Poliitiline provokatsioon

Kaarel Tarand

Tiit Aleksejev, Kuningad. Näidend aastast 1343. Loomingu Raamatukogu 2014, nr 1, SA Kultuurileht, 2014. 80 lk.

Kui keegi kirjutab korraga ajaloost ja võimust, on paralleelid tänapäeva ja selle tegelikkusega paratamatud tekkima. Miks? Sest võimul ja selle teostamisel ongi ajas ja ruumis üsna muutumatu iseloom ning seda, mida ja kuidas korra on tehtud, tehakse ikka ja jälle uuesti – kõik, mida kord on müüdud, müüakse ikka uuesti, õpetas Karl Ristikivi juba Sigtuna väravate loos. Ja muidugi seetõttu, et autor kritiseeribki oma aega ja ümbrust (nüüdisautor seega nüüdisaega), leides selle kunstiliseks looritamiseks vanemast ajast üldtuntud ja kindlat laengut kandvad kulissid.
Mullune Eesti kutseliste ajaloolaste võib-olla pooljuhuslikult suureks paisunud osaluseksperiment Eesti ala vanema kirjaliku ajaloo rahvaliku tõlgendamise alal (Eesti ajaloo koguteose II, keskaja osa avalik vastuvõtt) näitas, et XXI sajandi eestlastel on nii mõnigi sajanditevanune okas hinges ja lepitamatute leer tahaks, kui ainult saaks, veel mõnegi revanši võtta muistse vabadusvõitluse ja sellele järgnenu eest. Ka perioodi tähtsündmuse Jüriöö ülestõusu ning Paides tapetud väidetavate rahvajuhtide eest.
See, et ajaloolasest kirjanik Tiit Aleksejev ajaloolises näitemängus põletaval päevateemal vanu suuri küsimusi esitab, on asjade loomulik käik ja selge seebivesi ka siis, kui see raamatu tagakaanel osutamata oleks jäänud. Aga seal on kirjas: „Miks oli kuningaid just neli? Mida nad õigupoolest valitsesid? Ja peamine: kuidas võisid nad nii kergemeelselt Saksa Orduga kohtuma minna?” Kui aktuaalne! Mis võiks olla neljast kuningast parem metafoor Toompeal praegu tegutseva demokraatlikult valitud rahvaesinduse kujutamiseks? Nii mõnegi neist tahaks lihtrahvas tusatunnil mõõga otsa ajada, olgu see pealegi võõras mõõk. Teutooni mõõka asendab tänapäeval ehk Bundesbankis genereeritav range eelarvedistsipliin, aga vahet pole: kord ei lasknud rahus elada üks, nüüd teine võõrmõju. Ja isolatsionistidele, kes kutsuvad end tänapäeval rahvuslasteks, piisab alati ühestainsast konksust, kuhu oma tões vankumatu ja muutumatu maailmapilt riputada.
Draamat – autor kuningate hukkamises tragöödiat ei näe, pealegi jäetakse mõni neist tegelikult ellu – raamistavas loos ütleb ordumeister hukkamiseks valmistuvale salanõunikule, et kuningaid oli kolm ja „neljas kuningas oli teie võimalus uut elu alustada. Mille te nii kergekäeliselt tagasi lükkasite” (lk 73). See neljas kuningas ilmub meie ette võimalusena kõigi korraliste valimiste eel ja teeb seda vääramatult ka paari kuu pärast, kui käsil on tagasihoidlikud valimised Euroopa parlamenti, mida tähtsamad riigimehed peavad avalikult tühiseks ja tarbetuks. Nii ohutuks, et just seal, kui üldse, on elektoraadile ette nähtud oma protestivaim tähtsamate kuningakodade igavikulisuse vastu välja lasta, et siis, kui tund tuleb, siseriiklik võim jälle lambukestena põliseks välja valitud nelikule tagasi jagada.
Niisiis, tänavuse kevade keskne küsimus Aleksejevi ajaloolis-kirjanduslikus vormis kõlab jätkuvalt: „Kuidas hoiduda kergemeelsusest järjekordsel kohtumisel Saksa Orduga?” Viimast kehastab meie maailmas loomulikult Euroopa Liit ja pole just palju palutud, et valijaskond nõuaks meid selles korraga välis- ja sisesuhtes esindama kedagi kvaliteetsemat kui Jüriöö-järgsesse Eestisse Aleksejevi pakutud kuningate komplekt, kus üks on eneseimetleja ja seega kergelt tüssatav „riigimees”, teine omakasupüüdlik müügimees ja kolmas kuningaks rõivastatud endine narr, kes tahaks lihtsalt lõbutseda. See nõudmine eeldab aga veendumust, et võimuga kaasneva vastutuse painava raskuse kandmiseks üldse leidub sobivaid inimesi.
Ses osas näib Aleksejev skeptiline, sest tema Paide veretööle ja „riigikaotusele” eelneva ajajärgu iseloomustamiseks valitud pildikestes tunneb igaüks ära liiga palju nüüdisreaalsust – kes vabaduseaja lähiajaloos kas või kõrvaltvaatajana parkettidel seisnud,. Need, keda ikka pole sünnist saadik võimu ja vastutuse kandmiseks ette valmistatud ning kelle sülle need langevad juhuse tõttu, revolutsioonilise pöörde tagajärjel, on tõe hetkel vastasele alati kerge saak. Umbes nii, nagu seda oli 1990ndate esimesel poolel (ja paraku ka 20 aastat hiljem) suur osa Eesti värskest poliitilisest koorekihist, keda meie sõbralike riikide Tallinnasse lähetatud diplomaadid lihtsaid veini- ja juustulaudu korraldades grupiviisiliselt täis jootsid ja üles ostsid. Mitte lihttehingutega, vaid kujundades soodsat meelsust ning tuimestades külaliste peas need tsoonid, kus muidu võinuksid kerkida esile kriitilised küsimused võõrustajate huvide ja tagamõtete kohta.
Loo arengu käigus ei jäta Aleksejev mõne vihjelise kõrvallausega kergitamast veel üht väikerahva eliidile alati rasket ja kiusatusi tekitavat, nimelt eliidi omakeelsuse teemat. „Meil on väga ilus vorm. Uskuge mind, see läheb eestlaste hulgas veel moodi,” räägib ordumeister proloogis (lk 12). Ning lisab epiloogis: „Praegu toimub nagunii hoogne nimede saksastamine” (lk 74). Orwelli „Loomade farmi” sigade arengul pikemalt peatumatagi on selge, et kui me elektoraat kogemata edutakski Euroopa organitesse mõne Mäeumbaia või Ülenõmme, siis on vastastikuse mõistmise suurendamise nimel hea nad hiljemalt piiril Buschiks ja Smithiks ümber nimetada. Väikese ellujäämine on suurte moodi olemises, öeldakse konformismi baaskursusel.
Ei ole kirjaniku arvamus kodumaa eliidist ülearu kõrge ja seda, et see irooniline vaade laval põhiküsimuste lahkamist liigselt varjutama ei hakkaks, peab potentsiaalne lavastaja hoolega silmas pidama – tõsine asi laadajandiks kätte ei läheks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming