Põhjus ja sümptom

Ääremärkusi valvekoera arenguvõimaluste kohta

Kaarel Tarand

Enne eelmisi riigikogu valimisi 2011. aastal valmis ajakirjanduse (Eesti Rahvusringhääling), teaduse (Tartu ülikooli riigiteaduste instituut) ja ettevõtluse (Statistikalabor OÜ) koostöös poliitikahuvilise abivahend Valijakompass (valijakompass.err.ee), millega igaüks saab välja selgitada iseenda paiknemise majanduslikul vasaku-parema ning hoiakulisel konservatiivsuse-liberaalsuse teljel. Nii majandust, julgeolekut kui perekonda ning privaatsust ja põhiõigusi puudutav küsimustik näitab vastuste summas ära, milliste Eesti erakondade vaadetega inimese seisukohad sarnanevad ja kelle omadest erinevad. Loenduri järgi kasutas lõppenud valimiste eel ja ajal kompassi ligi sada tuhat inimest (mõned mängurid küllap korduvalt, et vaadata, kas ja kuidas tulemus on manipuleeritav).

Valijakompass on sisu ja tähendusega meediatoode, mis paraku üksiku hundina ulub poliitilist meelelahutust ja müra täis väljal, mille olematust kvaliteedist seda tootvad ajakirjanikud endale ilmselt lõpuni aru ei anna. Näiteks kõlbavad nii televisioonis kui veebimeedias levinud igapäevased sissehelistamise ja klõpsamisega pseudoküsitlused, mille tulemused kahtlemata mingil määral mõjutavad inimeste hoiakuid ja arvamusi, mis sest, et nende aluseks pole vähimatki metoodikat ja puudub hoiatav silt, et tegu pole korrektse avaliku arvamuse mõõtmise, vaid lihtlabase täringuheitmisega.

Eesti meediailm on piisavalt suur ja mitmepalgeline, et mis tahes üldistuse puhul leiaks hõlpsasti selle alla mitte mahtuvaid erandeid. Kogu siinne jutt on seega vaieldav ja et kõik toimetused peale rahvusringhäälingu struktuuride on oma valikutes üldjoontes vabad, siis võivad nad ju kriitikast sõltumata vanaviisi jätkata. ERRi kohta ei taha ma eelnevaga öelda, et keegi konkreetseid ajakirjanikke või allüksusi poliitiliselt survestaks, aga seadus annab neile pisut kitsamad tegevuspiirid kui mis tahes erameedia üksusele.

Tõlgendamise kunst

Üksikutest õnnestumistest hoolimata on Eesti ühiskonna juhtimise ja poliitilise elu tagasisidestamine kõikvõimalikus meedias keskpärases või isegi kehvas seisus. Kui küsida kas või ainult valimiseelsete ja -järgsete nädalate jooksul avaldatu kohta, et mida me teada saime ja mida selle abil järeldada võime, siis pole positiivselt vastata lihtne. Eetrit ja paberit on täidetud mastaapselt, aga mida pole, on analüüs koos järeldustega. See Eesti ajakirjanduse haigus on kulgenud juba pikka aega ning selles põimuvad ebakompetentsus ja konformism klassiverevendluse ja Stockholmi sündroomiga. Igal haiguse osal on oma väljakujunenud sümptomid.

Valimisõhtu telestuudios (ERR) üritas politoloog Kristjan Vassil paaril korral selgitada arvamusküsitlustes kuust kuusse ilmnevate pisimuutuste tähendusetust, kuid saatejuhid asjast kinni ei võtnud. Arvamusküsitlus on mugav pinna ja eetri täitmise vahend. Ühe fakti pealt saab toota kümneid tuletisuudiseid. Ja muidugi lõputult kommentaare. Mõisted nagu veapiir, statistiliselt ebaoluline muutus jms ainult segavad vahva meediatoote tegemisel – kui neist mõistetest ja nende sisust toimetustes üldse teadlikud ollakse.

Veapiiride tabeli Eestile sobiva miljonilise üldkogumi ja tuhandese valimiga küsitluse tulemuste hindamiseks leiab veebist kergesti. Kui sellele mõttega peale vaadata, peaks iga poliitikat kajastav ajakirjanik aru saama, et igakuised paari protsendi vahemikku jäävad kõikumised toetuses erakondadele kuuluvad kategooriasse „vea piires“ ega ole seega seotavad mingi konkreetse põhjusega. Ei ole võimalik ütelda, et erakonna X toetus tõusis 1% võrra põhjusel Y, milleks võib olla mingi konkreetse isikuga või teoga seotud info, lihtsalt „pildilolek meedias“.

Mis aga juhtub, kui ilmuvad värsked reitingud? Tavaliselt saab lühikommentaariks sõna ka küsitlusfirma uuringujuht, tegelikult ainus inimene, kelle kasutada on kõik küsitlusandmed ning ka oskus andmeid töödelda ja lugeda. Tema panus kommentaaride koguhulka on mikroskoopiline, sest millegipärast küsitakse selgitusi kohe ka kõigi asjaosaliste erakondade käest (peasekretäride igakuine künnipäev), samuti eemalseisvate politoloogide, kellest mõnel paraku on edevust asuda ilma süvenemiseta tõlgendama andmeid, mida kogu ulatuses pole analüüsida saanud.

Miks ajakirjanik küsib reitingu kohta kommentaari poliitikult, kui esiteks on tegu üldse pelgalt mõõtühikuga, mille muutus jääb reeglina vea piiridesse? Teiseks ei püütagi võimalike muutuste põhjusi selgitada küsitluse käigus ning kolmandaks pole kommenteerival poliitikul ei lähteandmeid ega pahatihti ka tulemuste hindamiseks vajalikke baasteadmisi. Nii on lihtsalt alati tehtud, sest peale poliitikute kelleltki „normaalset“, see tähendab lühikest ja vaimukat kommentaari ei saa. Iga analüüsivõimeline ning professionaalse reputatsiooniga inimene küsib endale näha kogu alusandmestiku ja lisaks veel ka aega, mida ruttaval ajakirjandusel kunagi anda pole. Rääkimata siis eksperthinnangu eest väärilise tasu maksmisest.

Ma mõistan, et ajakirjanikel on raske senistest harjumustest loobuda ning ühtlasi tunnistada oma senise tegutsemise eesmärgitust. Aga millal siis veel muutuda ja puhastuda, kui mitte valimiste järel, mil mõneski mõttes keeratakse avalikus elus uus lehekülg? Koduseks harjutuseks kõlbab hästi, kui ette võtta TSN Emori reitingujoonis aastate 2006–2015 kohta (http://www.erakonnad.info/reiting.html) ja püüda selle pealt tagasiulatuvalt meenutada, milline epohhi loov põhjus igakuistel pisimuutustel on olnud. Käitumismuutuse positiivseks õigustuseks võiks tuua, et on aeg liikuda kirjeldavalt tasandilt (toetuse mõõtmise näitajad on ju vaid kirjeldavad, neil puudub sügavus) edasi analüüsivale.

Mugavuse võlu

Arvamusküsitlus on nii-öelda mugavustoode meediakanalile mitmes mõttes. See annab mahtu ja ristviiteid, kuid on ka toetav ja sõbralik ajakirjaniku suhetes poliitikutega, sest keegi ei jää pildilt välja. Seega ei teki ka avalikke ega varjatud nurinaid-kaebusi erakondade suunalt, et kedagi on ebavõrdselt koheldud. Rahvusringhäälingus on see teatud ulatuses paratamatu, et kõigile peab aega ja ruumi andma, mujal on vabadus valida. Aga viimane nõuab otsustamist, seisukohavõttu, poole valimist, mida toimetustel on mugavam (ma ei ole kindel, et äriliselt kasulikum) vältida. Kuna kõik nn elukutselised poliitikud on treenitud „pildile pääsema“ ja endale õigusi ning meedia tähelepanu nõudma, siis on iga poliitikareporter ja toimetaja suure surve all. Konformne käitumine kulutab ses olukorras hoopis vähem kui põhimõttekindlus. Selle tagajärjel tekib iga poliitilise algupäraga sisulise ja põhjendatud uudise kõrvale kümme sisutühja, sest kui üks sai, on teistel ka ju ometi õigus saada. Kokkuvõttes on see kahjulik ka sisulise uudise tootjale, sest tema kvaliteetinfo lämbub massiivses müras.

Sisutühjuse meediatšempion on ülekaalukalt Edgar Savisaar, kes teatavasti, sõltumata sellest, kui palju aega ja ruumi ta ajakirjanduses saab, tavatseb ikka vinguda, et teda ei lasta ligi, vaikitakse maha, diskrimineeritakse jne. Selle terroriga on ta aastate jooksul saavutanud selle, et ainuüksi tema eksisteerimise fakt on iga päev uudisväärtuslik, õukond, vihmavarjud ja muu kauba peale. Kas tõesti leidub kuskil toimetuses veel lolle, kes arvavad, et kui Savisaare tühjategemise igapäevane kajastus katkeks, kaotaks vastav kanal lugejaid-vaatajaid või sooritataks mingisugune eetikakuritegu ajakirjanduse üllaste põhimõtete vallas?

Nõudlik, mittekonformistlik käitumine eeldaks, et poliitik peab uudisekünnise ületamiseks mitte lihtsalt olemas olema või juttu puhuma. Tal peaks olema ette näidata teadmised, plaan ja kui ikka juba mõnda aega ametis oldud, siis ka tegu. Ta peaks toimetuse silmis tähelepanu välja teenima. Iga kord uuesti, mitte kord ja igaveseks. Kuid toimetustes puudub selleks mõistlik mõõdupuu. Kui see ka tekib, seavad agressiivsed parteilased selle kohe kahtluse või surve alla. Eestis justkui, erinevalt paljudest vabadest ühiskondadest-kultuuridest, ei tohikski meediaväljaanne selget maailmavaatelist hoiakut järjekindlalt esindada ning sellele vastavalt poliitilisi seisukohti võtta.

Näiteks riigikogu valimiste järel saabus erakondade järelevalveasutusse (ERJK) teravaid pöördumisi nõudega uurida ajalehe Äripäev sekkumist valimis­võitlusse „juriidilise isiku keelatud annetuse“ kujul. Asja sisuks oli toimetuse selge valimissoovitusega juhtkiri oma lugejatele. Kahtlemata on toimetusel mugavam sellist seisukohta mitte võtta, sest kui väljaanne hoiab maailmavaatelist joont, nagu see on levinud ingliskeelses ilmaruumis, peab sellest lähtuma ka personalitöös. Milline rosolje on praegu iga suurem toimetus, avaldub hästi juht­kirjades, mille maailmavaateline positsioon kõigub suures ulatuses vastavalt sellele, kes parasjagu õhtul tööl on.

Kui toimetusel oleks maailmavaade ja igapäevase tegevuse aluseks konkreetsed väärtused, tekitaks see kohe veel ühe ebamugavuse. Soovides olla ühiskonnaelus ka arbiitri rollis ei saa käituda ainult loodusvaatlejana, kellele kõik jumala loomakesed ühtviisi armsad. Siin tuleb näidata nii kollaseid kui ka punaseid kaarte. Ja mille eest, on ju ka lihtne tuletada mõlemas servas. Nagu korralikust kõrtsist tõstetakse õue nii haisev prügikastimees kui ka ülbitsev lõhnastatud rikkur, nii ka telepildist ja leheveerult.

Kui keegi on uurimise või kohtu all, pole tal kuni otsuste langetamiseni asja meediaruumi jutustama, nagu õige mees kunagi, mis tähendab, et sõltumata teemast ja ametikohast ei tohiks näiteks Priit Toobal ja Lauri Laasi uudisekünnist väljaspool kohtulugu ületada. Nende sõna ei loe, kuni nad pole kahtlusest vabastatud.

Sama puudutab ka Jürgen Ligi tüüpi tegelasi. Kui käituda ei oska, pole viisakasse lehte/saatesse asja (isegi kui partei saadab esindajaks). Ligile ruumiandmine praegu ju ainult mahitab teda edasi, süvendab tema hälbekäitumist. Las laamendab oma Facebooki kontol, kuni kõik on ta ära blokeerinud. Kuni ta aga meeleparanduse ja arusaamise märke ei ilmuta, ei peaks teda väljaspool häbiposti rubriike meedias tarvitama. Kas ja millal võime aga mugavatelt toimetustes printsipiaalsust loota?

Kaugelt paistab paremini

Eesti mõõtkavade juures on paratamatu, et poliitikategemine ja selle kajastamine käib teineteise vahetus läheduses. Poliitilise klassi osad saavad sellisest lähisuhtest ebavõrdselt kasu-kahju. Ma ei tea, kui palju on meil teenete ja võlgnevuste süsteemi persooni tasandil, aga lähisuhtes muutub kaua poliitilist elu kajastanud ajakirjanik mentaalselt võimuelu osaks (nii palju ühist minevikku ja meeldivaid kohtumisi!), poliitik aga meediaellu samal viisil kuidagi sulanduda ei saa. Tasakaalu vähendab ka suurusjärguline erinevus poliitilise ja ajakirjandusliku tootmistsükli ajas. On ikka vahe, kas tulemus igal õhtul või korra paari aasta tagant.

Poliitikul puudub vähimgi vajadus ajakirjaniku töö raskusi mõista või neile kaasa elada, ajakirjanik aga peab seda paratamatult tegema. Kui ühe poliitikareporteri kohta on näiteks 50 poliitikut, siis on nende võime üksikut grupiviisiliselt manipuleerida ju ammendamatu. Poliitik ei pea meediaoludega kohanema sugugi samal määral kui reporter poliitiliste oludega. Endale märkamatult saab igast regulaarselt Toompeal käivast žurnalistist nii poliitilise pere ja klassi liige. Inimene, keda talle endale märkamatult juhitakse. Nii temaatiliselt kui ka ideoloogiliselt. Ajakirjanikud on teatud mõttes pantvangistatud ja poliitilise mängu (manipuleerimise) ohvrid, aga kui sügavalt ja laiaulatuslikult on tegu Stockholmi sündroomiga, vajaks detailsemat uurimist.

Tõsise ja päris mõõduvõtmise – ajakirjandus arvab ju endal endiselt valvekoera funktsiooni olevat – asemel näemegi nii igapäevast teatraliseeritud etendust, kus möirged võivad taevani tõusta, tõsiselt viga aga ei saa iial keegi. Selline „Wrestlemania“ kohalik versioon. Valimiste järel ajakirjanduses avaldatu on üks teeseldud maadluse kõrgperioode me ühiskonnas. Ei EKRE ega mõne keskerakondlase näidishukkamine ajakirjanduses ei tähenda, et mingil ajahetkel selle peamahitaja Reformierakond „muutunud asjaolude“ tõttu ei võiks nendega koalitsioonisängi heita.

Vabaerakonna juhtum on veel huvitavam, sest nagu loo alguses märgitud, on valijakompassi vaadanud sada tuhat inimest. Kas tõesti ei ole nende hulgas ühtki ajakirjanikku? Nimelt näitab erakondade mõõdetud asukoht kompassi „poliitilisel maastikul“, et just Vabaerakonnaga on Reformierakonnal suurim vaadete kattuvus nii liberaalsuse kui ka parempoolsuse osas. Niisiis sisuliste erinevuste hulk on väike. Ometi pingutab Reformierakond täie jõuga just vabaerakondlaste tõrjumisel, neid näidatakse kui vabaturumajanduse kuritegelikke antipoode. Ja ajakirjandus vahendab seda bluffi rõõmsalt, seisukohta võtmata. Ollakse liiga lähedal, et näha mitut elementi korraga, ollakse pikaaegse võimuerakonna sosinate lummuses, ollakse loobunud ise mõtlemast.

Vaba ajakirjanduse ülesanne on avalik võim igapäevaseks aruandekohuslaseks teha, teda liistule tõmmatuna hoida. Võim tekitab kiusatusi ja ainult regulaarne oma iga tegevuse põhjendamine ja läbivalgustamine aitab kiusatustest hoiduda. Ka enese võõraste sulgedega ehtimisest.

Lõpetuseks paar lihtsat näidet peaminister Taavi Rõivase töömailt, millega ajakirjandusel ka praegu pole hilja tegeleda. Iseseisvuspäeva eel peetud kõnes nimetas peaminister mitu korda Immanuel Kanti. Kas see oli kõnekirjutaja rumalus või pahatahtlikkus, igal juhul oli Kanti seal meelevaldselt tõlgendatud. Ainsana osutas sellele kiiresti Ahto Lobjakas (http://nihilist.fm/kuidas-taavi-roivase-konekirjutaja-immanuel-kanti-paljaks-varastas), aga tema on ju valitsuse juures põlu all ja seega ei vääri tema tekst vastamist. Sellest hoolimata on iga ajakirjaniku kohus kontrollida, kas peaminister ikka on Kanti esseed „Igavesest rahust“ lugenud ja sellest ka aru saanud, sest Kanti seisukohtade toetamisest järeldub otseselt valitsuse positiivne hoiak näiteks Euroopa föderaalarmee loomise suhtes – me oleme aga kuulnud hoopis vastupidist.

Tagatoa strateegide veel suurem aps oli kogu aplombikas „Uue Põhjamaa“ väljakuulutamine Reformierakonna kampaanias. Et kirjeldada, milline see uus põhjamaa on, peab teadma, millised on need vanad, millega võrreldakse. Paraku on ajakirjandusel kontrollimata, kas peaminister oma mõtte alusena toetub lugemusele, minimaalselt Hamsuni-Lagerlöfi-Bjørnsoni-Undseti-Laxnessi-Sillanpää-Jenseni-Lagerkvisti mõtteilmale, kui nimetada vaid kirjanduse nobeliste. Või tuleb peaministri unistuse maa algeid otsida hoopis Antti Tuuri „Pohjan­maast“. Ei saa olla nii, et peaministril on ainult muinasjutu pealkiri, aga sellel puuduvad seosed inimkultuuris varem loodud monumentidega.

Nii et tööle, ajakirjanikud, kui julgete!