Poliitika ja poliitikamõtte kontekst

Eva Piirimäe

Neoliberalismist ja mitmekultuurilisusest on Schöpflini arvates sarnaselt omaaegse marksismiga saanud „grupimõtlemine”, mis ei suuda vastata süsteemivälisele kriitikale. George Schöpflin, Politics, Illusions, Fallacies. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012. 304 lk. George Schöpflin on kauaaegne Londoni ülikooli Ida-Euroopa ja slaavi uuringute kooli professor ning 2004. aastast praeguse Ungari valitsuspartei Fideszi esindaja Euroopa parlamendis. Tema viimast raamatut, TLÜ Kirjastuses ilmunud „Poliitika, illusioonid, pettekujutelmad” võib laiemalt soovitada. Raamatu ülesehitus on küll veidi hüplik, ent see-eest pakuvad autori tähelepanekud palju mõtteainet. Läbivalt on analüüsitud erinevaid ühiskondliku enesepettuse vorme, kriitika peamine objekt on Euroopa ja lääne kultuuri väidetav põhieeldus, et on olemas või vähemalt peaks olemas olema üks ühetaoline inimsus. Eriti paelub see, et Schöpflini analüüsis mängib olulist osa tema enda mitmekülgne elukogemus. Schöpflin esitleb end raamatus kui etnilist ungarlast, londonlast, brüssellast, laiemalt ka kui kultuurilist keskeurooplast, Euroopa postkommunistlike väikeriikide eestkõnelejat ning lõpuks ka kui eurooplast. Mainimata ei jää ka abielusidemest tulenev erisuhe Eestiga. Kogu selle pagasi sissetoomise tulemuseks on põnev kõnelus: Eestis välja antud teoses vaidleb ungari päritolu ning Ungarit esindav, Suurbritannias üles kasvanud ning pikka aega sealses avalikus ja akadeemilises sfääris tegutsenud Euroopa parlamendi saadik Euroopas (ning eriti Suurbritannias) valitsevate universalistlike diskursustega. Teatava eneseiroonia ning ettevaatusega, ent siiski otsustavalt, võtab Schöpflin ette ka kodanikule ning eriti parlamendisaadikule vältimatu küsimuse: mida teha? Kui Schöpflin siin ka poolele teele pidama jääb ega visanda ühtki äratuntavat selget poliitilist lahendust, on ta vähemalt veenvalt markeerinud selle, kui keeruline on sellise lahenduseni jõudmine.

Milles seisneb siis Schöpflini peamine kriitika lääne universalismi aadressil? Olgu siinkohal eraldi rõhutatud, et Schöpflin käsitleb ja kritiseerib ühiskondlikke diskursusi, mitte süvatasandi filosoofilisi teooriaid. Põhilöögi saavad neoliberalism (turufundamentalism) ja mitmekultuurilisus, ent selgelt on aimata ka Schöpflini vastumeelsust habermasliku põhiseadusliku patriotismi suhtes. (Üllatuslikult on täielikult vaatluse alt välja jäänud heaoluriik ja solidaarsus, mille kriitikat võiks samuti ühelt parempoolselt mõtlejalt oodata.) Eespool nimetatud teooriatest on Schöpflini järgi saanud „grupimõtlemine”, mis ei lase vastata süsteemivälisele kriitikale – analoogiliselt (oma aja) marksismiga. Nende aluseks on „suletud epistemoloogia”, mis on tundetu ühiskondliku reaalsuse fundamentaalse sattumuslikkuse suhtes ning seega ka ühiskondlikus reaalsuses toimuvate muutuste suhtes – seda muidugi seni, kuni reaalsus ootamatute suurte sündmustena sisse murrab.

Polüfoonias kaduma läinud hääl

Sotsiaalse konstruktsionistina rõhutab Schöpflin, et kalduvus luua selgepiirilisi tähendus- ja väärtussüsteeme on inimmõtlemisele omane. See on vajalik, et luua kaoses korda ning muuta inimene (ja inimgrupid) tegutsemisvõimeliseks. Gruppidele on omane üha tugevamalt oma alusnorme kinnistada, mis tähendab omakorda reaalsuse teatud aspektide süstemaatilist ignoreerimist. Euroopaliku postmodernse (seda mõistet tuleb siin võtta väga laias tähenduses) mõtlemise suuri saavutusi on aga püüe sellele tendentsile refleksiivselt vastu seista, kasutades võrdlust teiste kultuurikontekstidega ning eneseanalüüsi. Ent just refleksiivsusest jääb Schöpflini järgi valitsevate universalistlike diskursuste puhul otsustavalt puudu. See toob aga kaasa selle, et konstruktsionistlikku perspektiivi ei suudeta iseenda suhtes rakendada ning inimmaailma komplekssust alahinnatakse radikaalselt. Kui turufundamentalism põhineb lihtsustatud inimmotivatsiooni teoorial, siis multikulturalismi põhiprobleemiks on järjekindlusetus. Andes võimaluse häälte polüfooniaks, on Euroopa kaotanud oma kultuurilise hääle.

Schöpflini arvates Kesk- ja Kagu-Euroopal selles osas Euroopale üht-teist õpetada. Sellel osal Euroopast on elav kogemus, mida tähendab elu määramatuses: selle tagajärjeks on tegutsemisvõimetus.

Esiteks muidugi on Euroopa „Idal” kergem märgata ning mõista, et lääne globaliseerumise kõrval esineb ning areneb maailmas teisigi globaliseerumiskontseptsioone: Venemaa, Hiina, islami oma.

Teiseks on just Kesk-Euroopa perspektiivist näha Lääne-Euroopa „naturaliseeritud universalismi” ideoloogiline kivistumine. Laiaulatuslik mitte-Euroopa immigratsioon, mille aluseks on ühelt poolt majanduslikud kaalutlused (tulijaid esitletakse pelga tööjõuna) ning teiselt poolt multikulturalism (mille sisuks pole olnud palju enamat, kui et „immigratsioon on teile hea”) on loonud olukorra, kus paljud inimesed tunnevad kasvavat ebakindlust. Samas puuduvad neil selle väljendamiseks kultuuriliselt aktsepteeritud vahendid.

Kultuuri mõiste iseenesest on äärmiselt kompleksne ning sageli mitmetise sisuga ning multikulturalism on paljuski toitunud just selle ambivalentsusest. Ühtedel juhtudel eeldatakse rangelt piiritletud kultuuride olemasolu ning võimet säilida radikaalselt uutes tingimustes (immigrantide „kultuur”), teisel juhul eitatakse selle olemasolu üldse („Euroopa kultuur”). Ent „säilitatav kultuur” ise ei sisaldanud lõpuks ka palju enamat kui vaid teatud kultuurilisi eripärasid (nt toidukultuuri), ent mitte teisi (nt perekonnastruktuur, talupojakultuurile tüüpilised ilmingud jm). Üks valitseva kontseptuaalse segaduse avaldusi on Schöpflini järgi ka Euroopa riikide süstemaatiline ümbernimetamine rahvusteks (nation), kusjuures rahvuse mõiste on puhastatud igasugusest etnilisest dimensioonist. (Vt ka Schöpflini eelmist, samuti TLÜ kirjastuses avaldatud raamatut „Identiteedi dilemmad”.)

Positiivsed lahendused? Schöpflini multikulturalismi kriitikaga võib paljuski nõustuda. Seejuures ei võta ta vaevaks neidsamu küsimusi, millele vastamisest hoidumises ta multikulturaliste süüdistab, ka ise põhjalikult läbi närida. Millises tähenduses saame me siis rääkida Euroopa kultuurist? Kas Euroopa tee peaks olema süvenev integratsioon või mitte?

Silma torkab ka teatav vastumeelsus anda selge lahendus sellele, missugust tüüpi identiteedidiskursus peaks olema vastuvõetav. Pandagu tähele: kui Schöpflini väited kõlavad peaaegu kui erilaadiline rahvuslus, siis ta ise oma vaateid nii ei kirjeldaks. 1990ndatel sai Schöpflin tuntuks kui üks etnilise natsionalismi vihasemaid kriitikuid ning seda just Kesk-Euroopa ajaloole toetudes ning sellele alale suunatult. Kuigi ta kutsub eurooplasi üles tunnistama, et Euroopa riikidel on etniline mõõde, sh igaühel neist eriomane mõtlemis- ning poliitikastiil, ei arva ta, et Euroopa tee peaks olema ükskõik mis tüüpi rahvusluse taassünd. Keskeurooplasena kasutab ta natsionalismi (nationalism) mõistet läbini negatiivses, enesekeskses ning agressiivses tähenduses. Postmodernistina ei ole tal huvi ka post-rawlsliku analüütilise poliitikateooria traditsioonis võrsunud liberaalse rahvusluse teooriate suhtes, nii nagu neid on Kesk-Euroopat silmas pidades kaitsnud näiteks Stefan Auer.

Küsimusele, kuidas siis riiklikul poliitilisel tasandil rahvuslikke erinevusi tunnustada, on Schöpflin mujal vastanud: lahenduseks on kaasühiskondlik (consociational) riik ehk riik, milles on kultuurilistel vähemustel laiaulatuslik enesemääramisõigus. Seega on ta pakkunud välja lahenduse, millel Kesk-Euroopa tingimustes on juured sügaval XIX sajandi keskpaiga Habsburgide impeeriumi poliitilises mõttes. Ent kuidas hoida ära raskused, mida selle mudeliga seostatakse – esmajoones poliitilise areeni killustumine, mis omakorda nõrgestab demokraatiat? Mõnel hetkel kaotab Schöpflin ka ise selgelt refleksiivsuse nõude silmist: näiteks lk 254 kirjutab ta täie enesestmõistetavusega, et „igasugune demokraatlik valitsus peab Ungaris arvesse võtma kolme miljonit etnilist ungarlast, kes elavad selle järglasriikides”. Millega ta seda väidet põhjendab, jääb selgusetuks.

Kesk-Euroopa ja Eesti

Schöpflini teost Eesti vaatepunktist lugedes tasub tähele panna, kuidas ta oma analüüsis kultuurilisi ruume konstrueerib. Mitte asjata ei rõhuta Schöpflin just oma Kesk-Euroopa konteksti, loobudes liigselt üldistavast „postkommunistlikust” või „Ida-Euroopa” mõistest, mis võiks mh haarata ka Lätit ja Eestit. Vaid kahel korral on Schöpflin puudutanud Eestit ning sedagi väga põgusalt. Kuigi mitte ideeajaloolane, näib Schöpflin ilmselt tänu isiklikule Eesti-kogemusele tunnetavat, et mõtlemis- ja poliitikatraditsioonid neis Euroopa osades on ajalooliselt erinevad ning üksteise suhtes sõltumatud (loe: teadmatuses). Torkab ka silma, et Schöpflin väldib katseid Eestit kuidagi geograafiliselt määratleda. Võib-olla on ta ära tabanud siinse kultuuri erilise hübriidsuse, selle, et puudub süstemaatiline ja kestev vaimne dialoog kindlate lähinaabritega?

Struktuuriline ühisosa Kesk-Euroopa ning Kirde-Euroopa (Leedu, Läti, Eesti, võib-olla ka Soome) vahel on samas aga väga tugev ning paljud Schöpflini tõstatatud teemad on südamelähedased ka siinsele avalikkusele. Üks Schöpflini meelisteemasid on vanale Euroopale meelde tuletada, et ülemerekolonialism ei ole ainus kolonialismi vorm ning et „Euroopa süü” ülemerekolooniate suhtes ei saa hõlmata kõiki Euroopa riike. Tema võitlus holokausti absolutiseerimise vastu reedab selget postkommunistlikku perspektiivi vaidluses „Euroopa mälu” üle. Sealjuures ei maksa aga unustada, et Schöpflini enda vaimne kodumaa Ungari ise on olnud Austria-Ungari impeeriumis imperiaalse võimu positsioonis, mis tähendab väga olulist struktuuri erinevust võrreldes teiste Kesk-Euroopa riikide või ka Eestiga. Niisamuti tasuks analüüsida erinevusi Ungari ja Eesti kommunismi (ja kommunistliku vaimse ning ka füüsilise kolonialismi) kogemuse laadis kui ka taasiseseisvumisel ning hiljemgi tehtud poliitilistes valikutes. Schöpflini mõtted ja kommentaarid pakuvad selleks rohkelt inspiratsiooni.

Filosoofilised deklaratsioonid ning poliitikateooria

Lõpetuseks veel üks hoiatus ning üks ääremärkus. Schöpflin seob oma diskursusekriitika ka mitmesuguste ontoloogiliste, epistemoloogiliste ning moraaliteoreetiliste deklaratsioonidega: ühte ning ainsat inimsust pole olemas, faktid on ühtaegu mittefaktid, väärtused ja eetilised normid tekivad gruppide katses maailmas korda luua (ei ole päris selge, kas need on sellisena tema jaoks ka läbinisti kultuurirelatiivsed). Nende deklaratsioonidega nõustumiseks oleks aga tarvis hoopis põhjalikumat filosoofilist argumentatsiooni. Õnneks ei põhine Schöpflini peamine argument aga sugugi neil deklaratsioonidel: naiivse universalismi kritiseerimiseks piisab täiesti, et osutada selle sisemisele järjekindlusetusele, puuduvale reflektiivsusele, lihtsustatud inimesekäsitlusele või grupipsühholoogiale. Küll aga tõstatab Schöpflini kontekstualistlik lähenemine üldisema küsimuse sellest, kui kõrgel abstraktsusastmel peaks poliitikateooriat tegema. Poliitikateooria on teoreetilise mõtlemise valdkond, mis kõige ilmsemalt kannab mõtleja poliitilise ja kultuurilise tausta pitserit. Kõige ausam ning nagu Schöpflini teos näitab, ka kõigiti viljakas, on seda oma mõttetöös kohe algusest peale nii endale kui oma kaasamõtlejaile tunnistada.