Polariseerumise ületamine aruteluformaadiga

Suurem osa avalikust arutelust on oma olemuselt väitlus, kus üritatakse tõestada, et ühel poolel on õigus ja teis(t)el ei ole.

MARTIN A. NOORKÕIV

Demokraatlik ühiskonnakorraldus eeldab klassikalise käsitluse järgi avalikku arutelu, mille kaudu võiks poliitilistes küsimustes jõuda avaliku arvamuseni. Avalik arvamus on omakorda vajalik selleks, et seadusloojad ja riigijuhid saaksid juhinduda oma töös sellest, mida rahvas õigeks peab. Klassikalises käsitluses on hea avalik arutelu ratsionaalne, argumenteeritud, tõenduspõhine ja viisakas ning selle tulemuste kohta võiks ka seega uskuda, et rakendamiseks valitakse kõige mõistlikumad ideed.

Piisab aga vaid lülitada sisse televiisor või avada Facebook märkamaks, et siinsed arutelud sellele kirjeldusele enamasti ei vasta. Ehk on üks osa probleemist selles, millises formaadis avalikke arutelusid peetakse.

Tavaline avalik arutelu

Meedias on avaliku arutelu formaadiks sageli väitlus, debatt. Selles formaadis kutsutakse näiteks „Foorumi“ saatesse erinevatel seisukohtadel olevad inimesed, lastakse neil tutvustada oma arusaamu ning siis üksteisega väidelda. Sellise formaadi olemuslikuks osaks on osalejate eesmärk tõestada võimalikult osavalt, et nende seisukoht on teiste omast õigem või parem.

Samasuguse eesmärgiga on ka muud väitlusformaadid ning enamasti lähtub sellest eeskujust enamik meid ümbritsevaid internetiarutelusid (kuigi seda mitteformaliseeritult). Laiemas plaanis paistab, et suurem osa avalikust arutelust on oma olemuselt väitlus, kus üritatakse tõestada, et ühel poolel on õigus ja teis(t)el ei ole.

Siit paistab loodetavasti juba, mis on tavalise avaliku aruteluformaadi juures kehvasti – selle asemel et jõuda nende arutelude tulemusena mingile ühisele või vähemasti osaliselt ühisele avalikule arvamusele, liigutakse hoopis üksteisest järjest kaugemale ning kaevutakse veel sügavamale oma kaevikusse verbaalset lahingut pidama. Ühismeediaajastul on sellest saanud avaliku arutelu peamine vorm. Laiemas plaanis on sellist olukorda nimetatud avaliku arutelu polariseerumiseks. Ühismeedia kontekstis on see seotud ka avaliku ruumi nn mullistumisega, kus igaüks näeb oma seinal ainult selliseid uudiseid ja arvamusi, mis kinnitavad tema arvamusi ning vähendavad omakorda veelgi tõenäosust, et inimesed enda omadest erinevate arusaamadega tutvuksid.

1980ndatel populariseeris USA president Ronald Reagan majanduspoliitikat, millele pandi nimeks trickle-down economics. Selle idee kohaselt kaasneb sellega, kui jõukamad saavad jõukamaks, suurem majanduskasv, rohkem töökohti ning seeläbi võidab kogu ühiskond. Hiljem on majandusteadlased selle poliitika kahtluse alla seadnud. Kultuuriliselt töötab trickle-down-kontseptsioon aga suurepäraselt – kõrgemate ühiskonnaklasside käitumine on miski, mida madalamad klassid on alati imiteerida püüdnud.

White House Photo Office

Kuuluvusel põhinev arutelu

Ma ei taha muidugi öelda, et eriarvamus on halb. Vastupidi, demokraatia püsib olemuslikult eriarvamuste rahumeelsel kooseksistentsil. Häda on aga selles, et kuigi näiliselt on maailm meie ümber justkui täis eriarvamusi, mille ümber toimub lõputu hulk debatte, siis sisulises mõttes on see kujutlus petlik.1 Selleks et kellegagi nõustuda või mittenõustuda, on vaja enne teise poole seisukohtadest üldse aru saada.

See on aga väga tihti puudu. Meid ümbritsev, ühismeediast võimendatud polariseerumine ei baseeru arusaamadel. See baseerub emotsioonidel – vihal, hirmul, kahjurõõmul, huumoril – ning grupi- ja hõimukuuluvusel. Väljendub selles, kuidas inimesed on näiliselt järjest tugevamal eriarvamusel, kuid tegelikult saavad järjest vähem aru, millise ideoloogia eest nad seisavad ning mida eriarvamusel olevad inimesed tegelikult mõtlevad. Seda nähtust võib laias plaanis nimetada traibalismiks,2 kus inimesi ei ühenda poliitiliselt mitte ideoloogilised seisukohad, vaid hoopis kuuluvus. Olgu siin näiteks SDE ja EKRE täielikult vastanduv võitlus, mis on saavutanud USA vabariiklaste ja demokraatide heitluse sarnased mõõtmed ja kus vastaste argumente ei ole vaja enam kuulatagi, kuna nad on põhimõtteliselt halvad. Kui parafraseerida, siis on SDE retoorikas EKRE kurjuse jõud ja EKRE omas SDE ainult üks väike samm eemal kommunistlikust maailmavaatest. Sellises olukorras ei saagi toimuda arutelu ning ei ole võimalik märgata ühisosa. Kuid selliseid vastandusi ei pea vaid poliitikast otsima – avades pea ükskõik millise spordiala, filmi, raamatu vm ühismeediagrupi või fännilehe, leiab fanaatiliselt pimedat eriarvamusel olijate vihkamist vaeva nägemata.

See ei ole muidugi midagi uut. Vastupidi, hõimukuuluvus on kõige loomulikum ja ürgsem inimtung. Tugeval hõimukuuluvusel on inimeksistents baseerunud meie liigi algusest saadik. See on mõtlemise raamistik, millele alati tagasi langeme, kui muud viisid ebaõnnestuvad. Mulle tundub, et praegusel ühismeediaajastul ongi meie aruteluformaadid ebaõnnestunud ning oleme paljuski tagasi langenud vanade viiside juurde.

Trickle-down-arutelu

1980ndatel populariseeris USA president Ronald Reagan majanduspoliitikat, millele pandi nimeks trickle-down economics. Selle idee kohaselt kaasneb sellega, kui jõukamad saavad jõukamaks, suurem majanduskasv, rohkem töökohti ning seeläbi võidab kogu ühiskond. Hiljem on majandusteadlased selle poliitika kahtluse alla seadnud. Kultuuriliselt töötab trickle-down-kontseptsioon aga suurepäraselt – kõrgemate ühiskonnaklasside käitumine on miski, mida madalamad klassid on alati imiteerida püüdnud. Seega valguvad ülalt alguse saanud käitumismuutused kogu ühiskonda samm-sammult laiali. Niimoodi on levinud ja saanud normiks lauakombed, rõivamood, suhtlusmaneerid ja palju muud, mida iseenesestmõistetavaks peame. Sotsioloog Norbert Elias on seda nimetanud tsiviliseerumisprotsessiks ning ka avalik arutelukultuur on kujunenud just sellises protsessis.

Arutelude puhul toimub see protsess suures osas maailmas, sh Eestis, kõigepealt televisioonis ning saab võimenduse ühismeedias. Näiteks see, kuidas isegi inimesed, kes poliitiliselt end täielikult vastandavad USA presidendile Donald Trumpile, võtavad siiski pea tahtmatult üle tema esinemismaneere ja suhtlusstiili. Levib tema ühesõnaliste reaktsioonide kasutus (sad, great), tema poliitiliste vastaste naeruvääristamise viis (croocked Hillary, lying Ted ) või üldistav ja liialdav rääkimise viis (we have the best ever) [sisesta siia ükskõik milline presidendi tegevus]. Need on levikusse läinud peamiselt televisiooni kaudu ning siis võimendatud ühismeedias, kus vahendatakse klippe või neis kasutatud väljendeid. Sarnaselt sellega, kuidas Eestis on levinud Jürgen Ligi „ära kaaguta“ või Martin Helme „kui on must, näita ust“. Seda protsessi võiks omakorda nimetada trickle-down-aruteluks, kus teledebattidest nähtud arutelukultuur levib hiljem ühiskonnas teistesse aruteludesse.

Teistsugune formaat ja avalik arutelu

Sellepärast paistab mulle järjest vajalikum otsida selliseid formaate, mis aitaksid polariseeruvat arutelukultuuri tasakaalustada, ning anda eeskujusid aruteludest, mis on teistsugused, seda eriti televisioonis.

Mis juhtuks, kui meie avalikud arutelud toimuksid formaadis, mille eesmärk on täpselt vastupidine väitluse omale, s.t leida võimalikult suur ühisosa erinevate arvamuste vahel? Kui kutsuks kokku vastandlikel seisukohtadel olevad inimesed ning siis seaks eesmärgiks hoopis ühiste arusaamade leidmise ning tingiks selle abil üksteise kuulamist oma seisukoha kaitsmise asemel? Ma tahaksin näiteks näha sellist telesaadet, kus osalevad poliitikud lõpuks ütlevad, et nad on nüüd muutnud oma arvamust ja tänu arutelule saavad teemast paremini aru. Unistada ikka võib …

Lõpuks taandub eesmärk ühele – et kuulataks rohkem. Selleks et arutada ning selleks et endale ja teistele erimeelsusi sõnastada, on vaja enne aru saada, mida teine pool üldse mõtleb. Kõige tobedam on mitte nõustuda, saamata aru, mida teine pool üldse mõtleb. Ent just see toimub kõikjal avalikus ruumis. Selleks ei ole aga paremat viisi kui omaenda arvamusest erinevate seisukohtade ärakuulamine. See, nagu lugeminegi, on aga raske tegevus. Sisuliseks kuulamiseks on vaja vaeva näha.

Tegevusi, mis on inimesele rasked, on aga tihti edukalt lahendatud tehniliselt. Arutelu kontekstis on tehniliseks lahenduseks aruteluformaadid, mis annavad ette reeglite kujul raamistiku. Seepärast pakungi: mis oleks, kui vahetaksime vähemalt mõne väitlusformaadi vastupidise formaadi vastu, n-ö antiväitlusega.

Mul ei ole selle formaadi kirjeldust ja konkreetseid juhiseid, kuid kutsun üles kõiki, kes nende tendentside pärast muret tunnevad. Esimene samm, nagu klišee ütleb, on probleemi tunnistamine, ning mulle tundub, et on aeg tunnistada, et meil on probleem aruteluformaatidega ja alustada tuleb uute otsinguid.

1 https://www.nytimes.com/2017/09/24/opinion/dying-art-of-disagreement.html

2 http://nymag.com/daily/intelligencer/2017/09/can-democracy-survive-tribalism.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming