mida tähendab muutuvus ja püsitus.
Hariduse ümberkujundamine on sellises äärmuseni killustunud ja ülikiiresti muutuvas ühiskonnas paratamatu ja samas ka üks fundamentaalsemaid ülesandeid. Kuna vajaminevate teadmiste kohta ei suuda keegi midagi öelda, siis nihkub õpetamise raskuskese teabehankimisstrateegiate ja seostusviiside õpetamise suunas. Kõige olulisemaks kujuneb ilmselt loovus, kuna tehiskultuuri loomine on suuresti loominguline ja sotsiaalne ülesanne. Haridussüsteem pihustub samuti väga mitmesugusteks haridusinstitutsioonideks, mis pidevalt tekivad ja kaovad.
Muutused infokasutusstrateegiates on jälgitavad juba praegu. Suuremahulise andmeotsingu teevad meie eest ära arvutid. Inimese asi on haarata võimalikult suurt hulka teadmisi ning otsida sealt olulisi teabekillukesi, mida seejärel loovalt ühendada. Hinda lähevad võimalikult laiad teadmised eri valdkondadest. Kitsamate teadmiste hankimisega tegelevad spetsialistid-teadlased, kuid ilmselt kaotavad nad senise juhtiva positsiooni kui kõige autoriteetsemate teadmiste omajad. Tegelikuks otsustamiseks ei ole vaja kitsaid, äärmuseni kontekstist sõltuvaid ja sageli üksteisele vastukäivaid fakte. Faktide hankijad jäävad loomulikult alles, nii nagu näiteks meie tänapäeva maailmas on alles põllumehed ja kaevurid, kuid nad ei määra enam mitte mingil viisil ühiskonna arengut.

Riik
Riikluse alustaladeks on olnud territoorium, majandus, poliitika ja kultuur. Kui me vaatame kas või tänapäeva Eesti näidet, siis on nendest järele jäänud vaid maa-ala, kultuur ja keel. Koos tehiskultuuridega kaovad ka need. Seega kaob viimane riikide olemasolu põhjus. Kuna tehiskultuurid ei sõltu riigipiiridest ega riigivõimust, muutuvad need üha vähem tähtsaks. Riigipiirid pole ju olulised õhusaaste liikumise, kotkaste rände, rahvusvahelise kapitali, illegaalsete rahavoogude, rämpsposti leviku ega droonirünnakute suhtes. Miks siis peaksid olema olulised mõtteliste joontega eraldatud maa-alad? Ega peagi, lihtsalt seni on olnud niimoodi mugavam inimühiskondi jaotada ja grupeerida.
Geograafia on oluline vaid keskkonnapoliitilisest küljest – millised on kaitsealad, kus teostatakse keskkonnataastusprojekte, millised on populaarsed turismisihtkohad? Mind ei huvita, millises geograafilises piirkonnas asuvad antud tehiskultuuri kuulujad või millise riigi lipp lehvib maatükil, kus asub serveripark. Peale info ja kapitali ei tunne nüüd enam riigipiire ka kultuurid. Kultuuride sõltumatus riigipiiridest on pidevalt suurenenud ja kõik lõpeb rahvuse muutumisega vaid üheks kultuurilistest fenomenidest.
Ühiskond koosneb peaaegu lõpmatust arvust pidevalt muutuvatest kultuurilistest gruppidest, mis on erineva struktuuri ja avatusega. Kuidas hakkab sellises süsteemis toimuma majanduslike ja poliitiliste huvide esindamine ja koordineerimine, on praegu veel keeruline öelda. Vastavate poliitiliste ja majanduslike huvidega tehiskultuurid moodustavad võrgustikke ning nendes võrgustikes kooskõlastataksegi siis vastavad otsused. Juba praegu on poliitikas näha sellelaadset arengut. Demokraatlikult valitud võimuorganid ei juhi tegelikke poliitilisi, majanduslikke ja sõjalisi otsuseid, mida tehakse varjatuks jäävate, sageli kiiresti kujunevate ja muutuvate, mõjujõudu omavate võimuvõrgustike kaudu. Parlamendid ei hääleta dispositsioonimaatriksite või majanduslike suurotsustuste üle. Tehiskultuurilist maailma on peaaegu võimatu valitseda, küll on seda võimalik veenda. Võimu on sellises ühiskonnas väga keeruline täpselt lokaliseerida, kuna selgeid võimukeskusi ei olegi.
Võim
Küsimus ei ole enam abstraktses, üldises universaalses võimus nagu tänapäeva demokraatlikes riikides, vaid võimus, mis on otseselt seotud iga konkreetse probleemi või küsimusega. Selle asemel et üks üldine võim lahendaks kõikvõimalikke ühiskonnas esinevaid probleeme, moodustub iga probleemi jaoks tehiskultuuride võrgustik koos spetsiifilise, liikuva võimumustriga. Võim ei ole enam tsentraliseeritud, vaid mööda tehiskultuuride võrgustikku laiali laotunud.
Kuna tehiskultuure on palju, need ise ja nendevahelised suhted on pidevas muutumises, ei teki mingitki tasakaalustatud võimu süsteemi või mustrit. Võim on pidevas liikumises ja muutumises. Täna võib olla üks tehiskultuur või tehiskultuuride võrgustik võimu keskmeks, homme jällegi hoopis teised. Erinevatele probleemidele erinevad võimumustrid. Karusloomakasvatuse lubatavuse või keelustamise küsimuses valitseb üks tehiskultuuride võrgustik ning ajuimplantaatide küsimuses jällegi teine muster. See, mis oli oluline eile, ei ole seda enam täna, rääkimata homsest. Iga probleem genereerib oma võimumustri, mis ei ole staatiline, vaid vägagi muutlik.
Võrgustumine ja tehiskultuurid ei muuda võimu mitte läbipaistvamaks, vaid vastupidi, hajutavad selle ajutiste liikuvate mustrite varjumänguks. Võimu kui sellise olulisus ei kao kuhugi, vaid tungib veelgi nähtamatumana igapäevaellu. Sellise võimuga võitlemine ja võimusuhete jälgimine muutub võimatuks. Võib vist öelda, et võim lahkub lõpuks näitelavalt ja muutub nähtamatuks, aga seda olulisemaks.
Poliitika muutub kõige muu sarnaselt üksiksündmuste võrgustikuks, millest enamik pakub huvi vaid väga konkreetsetele gruppidele. Iga võimaliku probleemi puhul saab inimene liituda talle sobiva tehiskultuuriga, või kui seda ei ole, siis selle luua. Partei kui maailmavaatelise struktuuri asemel muutuvad oluliseks üksikud ideed. Inimene ei pea liituma ühe parteiga ja toetama selle ideid. Toon näite Eesti poliitikast: inimene võib tasuta linnatranspordi küsimuses liituda Keskerakonnaga, maksusüsteemi küsimuses Reformierakonnaga, sotsiaaltoetuste osas sotsidega jne.

Inimene
Töö kultuuriga muutub inimeste üheks põhiliseks oskuseks ja vajaduseks. Oskus kultuure luua ja kohaneda teiste kultuuridega – võime seda nimetada kultuurilugemise oskuseks – muutub üheks olulisemaks kompetentsiks inimese elus. Paindlikkus, võime lülituda kiirelt ühest kultuurist teise, on olulisem mingitest erialastest oskustest. Inimesed, kes on head kultuuriloojad, on kõikidele tehiskultuuridele väga vajalikud ning neid püütakse kõikvõimalike meetoditega oma kultuuri ligi meelitada.
Tehiskultuurid on iga inimese looming, tema soovide, vajaduste ja ideede väljendus. Inimene saab osaleda nendes kultuurides, milles ta soovib osaleda, saab luua kultuure, milles ta sooviks olla, ning muuta neid, milles ta osaleb.
Ettekujutus inimese isiksusest ei jää samuti muutumatuks. Oleme kõik tundnud, et mõnes olukorras oleme käitunud hoopis teise inimesena, või et varem olin ma hoopis teine inimene kui praegu. Teadvus ja ühiskond püüavad igati selliseid olukordi maskeerida ja marginaliseerida. Kuid eks me olemegi erinevad inimesed sõltuvalt olukorrast, teistest inimestest, meie aju seisundist ja ilmselt veel paljudest teguritest.
Tehiskultuurides toimimegi väiksemal või suuremal määral erinevate inimestena. Indiviid hakkab endale ise teadlikult määratlema sobivaid väärtusi, neid kas siis luues või valides. Nietzsche termini järgi muutume seeläbi super­inimesteks ehk siis posthumaanideks. Tehiskultuurilises maailmas elav inimene ei tegele oma mina otsimisega, sest ta teab väga hästi, et seda ei ole olemas. Ei minul, temal ega ka kellelgi teisel. Tehiskultuurides oleme teised inimesed, muidugi just nii palju, kui vaja on või kui palju me ise soovime. Inimese korral on tähtsad mitte niivõrd kindlad iseloomujooned, teadmiste komplekt ja välimus, vaid suhted tehiskultuuridega. Millistes tehiskultuurides ma osalen ja kes ma seal olen, on peamine inimest konstitueeriv olukord.
Võimalusena ennast tehiskultuurides realiseerida võikski käsitleda isiklikku arengut tehiskultuurilises maailmas. Inimese mina moodustab antud inimesega seotud tehiskultuuride muster. Ja kusagil kaotab olulisuse see, kas mina loon kõiki neid võrgustikke või loovad kõik need võrgustikud minu.
Iga inimene on ilmselt mõelnud, kuidas oleks elada teistmoodi, teha teistmoodi otsuseid ja olla keegi teine. Nüüd muutub see lihtsaks ja igapäevaseks, isegi kohustuslikuks. Meil kõigil tuleb pidevalt elada mitut elu korraga. Iseenesest pole selles midagi vapustavalt uut. Lugedes raamatut või mängides arvutimängu elame samuti läbi erinevaid elusid. Tehiskultuuris elamine sarnaneb aga rohkem antropoloogi kui mänguri eluga. Inimese mitu identiteeti muutub tavaliseks. Kui me võime tänapäeval öelda, et ei ole lihtne öelda, kes me oleme, siis varsti muutub see põhimõtteliselt võimatuks. Mu identiteet sõltub suuresti kultuurist, kus ma asun ja need kultuurid muutuvad pidevalt. Tähtis pole mitte inimene autonoomse isiksusena, vaid subjektina tehiskultuuride võrgustikus. Nii saabki öelda, et tehiskultuuride üheks põhiliseks ülesandeks on säilitada ja edendada kujutlusvõime, mõtlemise, tundmise ja olemise paljusust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming