Pooliku jutu jätkuks

Kaarel Tarand

Eelmises lehes kirjutas kultuuriminister pika loo kultuuri rahastamisest, mille Sirp ka kärbeteta avaldas. Seekord esitasin lugu tellides ka suunavaid küsimusi, millest kirjutada ja millest mitte, kuid oodatult sain ikkagi teksti, mis on ainult kerge pinnavirvendus, mitte analüüsikatse või oma tegevuse põhjendus. Minister raiskas paraku talle antud leheruumi triviaalsuste ülekordamisele, eelistas siirusele nõukogulikku võltsoptimismi ja pakkus muudki eeskätt psühhoanalüütikuile  huvitavat materjali. Paar ministri väidet vajavad siiski kiiret kommentaari ja reaaleluga kõrvutust.

Tsiteerin: „Teatrite puhul oleme leppinud kokku, et säilitame tänaseks Eesti teatrimaastikul välja kujunenud organisatsioonilise struktuuri. Selle ülesehituse väärtus seisneb riiklike teatrite, kohaliku omavalitsuse teatrite ja kolmanda sektori teatrite ühistoimes.” Kes „me”? Mis asi see väärtuslik teatrite „ühistoime” on? Kindlasti loeti ministri avaldust erilise huviga Tallinna Linnateatris, mille arenguplaanidele ja nüüdseks ka  igapäevasele toimetulekule on munitsipaalperemees jämeda kriipsu peale tõmmanud. Abi pole aga kuskilt loota, sest linnateater pole riigi asi, vaid üks tore ühistoimeväärtus. Ühistoime toredust saadi tunda ka Rakveres, kus linn investeerimislubadusi kenasti täidab, kuid kultuuriministeerium teatas, et ühise teatri- ja kinosaali ehituseraha lubatud kolmandikku riigil pole ega tule.

Kõige põnevamat mõtlemisainet pakuvad aga ministri laused muusikaelu tuleviku kohta. Ta räägib  küll tingivas kõneviisis, ikka et „ võiks” ja „peaks”, aga selle taga midagi on. Muusikaelus on praegu kõige teravamalt päevakorral juhtimis- ehk personaliprobleemid. Et Aivar Mäe Estoniasse siirdumisega Paul Himma „üle jäi”, tekitab ministeerium talle jõuga kohta vene teatrisse. Samas jääb segaseks, miks pärast suurt ja auväärse komisjoniga konkurssi tehti selle võitnud Marko Lõhmusest Aivar Mäe lahkumisega vabaks jäänud Eesti Kontserdi direktori ametikohal ainult kohusetäitja. Esmaspäeval raporteeriti hurraaga Neeme Järvi  repatrieerumisest ERSO uueks juhiks. See fakt annab selgema konteksti ka ministri väitele artiklis, et „tuleb alus panna pidevalt tegutsevale oratooriumikoorile ja leida seejuures ERSO-le uusi, avaramaid tegevusvõimalusi”. Senini on ministril vastamata küsimused, mida tegelikult lubati Mäele, mida Järvile, mida teistele muusika ala suurmeestele, kes õigusega endale oma kollektiive, oma püsikoosseise, oma kodumaju nõuavad.

Tuleb pidada tõenäoliseks, et Järvile on lubatud suurt professionaalset segakoori (see ongi see „oratooriumikoor”). Idee tasandil on niisuguse loomine aastaid kavas olnud hoopis rahvusringhäälingul – salvestustehnika omanikuna ja rahvusvaheliste turunduskanalite valdajana on ERR il selleks parimad põhjendused ka. Sellise koori kõige tagasihoidlikum palgakulu aastas on 25–30 miljonit krooni ja põhiline küsimus, kas proffidele on kodumaal aastaringset rakendust. Kui ei, siis kust tuleb reisimise eelarve või kuidas säilib kõrge tase?

Mäe programm aga võiks oletatavasti ette näha rahvusooper  Estonia ja Eesti Kontserdi ühendamise, mis annab ka lisapõhjenduse maja juurdeehitusele, mida minister lubab kohe joonistama hakata. Kuluartikkel seegi, aga kui suur? Ühendasutusel pole midagi peale hakata rahvusmeeskooriga – kas see antakse Järvi koori meespooleks? Kas meeskooris ka teatakse, et ollakse segakoori seemneks? Ja mis jääb sel juhul Tõnu Kaljustele, kellel nüüd on kontserdimaja Koplis Noblessneri valukojas, aga pole koori ega orkestrit?

Muidugi pole teada, mida on lubatud Vanemuisele,  mis muusikateatrina otsekui Estonia kiusamiseks hakkab programmiga sisustama üle tee avatavat uut Nokia kontserdimaja ja on saatnud värskelt ka ministrile kirja, milles taotleb rahaliselt rahvusooper Estoniaga võrdset kohtlemist (ehk sisuliselt avalik-õigusliku, seaduse alusel tegutseva rahvusteatri staatust). Juurdeehituse finantseerimist? Rahapuudus teeb leidlikuks, suured võivad aga ka pressingut kasutada. Väiksemad jäävad sel juhul rataste vahele, sassi lähevad inimsuhted, kannatab loomingu  kvaliteet (nagu kõrvalveerult lugeda Tallinna Kammerorkestri näitel). Kuid kas ei oleks korrektne enne suurtele tegijatele rahalubaduste andmist siiski avalikult läbi rääkida, kui palju palgalisi muusikakollektiive ja kontserdimaju see miljonirahvas siin ka toita ja ehitada jaksab ajal, mil elame 9% kärpe režiimil? Kui paljule on turgu ja kas Eesti majanduspoliitiline valik on kunstilise loomingu eksport?

Kui jah, siis kui palju kulutame turgudele pääsemiseks ja kust see raha laenatakse? Seda kõike tahaks ministri suust kuulda, mitte seda, et „siinkohal  väärib suurt tunnustust meie kultuuriinimeste leidlikkus ja pühendumus oma valdkonnale”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming