Poolteist kuud pimeduses

Kaarel Tarand

Valijate, seekord nii Eesti kodanike kui ka elamisloa alusel kohalikel valimistel hääleõiguslike elanike solvamine ja alavääristamine on alanud. Mitmel pool on näha erakondade välireklaami, ikka neid „ilusaid inimesi“, kes hüüavad hüüdlauseid. Vanad võimulolijad väidavad neil end uuteks ja värsketeks, näeme koormavas koguses päästjaid ja lunastajaid. Lisaks tuleb iga päev sõnumeid selle kohta, milliseid puhtatõulisi traavleid üks või teine tall hooaja alguseks on suutnud soetada (ainult hind jääb saladuseks). Ühesõnaga, pilt on kurb, sest esialgu ei ole pakkuda midagi uut, midagi varasemast teistsugust, olgugi väliskeskkond märgatavalt muutunud.

Kui erakonnad lähevad valijat kosima ikka vanas lihtlauselises võtmes, peavad erakondade ajutrustid järelikult arvama ja eeldama, et valijate põhimass on endistviisi lauajala mõtlemisvõimega ja usub talle antud lubadusi, hoolimata sellest, et praktikas näeb, kuidas neist ühtki ei täideta ega kavatsetagi täita. Peavad eeldama ka  seda, et Euroopa parlamendi valimistel toimunu, häälte kaldumine erakondadest kõrvale, oli ühekordne hälve, mis ei kordu üle riigi ega ka üksikutes kohtades.

Uudishimulik, kes üritab plakatite taha vaadata, peab (ekslikult) üsna loomulikuks leida piiramatus koguses olulist ja sisulist informatsiooni erakondade kavatsuste kohta nende kodulehtedelt. Kolmapäevase seisuga, kui valimispäevani oli jäänud poolteist kuud, eelhääletuste alguseni aga hoopis vähem, oli parlamendis esindatud erakondadest midagigi programmilist ja üle riigi kehtivat  välja pandud ainult Rahvaliidul ja rohelistel, sotsiaaldemokraadid olid piirdunud vaid Tallinna valitsemise teesidega.

Kolm arvamusküsitluste järgi populaarsemat erakonda pole peale paari ilupildi midagi välja pannud. Üks neist päästab põllumajandust ega tagane Lasnamäel sammugi, teisel on suur punane süda, mis pakatab armastusest. Kolmas on aga lihtsalt rohkem Twitteris ja blogides ja ei-tea-kus võrguavarustes, nii et palja käega ei püüa. Miks nii on, selle kohta võib vaid oletusi teha. Näiteks  arvata, et erakonnad panustavad lühikesele ja teravale nn lõpuspurdile, kus kogu jõud ja see, mida raha eest saab, korraga välja pannakse. Põhjuseks, et raha polegi palju ja eelmise kampaania võlad veel maksmata.

Teine võimalus on arvamus, et kohalikel valimistel midagi üleriigilist polegi vaja ega võimalik teha ning iga valla jaoks disainitakse oma kampaania oma sõnumitega. Viimase väite vastu räägivad näiteks nii SDE kui Keskerakonna puhul senised pingutused erakonna juhi esiletõstmisel. Või miks see Tallinna linnapea muidu nisupõllus vilja maha tallab, endal käsi taskus nagu külakurnajal – Tallinna territoorium ei ole juba tuhat aastat põllumajandusliku maana tuntud. Kolmanda põhjendusena kõlbaks ehk erakondade veendumus, et turg on üldjoontes jagatud ning selle ümberjagamine valimiste ning valijahäälte kaudu on rumal ja kallis, hoopis mõnusam on pärast valimisi sobivate olupoliitiliste tehingute tegemine (ise kirjeldatakse siis oma tegevust kui koostöövõime näidet).

Viimase väite esimese osa vastu ma ei protesteerigi. Kus omavalitsuse juhtimisega on hästi hakkama saadud,  püsivad samad inimesed ametis kaua ning nad valitakse tagasi ka siis, kui nad teel erakonda vahetavad. Aga ülejäänu, tehingute süsteem, ei asenda kunagi püsivate lepingute süsteemi. Vastukaaluks erakondade hoolimatusele valija suhtes, s.t valijaid ei peeta sisulise ja kvaliteetse info vääriliseks – võiks pakkuda oktoobris valija hoolimatuse erakondade suhtes.

Ma ei kutsu siin üles olema põhimõtteliselt erakondade vastu. Tänavu ja ka järgmisel korral ei pääse me valdavalt erakondlikest kohalikest valimistest  niikuinii. Võtab veel aastaid, kuni valijaskonna enamus mõistab põhiseaduses ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses öeldut piisavalt selleks, et näha erakondlikul alusel omavalitsuse teostamise võimatust. Ja võib veel kauem aega võtta, kuni erakonnad ise taipavad, et neil massiorganisatsioonidena, kes püüavad tungida absoluutselt kõigisse elusfääridesse meid esindama ja kontrollima, tulevikku ei ole. Kohalik omavalitsus, nagu seaduses klaar, täidab korraldavaid ülesandeid kodanike ühishuvi alusel. Erakond  esindab mingi maailmavaate alusel grupihuve, mis võivad vastanduda teise grupi huvile. Mitme grupihuvi vaheline kompromiss ja ühishuvi ei ole sünonüümid. Hoolimata sellest, et kandidaadid paigutuvad erakondlikesse nimekirjadesse (ja valimisliitudesse), on meil seekord võimalus oma hääl ka tegelikult üksikisikule anda. Ja ikka selle järgi, kui palju on temast eeldada iseseisvat teo- ja otsustusvõimet, mitte säramist erakonna käsuliinist tuleva voolu hulga järgi. Hobustele aga tehakse panuseid hipodroomil, mitte omavalitsuses. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming