Poliitiline provokatsioon

Kaarel Tarand

„Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud.” Nii on kirjas riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtuotsuses mullu septembrist. Kuna etendusasutuste ebavõrdseks käibemaksustamiseks puuduvad mõistlikud põhjused, tunnistas riigikohus vastava sätte seaduses kehtetuks. Kui riigikohtult poleks otsust antud küsimuses taotletud, siis võib-olla vinduks teema edasi samamoodi, nagu ta on juba aastaid vindunud. Palju raskeid ja inetuid sõnu on selle aja jooksul öeldud, mil poliitilist otsust, mõistlikku kompromissi viljatult otsiti. Nüüd siis, kui põhiseaduslik kord otsustajad vastu seina on surunud, asus Reformierakond Gordioni sõlme ühe raksuga läbi raiuma.

Asja juures pole niivõrd üllatav isegi see, et lihtsust ja ühetaolisust taotlev erakond pakub lahenduseks kõigile ühetaolise 18protsendilise ehk kõrgeima määra kohaldamist, vaid see, kuivõrd rohmakal ja toorel viisil üldjuhul kommunikatsiooni professionaalselt valdav erakond oma lahendust selgitab ja avalikkusele seeditavaks teha üritab. Kuidas saaks kõigi järskude era-hinnatõusude lõppakordina meeldida veel üks valitsuse tekitatud hinnalisa? Need, kes usuvad, et avalik võim koosnebki keerulistest skeemidest, vandenõudest ja intriigipunumisest, võivad arvata, et tüli on üles puhutud valitsuses sotsiaaldemokraatidest vabanemiseks. Kuid selleks oleks ju hoopis lihtsamaid teid. Kui valitsuse lagunemine peab ilmtingimata toimuma ideoloogilisel põhjusel, siis antud juhul seisab Reformierakond valel poolel. Just tema peaks nõudma madalat ja sotsid kõrget maksumäära. Kuid on vastupidi.

Seletuseks kõlbaks ehk ka see, et riigi maksutulude prognoos on ikkagi liiga optimistlik olnud ning haarati esimesest õlekõrrest, millega puudujääki katta. Kuid esimesena peaks halb maksulaekumine paistma kätte rahandusministrile, mitte erakondade strateegiaüksustele. Pole usutav seegi seletus. Pealegi, kui lisaraha oleks vaja mingi puudujäägi katteks, siis ei saaks seda ju kohe kultuurile toetusrahaks ära lubada, nagu praegu kultuuriminister seda on teinud. See viimane on omakorda imelikust imelikum, sest olgu tegu viie sendi või 50 miljoni krooniga, ikka ei saa raha „eraldada” ükski minister isiklikult, sest põhiseaduse § 115 sätestab ühemõtteliselt, et kõik riigi kulud peavad olema kirjas riigieelarves, mille kehtestab seaduse jõuga riigikogu. Kuni pole seadust, pole ka raha. Esimene võimalus näiteks teatritele maksuraha lisamiseks oleks lisaeelarve tegemine. Sellist eelnõu pole. Seega, ministril pole ühtki senti raha, mida teatritele anda: lubadus on katteta.

Järelikult pole ka midagi, mida teatrijuhtide ja kontserdikorraldajatega arutada. Aga on arutatud, toetust taotletud ning osaliselt justkui ka saadud, ent põhiliselt on raisatud asjaosaliste aega ja närve, tekitatud meediamüra ja tarbetut pahameelt. Ja eriti rahvusliku rikkuse suurendamist esmatähtsaks pidavalt liberaalselt erakonnalt ei ootaks, et nad tööinimesi hetkekski seda rikkust suurendava põhitegevuse juurest kõrvale kallutavad.

Kuna põletav rahavajadus mingite muude kui kultuurisektori avalike kulude katmiseks pole tõestatud, ei jäägi järele ühtki mõistlikku põhjendust, miks ei võiks jääda ühtse ja terves ELis direktiivselt sallitud 5protsendilise käibemaksumäära juurde – eesti kultuur ongi ebavõrdne transiidi, telekommunikatsiooni või toidukaubandusega võrreldes, seega täiesti väärt ebavõrdset kohtlemist riigikohtu tsiteeritud seletuse alusel.

Ja lõpuks jääb veel teema „„Õllesummer” Mozarti vastu”. Kahjuks on osa kultuurivalla sõnavõtjaist selle poliitilise vastanduse kaasarääkijateks sattunud, tahes-tahtmata andes nii toetust sellele, mille eest Ingo Normet hoiatab (vt lk 5). Soovi korral alkoholi kultuuriüritustest eemale tõrjuda ei pea seda ju ometi tegema etendusasutuste või käibemaksuseaduse abil. Alkoholikaubandust reguleeritakse hoopis aktsiiside ja kauplemislubadega.

Mis veel on juhtunud? Teema jõuline poliitiline turustamine on pakkunud kahetsusväärselt palju võimalusi eesti kultuurielu laia lauaga peksta ning avalikku ruumi paisata suures koguses inetuid sõnu, mis õrnematele haiget teevad. Gogollikult öeldes: kasu isamaale – mitte kõige vähematki. Ja teiseks pole samuti mingit kasu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming