Poliitikute kritiseerimine ei tähenda demokraatiast loobumist

ERO LIIVIK

Käesolev kirjutis tõukub juba 2016. aastal Saksamaal ilmunud kogumikust pealkirjaga „Demokraatia kriisis: analüüsid, protsessid ja perspektiivid“ väljendatud mõtetest. Kuna nimetatud teksti lugemine sattus samale ajale Eesti munitsipaalvalimistega, tekkis juba sellest tulenevalt põnevaid seoseid. Mida üldse mõeldakse, kui räägitakse demokraatia kriisist? See on eetilise hinnangu andmine esindusdemokraatia toimimisele – asi, millest poliitikud ise suuremat ei hooli.

Nn minimaalse demokraatia mudel, mis rõhub üksnes hääletamise formaalsele küljele, ei pea eetilisi põhimõtteid oluliseks. Näiteks vaba mandaadi printsiip, mis on kirjas ka meie põhiseaduse § 62, on saanud tõlgenduse, mis vabastab riigikogu liikme elegantselt valimiseelsel ajal antud lubadustest. Oleks huvitav teada, kui paljud valijad on aru saanud, et kõikvõimalikud valimisprogrammid ja -lubadused kujutavad endast seetõttu vaid ühte kaunite sõnade loomise valdkonda? Ja kui ka midagi lubaduselaadset peakski eksisteerima, siis arvestades, et valitsused luuakse alati koalitsiooni põhimõttel, hägustub valimistel antud sõnum seadustanuna tundmatuseni. Kas mõni valija suutis näiteks viimastel parlamendivalimistel ette näha 2018. aastal jõustunud maksusüsteemi eripära?

Kuid see hägusus ei sega valitsejaid jätkuvalt rüütamast oma otsuseid kõnepruuki nagu „rahva nimel“ ja „valijad otsustasid“. Hiljutistel munitsipaalvalimistel õnnestus Tallinnas juba aastaid ainuvõimu nautinud Keskerakonnal saavutada napp ülekaal – seda hoolimata asjaolust, et kampaaniaga paralleelselt toimus ühes kohtumajas selle võimutaaga teostamise tumedama tagakülje läbivalgustamine, millest meedia pidevalt ka avalikkust teavitas. Valimisaktiivsus kujunes Tallinnas läbi aegade madalaimaks, umbes iga teine inimene otsustas seekord valimistest eemale hoida. Kõik see ei seganud aga Keskerakonna propagandiste kuulutamast, et „Tallinna elanikud on andnud selge toetuse Keskerakonnale Tallinna linna juhtimiseks.“1 Selge on aga siin vaid see, et Tallinnas kuulub võim jätkuvalt vähemusele – kui demokraatia peaks tähendama enamuse võimu?

Tung lahendada kommunaalprobleeme

Võimu jäämist vähemuse kätte kinnitab ka Keskerakonna sõjakavalus „kaasata“ näilisse koalitsiooni seekord valimistel läbikukkunud, s.o ilma ühegi mandaadita jäänud Erakond Eestimaa Rohelised. Võib-olla toimus hoopis salajane hange koalitsiooniteenuse vähempakkuja leidmiseks Tallinnas? Parteide kõrgenenud võimuhimust ja enesekesksusest kõneleb ka oma esimesse ešeloni kuuluvate liikmete eneseteostuse laiendamine munitsipaalpoliitikasse – pean silmas nn kahe tooli seadust, mis lõi legaalsuse katte riigikogu liikmete häälepüüdele kohtadel. Suurt tungi asuda Tallinna arvutuid kommunaalprobleeme lahendama tundsid endas isegi muidu kaugel Brüsselis elavad-töötavad deputaadid.

Tuleb tähele panna, et valimised ei ole lihtsalt meelelahutus või vaba aja üritus. Sellele rajatakse võim ehk hakatakse kitsendama ühiskonnaliikmete vabadusi, enamasti vastu viimaste tahtmist. Kui valimised on fiktsioon, simu­laakrum, tekib küsimus, kui legitiimne on kõvera süsteemiga ühiskonna üle enda võimu maksma pannud isikute valitsus? Georges Sorel pidas parteisid küll poliitilis-kriminaalseteks ühendusteks, kuid tunnistas, et neist ei ole kusagil suudetud vabaneda.2 Vaatamata sellele, et ka Eestis kostab viimasel ajal sageli üleskutseid poliitilise eliidi võimuga leppida,3 ei pea me end sellest mõjutada laskma. Kriitikaga saab alati esitada ka ettepanekuid asja parandamiseks, see ei pea tingimata tähendama viha õhutamist.

Demokraatia viis puudust

Kokku hõlmab kogumik ligi nelikümmend artiklit eri autoritelt. Peamiselt on küll fookuses Šveits, kuid materjal on üldistatav. Väljendusrikas on Alois Riklin oma artiklis demokraatia puudustest („Defitzitäre Demokratien“). Riklin nimetab viis peamist tegurit, mis halvavad demokraatia arengut ja toimimist: globaliseerumine, ökonomiseerumine, plutokratiseerumine, orwelliseerumine ja polariseerumine. Globaliseerumine (internationalisierung) tähendab üksiku riigi otsustavat sõltuvust rahvusvahelistest organisatsioonidest; eriti aga on väikeriigi suveräänsus piire kaotavas maailmas illusioon. Mõju saab olla vaid imperiaalsetel ja hegemoonilistel struktuuridel. Eksporditakse kõike, sh sõda ja militaarinterventsiooni. Leidub loomulikult ka arengusuundi, millest väikeriik võib tulu saada. Demokraatiale globaliseerumine paraku kasuks ei tule ja midagi sellist nagu demokraatlik maailmariik on ebarealistlik unelm.

Ökonomiseerumine (öko­nomi­sierung) on meile Eestiski tuttav nähtus – usutakse, et majanduslik neoliberalism lahendab kõik probleemid. Ühiskonnas prevaleerivad egoistlike, ratsionaalseks mõeldud isikute väärtused kõigi teiste üle. Ökonomiseerumise põhimõtete laiendamist haridusele ja teadusele oleme Eestis omal nahal juba kaua mekkida jõudnud. Plutokratiseerumine (plutokratisierung) tähendab äriliste tavade ja kommete laiapõhjalist levimist poliitikasse; valimistel häältega kauplevad tegelased peavad ennastki teatud tüüpi „ärimeesteks“. Mäletatavasti ilmus Tallinna kommunaalvalimistel viimasel hetkel päevavalgele paari tooni andva kommersandi kokku pandud valimisliit, mis lootis suure raha toel võimu juurde pääseda. Vaatamata selle katsetuse ebaõnnestumisele pole tegemist ei esimese ega viimase sedalaadi üritusega, ka järgmised riigikogu valimised pole enam kaugel. Parteide ja rahameeste suurest üksteisemõistmisest meil ja mujal võib näiteid tooma jäädagi.

Orwelliseerumine (orwellisierung) on hommage maailmakuulsa kirjaniku teosele „1984“. Võimude (ka võõraste) poolt harrastatav, nii riigisisene kui ka riigipiire ületav, laiapinnaline nuhkimine ja kodanikega manipuleerimine, Kui suur osa informatsioonist on salastatud, tekib nõiaring, aga teisalt antakse võimalus kuritegelike eesmärkidega sissemurdmisteks ja lekitamisteks. Internetti kasutatakse meelsuskontrolliks, sõnavabaduse piiramiseks jms. Viimane, viies puudus on polariseerumine (polarisierung), seda peab Riklin paljuski nelja eelmise poolt põhjustatuks, kui ühe või teise tõe pooldajad ja vastased omavahel lõputuid sõnasõdu peavad. Kokkuvõttes arvab autor siiski, et demokraatiat tuleb muidugi eelistada autoritaarsetele, totalitaarsetele ja ebaõnnestunud (gescheiterten) režiimidele, kuid see vajab reformi (democratia semper reformanda).

Kehv poliitiline kultuur

Valgustav on ka Wolfgang Streecki artikkel demokraatia kriisist, näiteks ideega kasutada krediidiorjuses elava riigi puhul mõistet võlariik (Der demokratische Schuldenstaat). Praeguse olukorra analüüsi ühes võimalike ettepanekutega, kuidas tuleks demokraatia toimimist parandada, esitab oma raamatu kokkuvõtvas kirjutises Philippe Mastronardi (lk 457–471). Autori arvates taandub palju küsimusi kehvale poliitilisele kultuurile. Probleemidena, millega tegelda, toob ta välja näiteks järgmised: poliitilise võimu minek eliidikartellide kätte, „rahvaesindajate“ väärotsused ja kuritarvitused võimu teostamisel, ühiskonna huve teeniva poliitika degeneratsioon erahuve eelistavaks „plutokraatiaks“, valimissüsteem ei filtreeri piisava põhjalikkusega välja valitsemiseks mittesobivat elementi jm.

Lahenduste leidmiseks peavad kodanikud ka ise aktiivsust ilmutama ning ennast selgelt ja sageli väljendama. Oluline on nn rahvaharidus, et poliitilisest realiteedist paremini aru saada. Võrreldes Šveitsiga oleme raskemas seisus, meie põhiseadus on täielikult parteide- ja poliitilise eliidi keskne ning rahva võimalused näiteks otsedemokraatia kasutamiseks riigi tasandil puuduvad. Möödunud kommunaalvalimistelt saadud signaal kodanikuaktiivsusest on ebaselge: kuigi maal ja väikestes omavalitsuses moodustati tublisti valimisliite, võis kas või ebapopulaarsematest erakondadest pärinev parteiline kaader seda võimalust lihtsalt kaitsemaskeeringuna väärkasutada, Tallinna elanikud jäid hääletusel letargiliseks või alistusid suurparteide (näilisele) konfrontatsioonile üles ehitatud sireenide laulule.

1 „Keskerakond otsustas Tallinnas võimu mitte jagada“, Postimees 25. X 2017, https://pluss.postimees.ee/4288987/keskerakond-otsustas-voimu-tallinnas-mitte-jagada?_ga=2.48401058.54655632.1507456656-399752377.1507456653

2 George Sorel, Reflections on Violence, 1999, lk 194.

3 Nt Margus Laidre, „Kaks minutit vihkamist“, Postimees 10. XI 2017, https://arvamus.postimees.ee/4302209/margus-laidre-kaks-minutit-vihkamist

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht