Politoloogid poliitikast

Sirp

Poliitikast võib mõtelda ja seda mõtestada eri viisi ja tasandi, alates üldisemat laadi filosoofilistest küsimustest kuni inimeste argielu kõige otsesemalt mõjutava praktikani. Kas propaganda, arvamusuuringud, valimisvõitlus ja häälte lugemine moodustavadki poliitika kogu olemuse või leiab nende taustal aset ka mõnevõrra sisulisemat laadi demokraatlik tahtekujundus, kodanikukasvatus, ühiskondlike tõekspidamiste klaarimine ning  riigi arengut puudutavate sihtide ja taotluste sõnastamine? Sirp võttis küsida, mida mõtlevad meie nooremad poliitikateaduste uurijad Eesti parteimaastikust ja päevapoliitikast, kas ja mis aspektist nad seda jälgivad, millele kaasa elavad ja mis neid vihastab. Samuti ka seda, millist arengut ja väljavaadet, ohte ja võimalusi nad Eesti poliitilise süsteemiga seoses tajuvad, mida omalt poolt soovitavad ning millest ideaalis unistavad?  Rune Holmgaard Andersen:

 

Politolooge peetakse tihti gurudeks, kes iga kell on valmis andma täpseid vastuseid kõikvõimalikele küsimustele. Kas Savisaarest saab kunagi president? Kas Ansipi päevad peaministrina on loetud? Kas Putin kandideerib järgmistel Venemaa presidendivalimistel ja mida teeb sellisel juhul Medvedev? Mis saab USA raketikaitsekilbist ja Nord Streamist? Kas puhkeb uus külm sõda ja kui, siis mis saab Eestist?  Millal – kui üldse kunagi – läheb Eesti majandus jälle tõusuteed? Sageli oskavad politoloogid anda paremaid vastuseid kui „tavalised” inimesed, kuid mõnikord eksivad nad ka rängalt. Kas sellepärast, et politoloogid ei ole piisavalt targad? Võibolla. Tihti eksitakse aga ka seepärast, et maailm on tunduvalt komplekssem kui teooriad. Inimesed ei käitu tavaliselt nagu programmeeritud robotid ning seepärast jääb alati ruumi üllatusteks. Maailma komplekssus võib olla probleemiks riigiteadustele, seades ühtlasi piirid sellele, mille kohta me saame ja mille kohta me ei peaks arvamust avaldama.

Eelistan siiski, et  minu prognoosid lükatakse ümber, kui elada maailmas, kus inimeste käitumine on niisama etteaimatav kui aatomid, millest me koosneme. Mõnikord esitatakse politoloogidele küsimusi, millele me kui teadlased peaksime jääma vastuse võlgu. Teadlase vastus küsimusele, milline on hea ühiskond, ei ole õigem kui vastus, mille annab tädi Maali. Mis on hea või halb, õige või vale, peitub vaataja silmades ning tuleks alati olla kahtlev ühiskonnateadlaste suhtes, kes arvavad teadvat, kuidas ideaalne ühiskond välja näeb. Kas ühiskonnas peab olema rohkem või vähem  võrdsust? Kas me peame püstitama rohkem Vabadussõja monumente? Kas eesti keele kasutust peab kontrollima Keeleinspektsioon jne on poliitilised küsimused, mis demokraatlikus ühiskonnas peaks ideaalis paika pandama laiaulatusliku ühiskondliku debatiga. Sotsiaalteadlastel nagu ka kõikidel teistel inimestel võib nendes küsimustes olla oma arvamus, kuid see jääb nende isiklikuks arvamuseks, mida ei ole võimalik teaduslikult põhjendada. Poliitikuks ei saada politoloogiat õppides ja ma ei ole sugugi kindel, et politoloogid on paremad poliitikud kui ükskõik millise muu taustaga inimesed. 

Olgugi et ühiskonnateadlased ei saa öelda midagi selle kohta, kuidas ühiskond peaks välja nägema, on meie üks tugevusi see, et saame hinnata, kas vahendid, mida kasutatakse ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks, on efektiivsed. Ratsionaalse valiku teooria on ühiskonnateaduste võib-olla kõige silmapaistvam teoreetiline suund. Kahjuks ei ole teoorial väga palju järgijaid Eesti politoloogide seas ning tihti jääb mulje, et inimesed, kelle ülesandeks on seadusandjate nõustamine, ei ole sellest teooriast midagi kuulnud. Teooria alusidee on tegelikult tohutult lihtne: selle lähtekohaks on katse ette näha üksikindiviidi käitumist erinevates olukordades. Eelduseks on, et inimesed seavad oma eelistused pingeritta ning oma valikutes proovib iga indiviid oma eelistusi maksimeerida. Näiteks kui mul on restoranis valida kana, sea ja taimetoidu vahel ning mulle maitseb kana rohkem kui siga ja siga rohkem kui juurviljad, siis valin ma (muude võrdsete tingimuste korral) kana ja mitte taimetoidu. Millise roa ma aga tegelikult valin, sõltub ka konkreetsest olukorrast. Kui ma olen restoranis koos teistega, valin ma võib-olla sama roa kui nemad, et mitte tüliks olla; või kui käes on kuu lõpp, vaatan ma tõenäoliselt tähelepanelikumalt  hinnakirja ning veenan ennast, et juurviljad ei maitsegi nii halvasti. Seadused ja määrused toimivad seeläbi, et mõjutavad inimeste eelistusi. Üks lihtne näide: kui mul on kiire, sõidaksin ma võib-olla Tartust Tallinna kiirusega 150 km/h. Kui ma aga tean, et kas suure tõenäosusega võtab politsei mu vahele või on trahv kiiruse ületamise eest väga suur, olgugi et risk vahele jääda on väike, eelistaksin ma pigem mitte sõita kiiremini kui lubatud 90 km/h.

Otsustav tegur, kas ületada kiirust või mitte, ei ole mitte liikluseeskiri kui selline – otsustav on see, kas kiiruse ületamisega  kaasnevad eeldatavad kulud kokku on suuremad kui tulu, mis tõuseks varem Tallinnasse jõudmisest. Kindlasti leidub alati keegi, kes ületab kiirust, kuid enamiku inimeste käitumist on võimalik muuta valikuvõimaluste kulu-tulu suhte kaudu. Ratsionaalse valiku teooria indiviidikeskne lähenemine ei ole, nagu mainitud, Eestis eriti laialt levinud, ei ühiskonnateadustes üldiselt ega ka tegeliku poliitika väljatöötamisel. Tihti rakendatakse olulisi seadusi ja ulatuslikke reforme, ilma et oleks kordagi mõeldud sellele, et muudatused puudutavad inimesi, kellel on vaba tahe. Eestis valitsev üldine top-down poliitika  on nii mõnigi kord lõppenud läbikukkumise, soovimatu või saavutamata jäänud tulemusega ning äraspidiselt robinhoodlike ümberjagamistega vaestelt rikastele. Näiteks 2003. aasta lõpus rakendatud vanemahüvitiste süsteemi eesmärgiks oli sündide arvu suurendamine. Võib olla mitmeid põhjusi, miks poliitikud soovisid laste arvu suurendada, näiteks selleks, et oleks inimesi, kes hoolitseksid meie eest, kui me vanaks jääme, või et eestlasi leiduks ka saja aasta pärast.

Kui eesmärgiks on palju lapsi, on kindlasti oluline, et sellega hakataks varakult peale. Küsimus on seega, kas kehtestatud  süsteem motiveerib noori inimesi varakult lapsi saama? Minu meelest on vastus: ei. Eestis rakendatud süsteem pigem soodustab lastesaamise edasilükkamist. Vanemahüvitis sõltub lapsevanema sissetulekust: seega, mida rohkem teenid, seda suurem hüvitis (aastal 2010 maksimaalselt 35 316 krooni kuus). Inimesed, keda tuleks motiveerida, on tihti alles tudengid ja seega puudub neil arvestatav sissetulek. Nemad saaksid vaid miinimumtasu 4350 krooni kuus, mis tõenäoliselt ei motiveeri väga paljusid lapsi saama. Tõsiasi on ka see, et esmakordselt sünnitajate keskmine vanus on olnud tõusuteel vähemalt 1995. aastast saadik, keskmiselt umbes neli kuud aastas. Süsteem on kas halvasti läbi mõeldud või soovitakse, et vaid heal elujärjel inimesed saaksid lapsi. Eesti ühiskonnast võib tuua teisigi näiteid, kus vahendid ja eesmärgid ei sobi kokku. Üks näide on õigus kolme-aastasele emapuhkusele, mis – hoolimata idee sümpaatsusest – kahandab noorte naiste palkamise atraktiivsust (Eesti on see Euroopa Liidu riik, kus palgaerinevus meeste ja naiste vahel on suurim). Teine on kõrghariduse rahastamissüsteem, mis on viinud selleni, et ülikoolid võistlevad üksteisega kvantiteedis, jättes tagaplaanile  kvaliteedi, ning põhjustab noorte, andekate teadlaste suundumise välismaale. Eesmärk teadustepõhisest ühiskonnast muutub järjest utoopilisemaks.

Ükskõik millist ühiskonda soovitakse luua, eesmärgi paremaks saavutamiseks on oluline analüüsida, milline võiks olla tavakodaniku reaktsioon? Millised on seaduste-reformide tagajärjed? Ei ole häbiasi rahva arvamust küsida. Poliitikutelt sooviks suuremat tähelepanelikkust valijate suhtes, kes on nad valinud.       

Mihkel Solvak:

Neljakümne kirja loost rääkivas raamatus kujutatakse tabavalt ühe autori vaibalekutsumist, kusjuures laua taga istuvad ilmetud ülikonnad, kelle varrukad hääletavad, mitte aga mõtlevad inimesed oma veendumuste, ideaalide ja tunnetega. Jälgides tänases Eestis domineerivat suhtumist parteidesse, jääb kohati mulje, et too hilise sovetiaja kirjeldus  peab ikka veel paika. Parteilane ja mõtlemisvõimetu dogmaatik on mõnede arvates juba sünonüümid. Ometi on parteid ja parteiliikmed esindusdemokraatia võrrandist lahutamatu institutsioon.

Pühapäeval käis üllatavalt 60,3% valijaid neid jällegi legitimeerimas, kuigi küsitlusandmed näitavad süstemaatiliselt, et usaldus erakondade vastu on konkurentsitult madalaim. See üsna skisofreeniline olukord ei ole iseloomulik ainult Eestile. Üks põhjustest on ilmselt olemuslikku laadi: esindusdemokraatia püüab lepitada kahte vastuolulist kontseptsiooni, esindamist ja demokraatiat. Hanna Pitkin on potentsiaalse  konflikti kokku võtnud, öeldes, et esindamine on asendanud demokraatia, kui eliit ei võta otsuseid vastu valijate poolt volitatuna, vaid nende asemel. Demokraatia tähendab kodanike osalemist, kuid massiühiskonnas on vaja otsustamine delegeerida. Just valimise kui volitamise või delegeerimise mitte tõsiselt võtmine on Eestis jällegi kahetsusväärselt tõestust leidnud. Paljud meie poliitikud ei austa mandaadi andmise protsessi, kuna kandideerivad ja koguvad hääli, teades, et nad Brüsselisse ei lähe või linna- ja vallavolikogus istuda ei saa. Nad põhjendavad seda vajadusega parteile toetust koguda,  kuid tagajärjeks on, et esinduskogus ei istu see, kelle poolt valija oma hääle andis, vaid üks ülikond, mille varrukas hääletab.

Kui hääl läheb kandidaadile, siis peaks see kandidaat ka mandaati teostama hakkama. Kui aga primaarseks loetakse partei esindamist, siis tuleks ka hääletada parteide, mitte üksikute kandidaatide poolt. See, et viimane variant valijale ei meeldi, on parteide esindajatele selle aasta Euroopa parlamendi valimiste õppetunniga veel kord väga selgeks tehtud. Kas oleks vaja reegleid veelgi muuta, et valija otsust rohkem austama hakataks? Riigikogus ja omavalitsuse volikogus  korraga tegutsemise keeld on üks selline muutus. Kahjuks aga näeme, et see pole toonud kaasa kandideerimisest hoidumist. Kandideerimist kindlasti keelata ei saa ega tohikski. Kuid peaks kehtima aursaam, et ainuüksi kandideerimine tähendab selget valmisolekut mandaadi kohustust kanda.

Võimalus on parandada esindusdemokraatia vigu ka otsedemokraatiaga ehk jätta volitamise ahel oma probleemidega üldse otsustusprotsessist välja. See on võimalik aga vaid piiratud ulatuses ja vähestes küsimustes. Veel üks variant oleks kehtestada imperatiivne mandaat ehk anda valijale õigus saadik rahulolematuse korral tagasi kutsuda. Nii peaks riigikogulane kartma, et tal mugav tool istumise alt ära tõmmatakse, kui kohalikel valimistel valijaid süstemaatiliselt narritab. Kuid imperatiivse mandaadiga süsteemi on tehniliselt keeruline teostada. Samuti võib see tekitada kahju üldistele huvidele, sest imperatiivse mandaadiga saadik püüab meele järgi olla vaid sellele kitsale grupile, kes saab ta tagasi kutsuda. Imperatiivne mandaat on seetõttu paljude riikide põhiseadustes otsesõnu keelatud ajalooline relikt. Formaalsed reeglid järelikult eriti ei aita. Ehk on lahendus  esindusdemokraatia võrrandi teises pooles, valijate kätes?

Ent valijaskond ei ole ühtne tegutseja, nad ei saa kergelt päid kokku panna ja oma esindajale ühte selget nõudmist esitada. Esindaja, olgu see isik või parteigrupp, on alati autonoomsem ja koherentsem tegutseja kui suhteliselt tükeldunud ja erakondade suhtes tihti meelt muutev valijaskond. Seega aitaks, kui needsamad valijad tunneksid ennast olulisema jõuna, olles oma esindajale teatud mõttes võrdne vastane. Üks tee on kindlasti lihtsalt vitaalne kohaliku tasandi demokraatia. Nii tunnetab inimene otsesemalt osalemist ja hakkab ennast ehk ka kõrgemal  tasandil poliitilise tegutsejana tundma, kirjutades näiteks oma valimisringkonna esindajale kollektiivse kirja mingis olulises küsimuses, avaldades võib-olla ka otseselt protestides meelt (ilma ennast mingi erakondliku jõu õhupallidega ehtimata), või lihtsalt nõudes, et saadik käiks oma valimisringkonnas tihedamini ja räägiks rohkem otseselt inimestega, selle asemel et valimiseelsel perioodil pasunate ja voldikutega kaotatud aega tasa teha üritada. Kõlab juba väga naiivselt? Kuid küsimus on selles, kuidas panna formaalselt paigas demokraatlikud institutsioonid ka sisuliselt paremini toimima. Ja seda ei saa teha  veel mingeid reegleid/keelde/käske välja andes, vaid julgustades inimesi jõulisemalt ülikonnale väljakutseid esitama.   

Juhan Saharov:

Kuna mind huvitab poliitiliste võitluste juures eelkõige selle retoorika, siis on olnud üsna huvitav jälgida ideoloogia  ja päevapoliitika põimumist ning samuti nende eristamist teineteisest. Millistest ideedest meie kampaaniates siis räägitakse ning milline on idee ja ideoloogia seos, ideoloogiatevaheline debatt Eestis? On sellel kohalikel valimistel üldse tähtsust?

Loomulikult ei ole enam üllatav, et suured erakonnad liiguvad populismi suunas ning hülgavad (tõsi, vaid teatud ajaks) omaenda traditsioonilise ideoloogiaga kaasas käivad ajaloolised loosungid ning ideed. Valija ise on aga tihti hoopis vähem mobiilne ja rohkem oma väärtushinnangutes kinni ning teeb  oma valiku ikkagi traditsiooniliste poliitiliste ideoloogiate vastasseisu järgi. Erakondade retoorika liigub üha kaugemale oma (ligi sajandipikkuselt ajalooliselt) kursilt, samas kui suur osa valijaid endiselt identifitseerib end tolle kursi ja ajalooga kinnistunud ideoloogiaga. Kujukas näide on Suurbritannia, kus järgmisel aastal toimuvaid parlamendivalimisi silmas pidades kasutavad leiboristid majanduskriisist väljumiseks nüüd ise kunagist oma toetajate vihatuimat, nn thatcheristlikku erastamispoliitikat. Ka Eesti erakonnad on, arvestades nende laiemat ideoloogilist platvormi, teinud oma retoorikas ootamatuid  avaldusi: võtkem näiteks isamaalaste-respublikaanide lubatud tasuta bussisõit Tartus või reformikate maamaksu kaotamise lubadus Tallinnas.

Kui ideoloogiline traditsioon hägustub kohalikel valimistel järjest enam, siis ideoloogilistes debattides on olulisel kohal endiselt see, kelle kontrolli all on meie poliitiline keel, s.t mõisted, mida kasutatakse igapäevapoliitikas. George Lakoff väidab, et nutikamates poliitilistes programmides kasutatakse selleks kognitiivset retoorikat. Oma poliitika põhjendamiseks vajalik keel asetatakse inimesele juba kognitiivselt omasesse tunnetus- ja mõtlemisvormi. Selle kaudu luuakse konkreetsed tähendused, millele on raske vastu seista, kuna see tähendaks pahuksisseminekut oma tavamõistuse või intuitsiooniga. Üheks näiteks USA poliitikas on vabariiklaste poolt kasutusele võetud metafoor „maksuleevendus” (tax-relief), kus ühele teatud poliitikale, nimelt maksustamisele, on liidetud juurde kognitiivne lisand, mis muudab esimese hoobilt negatiivseks, valulikuks nähtuseks. Sarnaselt võib kognitiivse retoorika ülesandeks olla poliitiliselt oluliste valdkondade sidumine sõnadega  nagu „areng”, „kasv” või „progress”, mis võetakse nagu „leevenduski” positiivsete tähendustena kergesti omaks. Nendega on võimalik moodustada toimivaid poliitilisi metafoore.

Kui USAs käib võitlus keele pärast maksupoliitika ja vähemuste õiguste osas, siis Eestis oleks üheks selliseks näiteks arengu, progressi või kasvu mõiste. Majandust on kasvu ja arenguga sidunud eelkõige liberaalid, samas kui näiteks rohelised on propageerinud vahetada see termini „tarbimiskasv” vastu. Kriitika, millega rohelised 1970. aastatel Euroopas välja tulid, seisis just progressiidee vastu. Nüüd on tehniline jm edenemine  aga nende üks peamisi trumpe. Majanduskasv, mis oli Eestis aastaid reformikate peamine loosung, jääb retooriliseks relvaks ka edaspidi, sest „areng” ja „kasv” annavad peaaegu alati positiivse mõõtme (kui ei ole tegu just progresseeruva vähkkasvajaga). Viimase valitsuskriisi ajal oli just peaminister see, kes lubas edasi minna vaid nende koostööpartneritega, „keda huvitab Eesti areng”. Seesuguse poliitilise keelega nõustudes võib jääda märkamatuks aga see, mille kasvust või arengust me siis ikkagi räägime.     

Alar Kilp:

Juba viimased presidendi ja parlamendi valimised kandsid endas ideoloogilise vastandumise pitserit. Õpetati valima mustade või valgete, „mineviku” või „tuleviku”, eestimeelsete või nõukogudemeelsete vahel. Aga nii mõelda ei ole demokraatlik. Demokraatias ei ole vale valikut. Valed valikud  olid olemas „tõe” ühiskonnas, olgu NSVLis või kunagises kristlikus ühiskonnas. Seal valisid õigesti need, kes ei valinud rahvavaenlasi ja ketsereid. Täna on poliitiliselt võrdsetele kodanikele garanteeritud nii usu- kui maailmavaateline vabadus. Liberaaldemokraatia eeldab, et oleme valinud vabaduse ühiskondliku tõe ja „õige meelsuse” arvelt. Üks ja ühine arusaamine õigest, mõistlikust ja kompetentsest valikust tuleb paratamatult valikuvabaduse arvelt. Ja vastupidi: kui kodanik on vaba valima, siis ei ole meil enam midagi, mille põhjal keegi väljastpoolt  võiks kodanikule öelda, et tema valik oli halb, „ajuloputatud”, vale või ebakompetentne. Kurdetakse, et valida pole õieti kedagi (Kristjan Jõevere, EPL 28. IX), et järjest rohkem on inimestel „poliitikutest ja poliitikast kõrini” (Andres Keil, PM 14. X), et valima ei peaks peibutusparti (Rein Taagepera, PM, 28.X) või et rahvas ei laseks end enam narritada ega valiks praegust poliitilist eliiti (Enn Soosaar PM 14. X). Ent valimistel kandideeris tuhandeid kandidaate.

Võib-olla mõnel arvamusliidril ei ole, keda valida, aga see on nende mure, mis ei laiene teistele kodanikele. Ei ole nii, et peibutusparti  ja tänast poliitilist eliiti valides valiks kodanik halvasti. Ta võib valida kedagi tänasest poliitilisest eliidist, valida sama kandidaadi või erakonna, kelle varemgi, või muuta oma valimiseelistust, ta võib valida tuntud või tundmatu kandidaadi. Ta võib ka valimata jätta. Kandidaatidest tuleks mõelda kui inimestest meie seast. Liberaaldemokraatias kodanikud ongi riik. Poliitikud on inimesed meie seast. Või täpsemini, me kõik oleme kvalifitseeritud poliitikud. 15. oktoobril sain meili Anto Raukaselt, kes leidis, et Tartu linnapeaks sobiks vaid professor Aadu Must, kuna ülejäänud kolme arvestatava erakonna kandidaatidel on kas lõpetamata kõrgharidus või rakenduskõrgharidus.

Aga kodanikena ei vali me linnapead ega volikogu esimehi. Kodanik ei pea ka kellegagi kokku leppima kõige õigemas valikus. Kodanik ei pea valima erakondi, millel on realistlik võimalus linnapea koht saada, ega pea valima isegi kandidaati, kellel on realistlik võimalus volikokku saada. Kodanik on oma valikus vaba. Kui ta valib kas või üksikkandidaadi, kes saab kokku 12 häält, siis kodanik on tahtnud olla üks nendest 12st. Ja ongi kõik. Kui volikogu töö oleks  bussijuhtimine, oleks kõigil kodanikel bussijuhtimise load olemas. Kodanik olemine tähendab automaatselt, et isikul on täidetud kõik eeldused ja kvalifikatsiooninõuded. Just sellepärast võivadki kõik kodanikud kandideerida. Ei pea omama ei kõrgemat haridust, suuremat sissetulekut, rohkemat kuulsust ega paremat staatust. Võib ju mõelda, et seadused kehtivad kõigile võrdselt, aga seadused võivad kehtida võrdselt ka mitte-demokraatlikus ühiskonnas. Demokraatliku ühiskonna muudes protsessides – olgu avalikus arutelus või eluvõimalustes – pole me kunagi  päris võrdsed. Vaid valimiskasti juures valikut tehes on tundmatu lihtne kodanik võrdne tuntud ärimehe, akadeemiku, telestaari või muusikuga. Kodanik võib volikogusse valida naabrimehe, tuttava, sõbra, sugulase või töökaaslase, kellest meie arvamusliidrid ja valimiste asjatundjad midagi kuulnud ei ole. Tema valikul ei pea olema pistmist üleriigilise poliitilise olukorra, poliitika või erakondadega. Ta võib valida kõrghariduseta kandidaadi ja jätta valimata akadeemiku, võib valida üksikkandidaadi, valimisliidu või erakonna. Ta valik on ikka õige.     

Martin Mölder:

Demokraatia mõistega võib kõige üldisemalt silmas pidada ühiskonnaelu vormi, kus kogukonna liikmed kujundavad oma kooseksisteerimise tingimusi. Tänapäeval demokraatlikeks nimetatavates riikides leiab perioodiliselt aga aset üpriski kummastav nähtus. Regulaarsete intervallide järel hakkavad ühel hetkel tänavatele ilmuma plakatid, meediasse reklaamid ja saated, postkastidesse voldikud ja lendlehed, tänavatele  inimesed, kelle ja mille abil käputäis organisatsioone ning nende liikmeid üritab selgeks teha, et just nemad on igal võimalikul viisil parimad. Samas otseselt või kaudselt vihjates, et nende konkurendid ei vääri mingisugust poolehoidu. Lõpuks loetakse hääled kokku ja moodustatakse koalitsioonid ja valitsused. Riigivalitsemine võib alata. Seda laadi demokraatlikuks nimetatavad valimised suudavad kõige olulisemana enamasti tagada üksnes selle, et riigi valitsemine ei koonduks ühe isiku või isikute ringi kätte. Demokraatia perspektiivist on kõik muu suuresti määramata. 

Üha enam kerkivad parteipoliitika ja valimiste keskmesse tühjad loosungid, isiksused, võimu- ja saamahimu, põhjendamata lootused ja eksitavad seisukohad. Parteid on üha enam brändid ja valijad tarbijad, kelle valik ei sõltu mitte enda ja ühiskonna heaolu seisukohalt sisukatest kaalutlustest, vaid sellest, milline erakond suudab endast kõige atraktiivsema kuvandi luua. Poliitiline eliit asetab järjest rohkem rõhu sisututele, kuid mõjusatele sõnadele ning lühinägelikele ja piiratud otsustele. Nii jääb demokraatlikult toimivat riiki ja ühiskonda üha vähem järele. Võiks rääkida sellest, millised peaksid valimised ja päevapoliitika  olema. Kuid miks piirduda sellega? Demokraatia kõige üldisemal ideaalil on potentsiaali ulatuda valimistest palju kaugemale. Mida enam meil on soovi näha demokraatiat oma maksimaalses võimalikus tähenduses, seda tõenäolisem on see, et saame ühiskonna ja riigi toimimise demokraatlikumaks muuta. Demokraatia oma kõige ulatuslikumas tähenduses võiks haakuda kõige sellega, mis vormib inimeste ühiskonnas olemist: lisaks riigi poliitikale ka kultuurilised normid ja tõekspidamised, arusaamised inimese ja ühiskonna olemuse, ja mineviku kohta ning ootused tuleviku osas.

Kui eeldame, et demokraatlik ühiskond sisaldab endas teatud põhimõttelist võrdsust (ükski isik või grupp ei ole a priori eelistatud) ning positiivset õigust (reaalset võimalust) oma identiteedi ning sotsiaalse elukeskkonna muutmiseks ja kujundamiseks, siis nende põhimõtete realiseerimiseks peaksid demokraatlikul ühiskonnal olema muu hulgas järgmised omadused. Valmidus oma tõekspidamisi kriitiliselt hinnata ja ümber mõelda. Kui mõned ühiskondliku elu konstellatsioonid või arusaamad nende kohta tunnistatakse paratamatuks, ainuõigeks, loomulikuks (peaaegu alati ekslikult – ei ole olemas  midagi sellist, mida võiks nimetada inimese või ühiskonna sisuliseks loomuseks), siis on piiritletud inimeste vabadus enda ja ühiskonna muutmisel ja kujundamisel. Et olla iseenda ja oma elukeskkonna kujundajad, et seda soovitud suunas muuta ja vormida, peaksid inimesed olema adekvaatselt teadlikud oma olukorrast ning ühiskonnast ja selle toimimisest ning samuti (mis pole vähem oluline) teadlikud oma teadmiste piiratusest, valmis tunnistama teadmatust ja ekslikkust. Demokraatliku ühiskonna liikmed, eriti need, kes on ühiskonnas (majanduses, kultuurielus ja riigivalitsemises) mõjukamatel positsioonidel,  kelle tegevus mõjutab märkimisväärselt teisi inimesi, peaksid nägema ja arvestama, kuidas nende seisukohad, valikud, arvamusavaldused piiravad või soodustavad inimeste ja ühiskonna demokraatliku enesemääramise õigust.

Võib ju öelda, et kõiges selles pole midagi uut. Ent mis kasu on ellu viimata tõekspidamistest? Võiksime sellele mõtlema hakata. Ehk leiaks Eesti ühiskond siis endale ka mõne sisulise ja ülla eesmärgi.

Sirp tänab Jüri Lippingut kõigekülgse ja põhjapaneva abi eest selle valiku ettevalmistamise juures.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming