Post-sõnastik XXXIX – kloonid

JANEK KRAAVI

Viimasel sajandivahetusel hakkas piirjooni omandama esteetika, mida on nimetatud postmaagiliseks realismiks. Stereotüüpse maalilisuse ja kummastava maagia asemel pöördus tähelepanu teravamatele kaasaja küsimustele: rassiprobleemide ja etnilisuse kõrval tõusid keskmesse avalikumalt või varjatumalt sotsiaalse õigluse ideed ning parema maailma võimalikkuse utoopilised impulsid. Sisulisi ja vormilisi kammitsaid nõrgestati ka massikultuurist ja žanrikirjandusest laenatud võtete ja materjaliga.¹ Näiteks hakkab maagilist päritolu zombide kujund tähistama kapitalismi ja tarbimisühiskonna survet, massikultuurist hüpnotiseeritud indiviidi minatunnetust jms. Tugeva spekulatiivse kujutlusvõime eesmärgiks saab võimalike sotsiaalsete arengutendentside jõuline läbimängimine analüütiliselt sügavamal tasandil. Sellise postmaagilise või spekulatiivse realismi kategooriasse võib ilmselt paigutada ka 1990. aastatel taas aktuaalseks tõusnud klooni kujundi ja kloonimise allegooria.

Kloonimine on postmodernse meediaajastu teema, mida esitatakse korraga mitme diskursuse kaudu, nõnda et tõsiteaduslikud argumendid on segunenud ajakirjandusliku reportaaži ja fiktsionaalse narratiivi elementidega. Tegemist on ühtaegu akadeemilise, populaarteadusliku, poliitilise ja ilukirjandusliku nähtusega, kus piir fakti ja emotsionaalse kommentaari vahel on üldjuhul ebastabiilne ja liikuv. Selles seisnebki 1990. aastatel meedias loodud kloonidiskursuse eripära: küsimuste ja selgituste lähtekoht pole siin mitte teadusliku protseduuri spetsiifika, vaid ennekõike puudutatakse moraalifilosoofilisi arusaamatusi, kloonimise sotsiaalseid, religioosseid ja psühholoogilisi tagamaid. Seetõttu tähistabki klooni kujund paljusid meie kultuurilises enesetunnetuses sisalduvaid hirme ja võimalike ohtudega seostuvaid eetilisi probleeme. Laias laastus saab need jaotada kolmeks üksteisega tihedalt seotud kirjelduskeskmeks: inimliku unikaalsuse ja individuaalsuse kadumine, kloonija võimalikud väärastunud eesmärgid ja hirm kontrolli alt väljunud teadusproduktsiooni ning „hea uue ilma“ kujunemise ees.²

Laiatarbemeedia kõrval inspireerivad samad mured ka kirjanikke ja filmirežissööre. Keeruka teadusliku ainese kujutamine spekulatiivses kunstikontekstis või narratiivses vormis võib esmapilgul tunduda kuidagi kohatu, isegi vastutustundetu. Romaanides ja filmides loodavate metafooride ja lugude abil saab siiski kloonimisega seotud hirme seletada mõneti avaramalt ja empaatilisemalt. Teemasse kodeeritud võimalikele tagajärgedele ja eetilistele dilemmadele mõtlemine on sellisel juhul aga pigem tervitatav, kuna kujutlusvõime laboratooriumides saab need protsessid reaalselt kahju tekitamata laiapinnaliselt läbi mängida. Just sellepärast ei pruugi kerglasena tunduva meediumi protsessi kaasamine tähendada olevikuhirme peegeldavate tulevikunägemuste meelelahutuslikku käitlemist, vaid võib toimida laiemas kultuurikontekstis aset leidva diskussiooni osana. Seejuures tuleb muidugi olla ettevaatlik: eriti popkultuuris püütakse kujundlikku stereotüüpsust kas liigselt võimendada või ignoreeritakse materjalis peituvaid sotsiaalseid ja filosoofilisi küsimusi.³ Halbade näidete hulgas domineerivad kloonitud sõdalaste ja dinosauruste-koletiste klišee. Näiteks George Lucasi filmi „Tähesõjad. Episood II. Kloonide rünnak“ (2002) pealkirjas bränditakse seda ligitõmbava ja populaarse teemana, sisuliselt pakutakse aga kloonisõjaväe kujundi näol sellele kõige lihtsam lahendus.

Tagasipõike korras: klooniteema üks võimalikke eelastmeid mütoloogias ja kunstis on doppelgänger’i-motiiv, teisiku või väliskujult sarnase isiku pruukimine jutustuse põhiseadena (nt E. A. Poe’ „William Wilson“). Seda on sageli kasutatud paranormaalse tegelikkuse või vaimuhaiguse teemalistes õudusnarratiivides, aga ka komöödias. Eestlaste kultuurimälus on kindlasti tallel Jaak Joala kaksikroll filmis „Teisikud“ või Hardi Volmeri lavastatud poliitiline komejant „Minu Leninid“. Võib-olla mäletab keegi ka Erich Kästneri lasteraamatut „Veel üks Lotte“, kus identsete kaksikute äravahetamise idee hoiab ülal kogu sündmustikku. Kuri kaksik ja sarnane võõras (twin stranger) on doppelgänger’i-motiivi teisendid, mis on kloonilugusid mõjutanud oma negatiivse varjundiga konfliktikäsitlusega. Samuti võib teisiku idee olla kloonilugude sissejuhatav võte ning sarnase indiviidi leidmisele järgnevad uued avastused ja avaneb keerulisem suhete süsteem.

Kõigepealt kätkeb kloonikujund endas niisiis paljude narratiivide koostoimes tekkinud vastuolulisi tulevikunägemusi. Selles osas pakub suure hulga head illustratiivset materjali selle kümnendi suurim kloonimise teemat arendav telenarratiiv „Orphan Black“ (autorid Graeme Manson, John Fawcett, Kanada, 2013–2017). Selle pealkiri võib viidata kloonidest (orbudest) tegelasi kontrolli all hoidvale ja kasvatavale jälgimisele, aga ka orbudele, keda Thatcheri-aegsete piirangute kohaselt püüti hoida pimedas ehk peidus.⁴ „Mustad orvud“ on biopungi ja trilleri tunnustega draama, kus on tegemist eelkõige inimese kloonimist puudutavate meditsiiniliste ja teaduslike dilemmadega. Protagonistiks on Inglismaalt emigreerunud noor vihane naine Sarah Manning, kloon, kes hakkab koos äsja leitud „õdede“ ja „vendadega“ oma hämarat põlvnemislugu avastama. Sündmustikus on oluline osa ka biotehnoloogia valdkonnas tegutseval suurkorporatsioonil, kus tehakse ametliku teadus- ja arendustöö varjus ka inimeste kunstliku aretamise katsetusi. Sarjas tutvustatakse eksperimentaalteaduslikku õpetust neolutsiooni, mis avab inimesele kloonimise kaudu võimaluse enesejuhitud ja kiirendatud evolutsiooniks ja millest tulevikus peaks saama inimõigusena käsitletav valikuvõimalus. Krimižanri raames arenev lugu koondub bioloogilise aparatuuri kontrollimisest võrsuvate murelike küsimuste ümber. Seejuures mängitakse kõik see läbi ka militaarvaldkonna ja usuäärmuslaste näitel, aga ka subkultuuriskeenel vilksatavate kehamodide ja biohäkkerite kaudu. Seepärast ei üllata sugugi, et see väga erinevaid vaatepunkte ja stiiliregistreid sisaldav narratiiv on juba leidnud ulatuslikku vastukaja ja kommenteerimist. Seriaalist lähtuvalt selgitab näiteks Ameerika õpetlane Gregory E. Pence raamatus „Millest me räägime, kui me räägime kloonide klubist. Bioeetika ja filosoofia teleseriaalis „Orphan Black““ (2016) paljusid kloonimise ajalugu ja olevikku puudutavaid probleeme. Muu hulgas on ta koostanud ka kirjanduses ja filmides ringlevate kloonimishirmude kataloogi, mida refereerin siinkohal mõnede lisandustega lühidalt.⁵

Hirm nr 1. Kloone hakatakse kohtlema ebaõiglaselt ja halvasti: neist saavad orjad, sõduritest tapamasinad või organidoonorid. Sellise hirmu eeldus on arvamus, et tegemist on alama subjekti, alaminimesega. Nad küll kõnnivad, räägivad ja tunnevad nagu inimesed, kuid ühiskonnas on nad lahterdatud madalama sordi inimeste hulka. Näiteks sobib meelde tuletada Ridley Scotti filmi „Blade Runner“. Kuigi seal on tehniliselt tegemist androididega, siis on neil palju inimkloonide tunnuseid. Kaugetel planeetidel ohtlikes tingimustes töötavatel orjadel on surmanuhtluse ähvardusel keelatud Maale tagasi pöörduda, kusjuures nende hukkamist ei käsitleta surmana, vaid tagasitõmbumise või pensionile minekuna. Organidoonorite teemat käsitletakse postmaagilise realismi võtmes nt hiljutise nobelisti Kazuo Ishiguro romaanis „Ära lase mul minna“ (2005) või otsekohesemalt põnevusfilmis „Saar“ (režissöör Michael Bay, 2005).

Selle hirmu juurde kuuluvad ka minaidentiteedi küsimused, mis tõsta­tatakse kloonide vaatepunktist nt seriaalis „Orphan Black“. Kloonid on patenteeritud. Klooni 324B21 eristab kloonist 415K98 krüpteeritud ID-märgis, mille moodustab neljast nukleotiidist koosnev sünteetilise DNA jada. Ent kui kogu bioloogiline aparatuur ja geneetiline materjal on kellegi intellektuaalne omand, siis on ka valikuvõimalus üksnes illusioon või traagiline ettemääratus.

Hirm nr 2. Kloonidest saab valitsev superinimeste rass. Siin kõlab kaasa ka möödunud sajandi teisel poolel sageli väljendunud hirm tehnoloogia kontrolli alt väljumise pärast. Loojale (inimkonnale) vastuhakkamise motiiv kajastub nt Ameerika naisulmekirjaniku C. J. Cherryh’ romaanis „Cyteen“ (1988), kus kauges galaktikas asuva planeedi elanikkonna ühe osa moodustavad azid, kunstlikes tingimustes aretatud kloonid, kellest saavad sõja puhkedes vastased Maal elavatele inimestele. Koos sellega on levinud ka arusaam, et kloonidel puudub unikaalsus või isikupära. Kuna ühesuguse genotüübiga koopiatele on iseloomulik pigem grupimõtlemine, on neid sobiv rakendada nt militaareesmärkidel.

Klooni vaatepunkti ja peegli kujundi kaudu on seda erinevusest põhjustatud hirmutunnet kirjeldanud Kazuo Ishiguro oma romaanis: „ …välismaailmas on inimesi nagu Madame, kes ei vihka sind ega soovi sulle halba, kuid keda siiski läbib värin, kui nad sulle mõtlevad – kuidas sa siia maailma tulid ja miks – ja kelles tekitab hirmuvärinat mõte, et su käsi puutub tema käe vastu. Esimene kord, mil näed end äkki läbi sellise inimese silmade, on külm hetk. See on, nagu kõnniksid mööda peeglist, kust oled eluaeg iga päev möödunud. Ja äkki paistab sealt sulle keegi teine, keegi, kes tekitab ärevust ja on kummaline.“⁶

Hirm nr 3. Teadlased ja kloonimis­spetsialistid ei tegutse altruistlikel eesmärkidel, vaid neid ajendavad ahnus, ülbus või intellektuaalne innukus, kus puudub kaasaelamine nendele, kes võivad saada nende töö tõttu kannatada või haiget. Moraalselt tundetu õpetlane on kunstliku inimese aretamise narratiivi klassikaline stereotüüp. Tagajärgedega mitte arvestava teadlase kuju on läbivalt tähenduslik kõigis sarja „Orphan Black“ hooaegades, kuid on ka varasemaid näiteid. Kõige meeldejäävamalt on arendatud seda ideed Ira Levini romaani järgi tehtud traumatrilleris „Poisid Brasiiliast“ („The Boys from Brazil“, 1978), kus kloonitakse kurikuulsa natsidoktori Joseph Mengele eestvõttel üheksakümmend neli Hitleri geneetilist materjali edasi kandvat poisslast. Küsimus pole üksnes amoraalses vandenõus, vaid siin luuakse traagilise lähiajaloo näitel teaduse võimaluste ja totalitaarse režiimi vahel allegooriline side.

Hirm nr 4. Kahtlasena käsitletakse ka neid isikuid, kes soovivad kopeerida enda (või kaaskodaniku) geneetilist koodi, et see jätkuks teises inimeses. Fay Weldoni romaanis „Joanna May kloonimine“ (1989) tuuakse esile nt seksistlikud motiivid, mis väljenduvad lahutatud abikaasa plaanis valmistada oma endisest naisest eri sotsiaalsete rollide tarvis bioloogilised koopiad. Sarja „Orphan Black“ üks jutustuse liin kujutab nt äärmuslike usuvaadetega perekonnapead, kes viljastab oma spermaga kloonist tegelase munaraku, põhjendades oma isiku nartsissistlikku ja ülimuslikku taasloomist biotehnoloogia abil teostatava jumaliku missiooni järgimisena. Paljud inimese kloonimisega seotud hirmudest maskeerivadki religioosset rahutust, mis on paljude kloonimise vastu esitatud väidete avalikum või varjatum allikas: jumal loob ja otsustab, kuidas ja millal lapsed sünnivad, ning inimese töö ei ole jumalat mängida. Need kristliku eetika pinnalt tekkivad konfliktid kõigutavad humanistlikku maailmapilti, pakkudes samal ajal laiendit moraalsele enesekirjeldusele.

Kõik need kategooriad muidugi kattuvad, samuti ei ole lõplikult selge, millele ikkagi (kuulu)juttude ja lugude näol tegelikult reageeritakse. Inimese kloonimise teemalises debatis peegelduvad paljud sotsiaalsed probleemid ja isiklikud mured. Siin segunevad postmodernse ajastu tavalised pained: meis endis peituv eksistentsiaalne traagika seguneb hirmuga massikultuuri ja seriaalsuse mõjude ees, millest omakorda kasvab välja hirm laste tuleviku või ühiskonnas kasvava ebavõrdsuse pärast.

Kui jääda kultuurilist ängi võimendavate kujundite juurde, siis tuleb kindlasti juttu teha ka H. G. Wellsi raamatust „Dr Moreau’ saar“ (1896). See on üks rikkaliku intertekstuaalse jutustustasandi olulisi elemente ka mitut puhku mainitud kanada kloonieeposes, aga neid hargneb edasi ja tagasi veel paljudesse teistesse lugudesse. Wellsi klassikalise ulmesugemetega seiklusjutu aluseks on ülendamise motiivile rajatud maailm, kus üritatakse julmade eksperimentidega tõsta loomad inimese tasemele, kuid tulemuseks on grotesksed peletised – hübriidne Teine. Nimitegelasena kohtame ka vastutustundetu teadlase arhetüüpi, fanaatilist eksperimentaatorit, kelle ainus mõõtuandev imperatiiv on võimatu võimalikuks tegemise kirg ja iha: „Kaastunne? Unustasin selle lõplikult juba aastaid tagasi. Ma tahtsin saavutada organismi vormitavuse piire ja muu ei läinud mulle korda.“⁷. Kõrvalmotiivina sisaldavad eksperimentaalteaduse lood alati hoiatava episoodi teadlase surmasaamisest ta enda loodud olendite või käima lükatud protsesside tagajärjel. Hübriidse koletisloome ja eetika tühistumise kõrval on siit klooninarratiividesse pärandunud ka eraldust rõhutav ruumikujund: kõik kahtlased katsed tehakse muust maailmast ära lõigatud kohas, kas saarel, kõrbes, džungliasundustes vm.

Nüüdisaja klooninarratiiv rõhutab väga jõuliselt nähtuse poliitilist tagamaad. Kloonimine pole enam üksik­üritajate n-ö saareprojekt, vaid korporatiivse võimu ja majandushuvide realiseerimise vahend. Kõik on politiseeritud. Biotehnoloogia kompaniide huvides tegutsevate lobistide eesmärk on selgitada, et legaliseeritud sünteetiline DNA paneb aluse uuele humanistlikule perspektiivile. Tavaliselt takerdub see protsess seaduste nõrkuse või puudumise tõttu. Siit ka salaeksperimente tegevad sõjaväelaborid ja varjatult rahastatavad uurimisinstituudid. Korporatiivsete huvidega haakub kloonimine allegooriliselt ka kosmeetikatööstuse iluideaalide kehtestamise ulatuslike kampaaniatega. Kloonimise ja ilutööstuse ühendamises väljendub biovõim, mis sunnib inimesi füüsilist enesekuvandit kontrolli all hoidma mingi universaalse sarnasuse põhimõtte alusel. Eetilisest mõõtmest saab poliitiline ka religioossete liikumiste ja gruppide seisukohtades. Kui tegelikus elus võivad siin kõne alla tulla ultrakonservatiivsed kristlikud sektid, siis „Mustade orbude“ saagast leiab nende kõrvalt veel nt postsubjektiivse ajastu ja uuskollektivismi tagasitulekut kuulutava uususundi – revivalistide liikumise.

Seadusloome hallil alal tegutsemine on ka põhjus, miks esitletakse kloonimist massikultuuris sageli vandenõutrilleri vormis, s.t loo eelduseks on salajaste katsetustega tegeleva võimuinstitutsiooni olemasolu. Siit hargneb kaks teineteist täiendavat võimalust: trillerlik meelelahutus ning tõsisem ulmeelementidega spekulatiivne narratiiv, kus põnevuse asemel domineerivad eetilised ja eksistentsiaalsed küsimused. Sisulisem suhtumine paistab silma just viimase viieteistkümne aasta jooksul ilmunud teostes. Mitmed alternatiivid on koondatud näiteks üsna hiljuti trükivalgust näinud ulmeantoloogiasse „Kloonid“.⁸ Siit leiab palju lähenemisnurki: mõtestatakse klooni ja inimese sarnasuse motiivi, käsitletakse eelarvamuste ja diskrimineerimise teemat jne. Klassikaliste teemade ehk teaduslike eksperimentide eetika ja autoritaarsuse küsimuse kõrval mõeldakse klooni kujundi abil elu tekkimisest Maal ja surmajärgsest eksistentsist. Sellel kujundil on tugev tänapäevane tähendusväli, mida tõestab kas või tõsiasi, et kloonid on žanrikirjanduse raamidest välja murdnud ja pälvinud ka peavooluautorite tähelepanu.

Tundetoonilt pessimistlik, kuid jutustamislaadilt küüniline visioon on nt Michel Houellebecqi romaan „Saare võimalikkusest“ (2005). Teose ulmekoodiga liinis jälgitakse neohumaanist klooni Daniel24 mõtteid ja rännakut kahe tuhande aasta pärast üleujutatud ja tuumaõnnetuse üle elanud Maal. Klooni tänapäeva paigutatud eelkäija (Daniel1) on olnud tunnistajaks elohimiitide kiriku üleilmsele populaarsusele, mille põhjuseks oli surma ületamise idee geneetilise koodi kunstliku säilitamise ja kopeerimise abil. Pärast inimese surma asendab inimese sujuvalt kloon. Prantsuse skandaalsele nüüdisautorile omaselt pole kloonina edasikestmise põhjuseks mitte korporatiivne ahnus või usuhullus, vaid inimese üksindus, tülpimus ja vastikus tänapäevase väljakannatamatu eksistentsi suhtes.

Indiviidi geenimanipulatsioonide abil painetest vabanemise motiivi on Houellebecq arendanud juba oma romaanis „Elementaarosakesed“ (1998), kuid seda on kasutanud ka nt Margaret Atwood oma tulevikuvisioonis „Oryx ja Crake“ (2003).

Hoopis erilise elegantsiga on klooni teemale lähenenud Kazuo Ishiguro juba viidatud romaanis „Ära lase mul minna“. 1990. aastate Inglismaale paigutatud narratiivi keskmes on organidoonorite koolid, mille lõpetanud „õpilased“ varustavad pöördumatult haigeid uute „varuosadega“. „Kui ebamugavalt inimesed end teie olemasolu pärast ka ei tundnud, muretsesid nad eeskätt, et nende lapsed, abikaasad, vanemad, sõbrad ei sureks vähki, lihashaigustesse ega südamehaigusesse. Seepärast hoiti teid pikka aega varjus ja inimesed püüdsid teile mitte mõelda.“⁹ Minajutustajast „õpilane“ väldib väga teadlikult sõna „kloon“ ning alles lõpplahenduse saabudes asetatakse „õpetaja“ kommenteerivast vaatepunktist kogu lugu just sellesse perspektiivi. Lõpus paljastuva spekulatiivse või ulmelise seade tõttu võiks romaanist kõnelda kui teaduse ja tehnoloogia kujundatud nüüdisinimese allegooriast. Kuid see pole siin kindlasti poeetika dominant. Pigem on rõhud paigutatud nii, et kloonide narratiivi vormis kinnitatakse igasuguse inimelu vältimatut lõpulejõudmist, elu loominguliselt ja vaimselt elamise vajadust, kuid ennekõike seda, et armastamiseks jääb ükskõik kui pikk elu alati liiga lühikeseks.

Korduvalt mainitud „Orphan Black“ on kindlasti seniste fantaasiate ja hirmude kvintessents, kuid ometigi esitatakse need juba muutunud hoiakute ja teistsuguste narratiivivõtete kaudu. Kõigepealt on loobutud traditsioonilisest tugeva ulme esteetikast, düstoopilisest ruumikujundist, kus kloone käsitletakse masinate või zombidena. Käegakatsutavas tulevikus või peaaegu-olevikus hargnev lugu on jutustamislaadilt põhimõtteliselt realistlik. Kuigi tegevuskohaks on Kanada nimetu suurlinn, ei rõhutata seda siiski ülemäära tihti – see võib asuda oma universaalses tänapäevasuses potentsiaalselt kõikjal. Kõik see on liigendatud tavalisteks linnaruumi osadeks (vaesem ja rikkam eeslinn, ärikvartal, underground-klubid jne), mis on äratuntavalt tänapäeva inimest defineeriv keskkond. Tegevus toimub ka žanrireeglitega päranduseks saadud laboratooriumides, hiljem moreau’likul saarel, kuid tuttavlik humanistlik ruumiperspektiiv on tunnuslik kogu narratiivi vaatepunktile. Selles neutraalses pilgus puudub varasem rõhuvus ja agressiivsus. Kloonist protagonisti ja tema „õdesid“ (üks episoodiliselt sekkuvatest „õdedest“ on põhjanaabrite juures kasvanud Veera Suominen!) kujutatakse rõhutatult tavamaailma kuuluvate inimestena, kellel on meie kõigiga sarnane tundemaailm ja sotsiaalsed kohustused. Võõras on saanud argiseks, tavaliseks. Näiteks narratiivi keskel hakatakse väga silmatorkavalt võimendama perekonna troopi. Kogu novaatorlik või ulmeline kujund pööratakse traditsioonilise ameerika väärtussüsteemi laiendiks ning edaspidi arendataksegi seda paralleelselt poliitilise konspiratsiooni narratiiviga. Empaatia ärgitamiseks ei jäeta kasutamata ka koomilist teisiku motiivi, sest kõik isikute segiajamise ja äravahetamise juhtumid töötavad võõrandumist mahendavalt.

Klooni kujundis väljendub bioloogilise Mina võimalik kohtumine tehnoloogilise Teisega. Sellest kontaktist tekkivale ärevusele otsitakse selgitusi massikultuuri ja tarbimisühiskonna kriitika kaudu, kuid mängitakse ka kloone humaanselt kaasavate tuleviku­stsenaariumidega. Sotsiaalsema närviga spekulatiivses või postmaagilises realismis kasutatakse klooni kujundit aga paljuski erinevuse motiivi uurimiseks ning vaetakse sellest sündivaid eetilisi valikuid teaduse, aga ka üksikisiku ja eraelu seisukohalt.

1 Vt Brian McHale, The Cambridge Introduction to Postmodernism. Cambridge University Press, New York 2015, lk 184–187.

2 Vt pikemalt: Patrick D. Hopkins, How Popular Media Represent Cloning as an Ethical Problem. – The Hastings Center Report, kd 28, nr 2 (märts-aprill), 1998, lk 6–13.

3 Vt Rod Carveth, Who Owns Clones? Rmt: Orphan Black and Philosophy: Grand Theft DNA. Toim Richard Greene, Rachel Robinson-Greene. Sarjas „Popular Culture and Philosophy“, kd 102, Open Court, 2016, lk 35.

4 Samas, lk 35.

5 Gregory E. Pence, What We Talk About When We Talk About Clone Club. Bioethics and Philosophy in Orphan Black. BenBella Books, Inc, Dallas, Texas 2016, lk 13–28.

6 Kazuo Ishiguro, Ära lase mul minna. Tlk Marja Liidja.Ersen, 2015, lk 49.

7 Herbert George Wells, Doktor Moreau’ saar. Tlk Urmas Tõnisson. Umara, 1995, lk 61.

8 Clones. The Anthology (Frontiers of Speculative Fiction # 1). Toim Jessica West, Holt Smith Limited, 2016.

9 Kazuo Ishiguro, Ära lase mul minna, lk 309.