Poliitiline valik kultuurieelarves

Laine Jänes, kultuuriminister

Vähem kui aasta tagasi kirjutasin Sirbis (17. X 2008) käesoleva aasta kultuurieelarvest kui ellujäämise eelarvest. Praegu näeme, et oleme tõepoolest ellu jäänud, kuigi tänavune eelarve on eelmisega võrreldes kahanenud rohkemgi, kui tookord ette näha võis. Vaatamata vähenenud eelarvele oleme omamoodi paradoksaalsel kombel saanud tänavu nautida kirevat kultuurisuve. Lõppenud laulu- ja tantsupidu ületas esinejate ja vaatajate osas kõik senised rekordid. Mitmete suviste folgipidude mõnusast atmosfäärist räägitakse ülivõrretes. Saaremaa  ooperipäevade kontserdid olid välja müüdud. Publik armastab jätkuvalt meie teatrite suveetendusi. Hinnatakse kvaliteeti ja meie kultuuriasutused ja -organisatsioonid just tipptaset pakuvadki. Keeruline majandussituatsioon paneb aga jätkuvalt proovile erinevate valdkondade suutlikkuse uute oludega kohaneda ja hakkama saada.

Tänaseks oleme pidanud rahandusministeeriumile esitama 2010. aasta eelarveprojekti, kus tegevuseks ette nähtud riigieelarve vahendid vähenevad veel 9% kehtiva eelarvega võrreldes. Nagu varasematel aastatel on ka  2010. aasta eelarve tegemise aluseks rahandusministeeriumi esitatud piirsummad, mille sisse ministeeriumid oma eelarve mahutama peavad. Sellegipoolest esitas kultuuriministeerium eelarveprojekti, mis neisse piiridesse ei mahu. Peamiseks põhjuseks see, et rahandusministeerium toetub oma ettepanekute tegemisel ühele arvestusmetoodikale, aga kultuuriministeerium näeb oma valdkonda tundes numbrite tausta teisiti. Nüüd seisavad ees vaidlused iga krooni, protsendi ja eelarverea üle, läbirääkimiste käigus hakkab kujunema eelarve lõplik nägu. Nii on täna üsna keeruline välja käia neid lõplikke arve,  millega võiks igas kultuurivaldkonnas järgmisel aastal arvestada, kuid saan tutvustada neid põhimõtteid, millest kultuurieelarve läbirääkimistel lähtume. Esialgne kokkulepe valitsuskabineti liikmete vahel on see, et asutuste tegevuskulusid tuleb järgmise aasta eelarve kokkusaamiseks vähendada 9%. Seega, suve alguses kultuuriministeeriumi haldusala asutustele eelarvetegemise hõlbustamiseks välja käidud 15% suurune tegevuskulude kärpe piir oli tol hetkel vaid provisoorne. Nii suur eelarvevähendus tähendanuks enamikule kultuuriasutustest väga raskeid valikuid,  mida asutused oma seletuskirjades ka välja tõid. Keeruline on olukord ka 9% kärpe puhul, kuid praegu pole siiski võimalik lõplikult kinnitada, et see just selliseks jääb.       

Mitte mugavus, vaid sobivus

Ma ei saa mitte mingil juhul nõustuda Kaarel Tarandi väljaöeldud mõttega (31. VII Sirbi juhtkirjas), kus ta süüdistab ministeeriumi, kes ühetaolist kärbet tehes poeb mugavuse taha (nn mugavuslahendus). Kõrvaltvaatajal on lihtne olla kriitik ja õpetada, kust ja kuidas peab kärpima, sest vastutust sellega ei kaasne. Eelarve koostamise protsessis mitteosalejale võib tunduda lihtne tõmmata kriips peale ühele või teisele asutusele, mis teda isiklikult ei puuduta, arvates, et ikka veel leidub kultuuriministeeriumi eelarves õhku, mis on sinna aegade hämarusest kogunenud, või siis iganenud eelarveartikleid, mis tunduvad mõttetu raiskamisena. Selles osas võin küll käe südamele panna, et selliseid eelarveridu meil ei ole. Kõik, mis eelarvesse jäänud, on tõepoolest Eesti kultuuri kullavara. Need on asutused ja tegevus, ilma milleta ei oleks ka meie kultuuri. Ühetaoline tegevuskulude kärpimine on olnud minu teadlik, kui soovite, kultuuripoliitiline valik. On ülekohtune nimetada mugavuseks toetuste vähendamist omaenda valdkonnas.

Vastupidi, süsteemi lammutamine on alati lihtsaim, aga kindlasti mitte otstarbekaim lahendus. Ühetaolise tegevuskulude  kärpe planeerimine pole seega kindlasti mugavus, vaid siiani sobivaim lahendus, mis on läbi arutatud haldusala asutustega. Selline lähenemine võimaldab mõnel raskel aastal kultuurivaldkonna võrsetel ellu jääda, et siis parematel aegadel taas kosuda. Maharaiutud oksa asemele uut kasvatada oleks edaspidi aga märksa raskem. Kultuur pole ju tee-ehitus, kus mõnekümne kilomeetri „äralõikamine” ei lõhu teedevõrku. Siin on olukord vastupidine. Uue võrse kasvatamiseks võib kuluda kümneid aastaid ja vahel peab sellega tegelema lausa mitu põlvkonda.  Samamoodi on olnud minu kultuuripoliitiline valik kultuuritöötajate palkade võimalikult väike kärpimine. Ka käesoleva aasta esimese lisaeelarve tegemisel kultuuritöötajate palkadele 5% erisuse saavutamine oli teadlik võitlus. Vaatamata kättevõideldud väiksemast protsendist pälvis seegi tulemus avalikkuses kriitikat ja rahulolematust. Ent olulisem on siiski see, et valitsuskabinetis eelisseisusesse tõstetud haridus- ja päästetöötajate kõrvale tõusid nüüd ka kultuuritöötajad. Ja allasutustel on alati olnud võimalus endil otsustada, kas kärpida tegevuskulusid või palku. Jätaksin pool tõde rääkimata, kui ei  kinnitaks, et laual on olnud ka alternatiive: sulgemisi, riigieelarvelise toetuse lõpetamise ettepanekuid. Neid riskistsenaariume pole me õnneks pidanud seni ellu rakendama ja selle üle on mul siiralt hea meel. Kõigile raskel ajal on siiani aidanud veel püksirihma pingutamine, mis ei ole kellelegi kerge. Siinkohal väärib suurt tunnustust meie kultuuriinimeste leidlikkus ja pühendumus oma valdkonnale. Ma ei loobu oma kindlast veendumusest, et just kultuur, rahvuskultuur, on ühe riigi ja rahva jaoks olulisim. Eriti majanduslikult keerulistel aegadel, kui ühiskonnas hakatakse rohkem  hindama püsivamaid ja vaimseid väärtusi. Seda enam ei ole mul täna kergekäelist soovi kultuurieelarves olevate ridade punase pliiatsiga mahakriipsutamiseks. Selliseid lennukaid ümberkorraldusi võinuks teha parematel aegadel, kui riigipoolset toetust jagus rohkematele. Oleme 2010. aasta eelarvekavas püüdnud leida võimalust mitmete uute tegevussuundade ja projektide elluviimiseks, järgides põhimõtet, et kultuurisündmused toimuks kõikjal üle Eesti, mitte ainult suuremates linnades. Üheks selliseks näiteks on lugemisaasta korraldamine, mis tooks senisest enam inimesi raamatute ja lugemise juurde. Loodan, et lugemisaasta üritused ja kogu see aasta paneb inimesed endalt küsima, mida nad viimati lugesid, ja edaspidi senisest tihedamini raamatu järele haarama.       

Kandvaid oksi raiumata

Vähendamiste ning kärpimiste kõrval saab kultuurieelarves rääkida ka kasvust, sest suureneb muuseumivaldkonda suunatav raha. Põhjuseks muuseumide ärksus eurorahade taotlemisel, mistõttu kasvab europrojektide kaasfinantseerimise osa ministeeriumi eelarves. Järgmisel aastal ootavad välisabi toetust mitmed maakondlikud muuseumid, Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Meremuuseum, Mart Saare majamuuseum Hüpassaares ja Eesti Rahva Muuseum. See näitab, et meie muuseumid on olnud äärmiselt tublid ja aktiivsed, kasutades Euroopa fondide võimalusi. Mitmes valdkonnas on järgmisel aastal kavas suured festivalid, mida ministeerium jätkuvalt toetab, olgu näiteks siis Pimedate Ööde filmifestival, Tallinna graafikatriennaal või hoopis Eesti osalemine rahvusvahelisel arhitektuuribiennaalil Veneetsias.

Ka toimub 2010. aastal Tallinnas Euroopa Filmiakadeemia  auhindade üleandmine, mis on kindlasti kultuuripealinnaeelse aasta üks suuremaid sündmusi. Teatrite puhul oleme leppinud kokku, et säilitame tänaseks Eesti teatrimaastikul välja kujunenud organisatsioonilise struktuuri. Selle ülesehituse väärtus seisneb riiklike teatrite, kohaliku omavalitsuse teatrite ja kolmanda sektori teatrite ühistoimes. Eelolev aasta võiks olla ka Rahvusooper Estonia saali juurdeehituse ja kogu kompleksi väljaehitamise planeerimise aasta. Teema on Eesti avalikkuses aktuaalsena püsinud viimased  viisteist aastat, on viimane aeg lõpuks midagi konkreetset ära teha. Rahvusooper Estonia peab saama vormi, mis vastab tema kõlavale ja uhkele nimele. Muusikavaldkonnas on kindlasti oluline eesti sümfoonilise muusika esitaja lipulaeva, meie rahvusorkestri areng ja tegevus. Tuleb panna alus pidevalt tegutsevale oratooriumikoorile ja leida seejuures ER SO-le uusi, avaramaid tegevusvõimalusi järgmisteks hooaegadeks. Kindlasti tuleb palju enam tähelepanu pöörata eesti interpreetide loometegevuse toetamisele ja nende loomingu tutvustamisele välismaal.  Peatugem lõpuks institutsioonil, mille ülimat tähtsust Eesti kultuurimaastiku kujundamisel on võimatu alahinnata. 1924. aastal ellu kutsutud Kultuurkapital järgib ka täna Friedebert Tuglase juba 1919. aastal noores Eesti Vabariigis sõnastatud põhimõtet: vaba, iseseisev ja sõltumatu kunst on riigi üks peamisi eesmärke ja alustalasid. Kultuurkapital on olnud rahvusliku tellimuse kindel toetaja läbi aegade, eriti aga täna.

Kunst, muusika, kirjandus, arhitektuur, rahvakultuur, sport – kultuurkapital toetab sõltumatu institutsioonina üheaegselt nii andekaid noori kui ka juba väljakujunenud professionaalseid  loojaid. Selgust mõtetes ja vaimset eliitlust vajab täna maailmas iga riik, ka Eesti. Oma vaiksel, kindlal ja tõhusal moel aitab kultuurkapital selleni jõuda. Kultuurkapitali seadust on ajaloo jooksul tõepoolest korduvalt muudetud. Kuid kas peab seadust muutma vaid sellepärast, et see on just nagu traditsioon? Rahvatarkuski ütleb: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Tänased valikud on tõepoolest kõike muud kui mugavad. Rahulolu võib tunda alles siis, kui oleme majandusolude paranemise ajaks suutnud säilitada selle, mida oleme aastate jooksul Eestis üles ehitanud, tehes seda ilma kandvaid oksi raiumata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming