Poliitilise kultuuri renessanss

Piret Ehin, T?politoloogia osakonna vanemteadur

Harvardi ülikooli politoloogiaprofessor Robert Putnam täna Tallinnas  

Kultuur on tähtis – see on tõdemus, mille juurde kaasaegne politoloogia ringiga tagasi on jõudnud. Kui 1980 aastaid iseloomustas varasemate kultuuriuuringute kriitika, keskendumine poliitilistele institutsioonidele ja ratsionaalse valiku teooriate võidukäik, siis 1990ndate teisel poolel hakati rääkima poliitilise kultuuri renessansist. Robert Putnami töödel, mis keskenduvad inimestevahelisele usaldusele, sotsiaalse kapitali mõistele ja kodanikuühiskonnale, on selle uuestisünni juures olnud väga oluline roll.1

Mõiste “poliitiline kultuur” on tegelikult mitmes mõttes problemaatiline. Kultuur viitab inimmõtlemise ja -käitumise sellele osale, mis on õpitud ja jagatud. Poliitiline kultuur tähistab arusaamu ja hoiakuid, mis on seotud poliitikaga või millel usutakse olevat mõju inimeste poliitilisele käitumisele. (Oluline on siinkohal märkida, et laiemas politoloogilises diskursuses viitab poliitilise kultuuri mõiste kogu elanikkonna hoiakutele, mitte üksnes poliitilise eliidi omadele – see viimane on tähendus, mis Eestis näikse senini domineerivat). Aga millistest hoiakutest ja arusaamadest poliitiline kultuur siis ikkagi koosneb? Millistel alustel saame ühe või teise ühiskonna poliitilist kultuuri iseloomustada? Kriitikute kahtlused on kokku võtnud William Reisinger, öeldes, et poliitiline kultuur pole muud kui hajus katusmõiste, mille all eri autorid, kasutades väga mitmesuguseid meetodeid, uurivad erinevaid hoiakuid ja nende mõju poliitikale.

Mõistelise umbmäärasuse vältimine ongi esimene nõue tõsiseltvõetavale poliitilise kultuuri alasele uurimusele. Et seda saavutada, üritab kaasaegne politoloogia jagada poliitilist kultuuri selgeteks eraldi vaadeldavateks tükkideks. Selle asemel et püüda ühe või teise ühiskonna poliitilist kultuuri kirjeldada või kaardistada (nagu seda tehti 1963. aastal ilmunud ja klassikaks saanud Gabriel Almondi ja Sidney Verba raamatus “Civic Culture”), keskendutakse nüüd konkreetsetele poliitilise kultuuri komponentidele, nagu näiteks informeeritus ja teadlikkus, väärtushinnangud, poliitiline toetus või poliitiline osalemine.

Teine nõue on mõõdetavus ja empiirilisus. Poliitilise kultuuri uurimist on iseloomustanud metodoloogiliste lähenemiste rivaliteet. Antropoloogiast üle võetud holistlik kultuurikäsitlus (mille peamiseks esindajaks on Clifford Geertz) näeb kultuuris tähenduste ja sümbolite süsteemi, mis tekib ja areneb ühiskonnaliikmete omavahelises suhtluses ega ole taandatav üksikisikute hoiakute summale. Sellele vastandub metodoloogiline individualism, mille kohaselt peame mis tahes makrotasandi nähtuse mõistmiseks uurima selle lätteid mikrotasandil – teisisõnu, keskenduma üksikindiviidi hoiakutele ja käitumisele. Ehkki debatti ei saa päriselt lõppenuks lugeda, võib väita, et peale on jäänud metodoloogiline individualism ja peamiseks poliitilise kultuuri uurimise instrumendiks on saanud esinduslikes valimites läbi viidud küsitlused.

Kolmandaks, poliitilise kultuuri uurijatelt ei oodata mitte kirjeldamist, vaid põhjuslike seoste väljaselgitamist. Kuidas kultuur siis ikkagi oluline on? Kuidas on seotud kultuur ja areng (Samuel Huntington ja Lawrence Harrison), kultuur ja rahvusvaheline konflikt (Huntington)? Kas võimusuhted ühiskonnas määravad poliitilise süsteemi ülesehituse (Harry Eckstein)? Kas demokratiseerumine sõltub ühiskonnas valitsevatest väärtushinnangutest või piisab hästi kirjutatud põhiseadusest ja tõhusatest institutsioonidest (William Mishler ja Richard Rose)? Kas kõrgem haridustase ja tõusnud poliitiline teadlikkus on toonud süvenenud skepsise võimu ja võimukandjate suhtes (Russell Dalton)?

 

Putnami panus

 

Robert Putnami tööd vastavad väga hästi eespool toodud nõuetele. Putnam on hauganud poliitilise kultuuri laialivalguvast pirukast suure, kuid hoomatava tüki: tema tähelepanu keskmes on inimestevaheline usaldus, ühistegevus ja sotsiaalne kapital. Viimane on mõiste, mida olid varem käsitlenud Pierre Bourdieu, James Coleman ja teised, kuid mis jõudis tavakeelde ja -kasutusse suuresti tänu Putnami töödele. Putnami tekste iseloomustab hoolikas empiirilisus: tema väited sotsiaalse kapitali kahanemise kohta Ameerika Ühendriikides tuginevad muljetavaldavatel andmemassiividel. Ja ükski Putnami teos ei piirdu kirjeldamisega: ehkki empiirilise seose olemasolu ei tähenda veel põhjuslikkust, näitab ta veenvalt, et ühiskondlike sidemete nõrgenemisega on kaasnenud terve rida hädasid, alates madalast valimisaktiivsusest kuni kasvanud korruptsiooni ja kuritegevuseni.

Putnami tuntumaks teoseks on “Üksinda keeglit mängimas” (“Bowling Alone”, 2000), kus on dokumenteeritud sotsiaalsete sidemete nõrgenemist tänapäeva Ühendriikides. Paistab, et Alexis de Tocqueville’i poolt imetletud kodanikuühenduste ja seltsingute Ameerikat ei ole enam olemas. Selle asemel iseloomustab ameerika ühiskonda kasvav individualism ja atomism. Äärelinnade elanikud sõidavad autoga tööle ja koju ja nende põiked ühiskondlikku ja sotsiaalsesse sfääri on üha harvemad ja põgusamad. Ametiühingud, erakonnad, kodanikuühendused, spordiklubid ja puhkpilliorkestrid kannatavad liikmete vähesuse käes. Järjest harvem käiakse koosolekul, kirikus või sõpradel külas. Individualistliku ühiskonna sümboliks on Putnam valinud üksildased keeglimängijad. Ehkki keeglimängu harrastab suurem hulk ameeriklasi kui kunagi varem, teevad nad seda üha sagedamini üksi – varem ülipopulaarsed keegliklubid ja -liigad on tänaseks valdavalt hingusele läinud.

Miks peaksid need arengusuunad (mis ei ilmne mitte ainult Ühendriikides, vaid ka arenenud ühiskonnas igal pool mujal) meile muret valmistama? Sotsiaalsed sidemed on otseselt seotud usalduse ja koostöövõimega, mis aga omakorda on ühiskonna  arengu ja edu pant. Usaldus on justkui määrdeaine, mis paneb ühiskonna robustsed hammasrattad sujuvamalt ringi käima. Usaldus vähendab aja-, energia- ja rahakulu kokkulepete tagamisel: usalduse olemasolul ei pea iga tehingut notariaalselt kinnitama tõttama ega igal sammul ettemakseid ja garantiikirju vormistama. Usaldus teeb võimalikuks ühistegevuse jagatud huvide ja väärtuste edendamisel. Vabatahtlikud liikumised saavad püsida vaid usul, et kõik osalejad annavad hüvede loomisel oma mõistliku panuse ega sõida ühe sinisilmse pingutaja turjal jänest. Väärib märkimist, et sotsiaalse kapitali teooriad ületavad kunstliku piiri kultuuriliste ja ratsionaalse valiku lähenemiste vahel: ka mänguteoreetilistes lähenemistes on just nimelt usaldus see kriitiline tegur, mis lubab mängijail valida koostööstrateegia ja seeläbi kokkuvõttes maksimeerida kasu.

Sotsiaalne kapitali teoorial on ka oma kitsaskohad. Mitte igasugused ühiskondlikud sidemed ei soodusta arengut; teatud sorti võrgustikke sobib paremini kirjeldama määratlus “nega­tiivne sotsiaalne kapital”. Nt korruptsioon eeldab usaldust: nii altkäemaksu pakkuja kui pistise võtja peab pidama teise poole käitumist vähemalt mingeis piires ennustatavaks. Negatiivse sotsiaalse kapitali näiteks on ka maffiavõrgustikud ja varimajandus. Rose on Venemaa näite varal demonstreerinud, et teatavat sorti sotsiaalne kapital võib hoopiski moderniseerumist takistada.

Teine oluline küsimus puudutab osalemise viise. Ehk on Putnam liiga keskendunud traditsioonilistele organiseerumise, osalemise ja suhtlemise vormidele ja jätnud tähelepanuta uued, valdavalt Interneti-põhised kanalid, mis ei sea suhtlemise ja sotsiaalse kapitali tekitamise eeltingimuseks ühes ruumis ega isegi ühel mandril viibimist? Ehkki Putnam leiab, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia areng ei suuda kompenseerida seniste sotsiaalsete sidemete nõrgenemist, on mitmed poliitilise osalemise uurijad, eelkõige Pippa Norris, väitnud, et poliitiline osalemine lääne ühiskonnas mitte ei vähene, vaid muutub ja mitmetahustub. 

 

Tähtsus Eestile

 

Millises suunas on arenenud sotsiaalne kapital Eestis ja teistes postkommunistlikes siirderiikides? Põhjapanevate empiiriliste uuringute puudumisel ei olegi sellele küsimusele nii lihtne vastata. Ühest küljest on käes ühistegevuse ja kodanikualgatuse õitseaeg: viimasel kahel kümnendil on asutatud ja taasasutatud tuhandeid MTÜsid, ühinguid ja seltse, erialaliite ja huviringe, foorumeid ja meililiste. Teisest küljest võtab ka Eestis võimust individualism ja eraldatus. Sotsioloogide uurimused on näidanud, et viimase viieteistkümne aastaga on toimunud selge nihe just individualistlike väärtuste suunas nagu edu, jõukus ja enesekehtestamine. Tööle pühendunud autostunud linnainimesed on töövälisel ajal eelkõige teenuste tarbijad. Töid ei tehta enam talgukorras; vähenenud on nõukogude ajal nii tavaline sõprus- ja sugukondlik vastastikune abistamine; telekas, kodukinod ja Internet on toonud kaasa meelelahutuse “privatiseerumise”. Küsimus, kas ja kuidas on need trendid seotud kahaneva valimisaktiivsuse, palju räägitud poliitilise võõrandumise ning kas või majandusarenguga, vajab Eesti kontekstis lähemat uurimist.

Robert Putnami külaskäik annab meile põhjust veel kord mõtiskleda selle üle, kas ja mil viisil usaldus ja koostegutsemine mõjutab Eesti ühiskonna edenemist või veelgi enam – meie püsimajäämist rahvana. Meenub Rein Taagepera väide, et madal sündimus on vähemalt osaliselt usaldusdefitsiidi tulemus. Mis ikkagi annab ühele grupile suurema “evolutsioonilise” eelise: kas konkurents, milles löövad läbi paremini “kohastunud” indiviidid, või oskus teha koostööd? 

Eestile on olulised ka Putnami uusimad uuringud, mis näitavad, et sotsiaalne kapital on reeglina suurem homogeensetes gruppides. Andmed USA osariikidest, Euroopa riikidest jm kinnitavad, et paljurahvuselisus pärsib sotsiaalse kapitali teket: keele- ja kultuuribarjääride taha jääb pahatihti pidama seesama väärtuslik usaldus. Sama teesi kinnitab tõsiasi, et euroopalik heaoluriigi mudel on kujunenud homogeense rahvastiku baasil, paljurahvuselised ja liberaalse immigratsioonipoliitikaga riigid enamasti ei harrasta suurt sotsiaalset solidaarsust. Täiendavaks ülesandeks Eesti ühiskondliku usalduse kasvatamise okkalisel teel on seega vastuse otsimine küsimusele, kuidas luua usaldust, mis ulatuks üle keele-,  kultuuri-  ja identiteedipiiride.

1 Putnami ideede mõju ulatub mõistagi kaugele üle politoloogia piiride ja selle artikli rõhuasetus poliitilisele kultuurile on vaid üks võimalik lähe­nemisnurk Putnami töödele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming