Põhjamaade identiteet ja mudel

Bergeni ülikooli võrdleva poliitika professor Stein Kuhnle: ajalugu eksportida ei saa.

MART KULDKEPP

Stein Kuhnle: „Arusaam demokraatiast on mõnevõrra liikunud osalusdemokraatia ja mitteformaalse poliitilise koostöö poole.“

Stein Kuhnle: „Arusaam demokraatiast on mõnevõrra liikunud osalusdemokraatia ja mitteformaalse poliitilise koostöö poole.“

Andres Tennus

Tundub, et Põhjamaade koostööks pole tingimata vajagi formaalseid koostööorganisatsioone nagu Põhjamaade Nõukogu või Põhjamaade Ministrite Nõukogu, koostöö tähtsamaks aluseks on inimestevaheline usaldus ja veendumus, et põhjamaalasel on teiste põhjamaalastega lihtne rääkida. Millised on Põhjamaade identiteedi olulisemad komponendid?

Stein Kuhnle: Viiel põhjamaal – Norral, Rootsil, Soomel, Taanil ja ka Islandil – on palju ühiseid jooni. Tunneme end lähedastena, sest meil on sarnane ühiskondlik kogemus ja arusaam demokraatiast ja heaoluriigist. On olemas teadlikkus sarnastest kogemustest ja taustast. Ühine identiteet tekib selle tunnetatud läheduse pinnalt. Mida kaugemale omaenda riigist ja regioonist minna, seda põhjamaisemana end tuntakse. Kohates Brasiilias kedagi Soomest või Rootsist, saab kohe selgeks, et põhjamaine identiteet on täiesti olemas. Osaliselt on see seotud muidugi keelega. Soome keel on küll erand, aga siiski on meil ka soomlastega ühine kommunikatiivne tasand, mis on seotud heaoluriigi, demokraatia ja egalitaarsete väärtustega.

Ka Põhjamaade makrotasandi koostöö pole väheoluline. Näiteks ÜROs tehakse üksteisega tihedat inimõigusalast koostööd. Aga maailmas ringi reisides ei ütle ma, et olen põhjamaalane, olen ikka norralane. Rahvuslik identiteet on siiski kõige olulisem, põhjamaine identiteet on midagi, mis tuleb sellele justkui lisaks. Muidugi on kõigil Põhjamaadel ka oma, teistest erinev rahvusvaheline profiil ja nende viimase saja aasta ajalooline kogemus on veidi erinev. Rootsit on tihti tajutud suure vennana, suurima ja tähtsaima põhjamaise riigina. Mulle ei tundu, et ühte riiki võib teisest põhjamaisemaks pidada, kuigi Põhjamaad ju natuke ka konkureerivad omavahel.

Olukorras, kus Norra on Rootsist rikkamaks saanud, pole suure venna metafoor võib-olla enam asjakohane. Nafta, pensionifondid …

Jah, praegu on Norra muidugi jõukam, aga me ei tea, kui kaua see kestab.

Põhjamaise identiteedi juures on niisiis keskne heaoluriigi pehmetel väärtustel ja demokraatial rajanev ühiskonnamudel, millega kõigis Põhjamaades üldiselt samastutakse. Kas see nn põhjamaine mudel on mõiste, mis lihtsalt kirjeldab midagi olemasolevat, või on sellest endast saanud poliitiline instrument edendamaks Põhjamaade üksteisele lähenemist?

Kahtlemata oli fenomen olemas juba enne seda, kui mõiste 1980. aastate lõpul tekkis, kuid on selge, et pärast kasutuselevõttu on see omandanud poliitilise tähenduse. Sama on juhtunud demokraatia, heaoluriigi ja muude positiivse tähendusvarjundiga mõistetega. Mitte keegi ei saa ju olla demokraatia vastu, heaoluriigi vastu, põhjamaise mudeli vastu … Põhjamaades on kindlasti tegu positiivselt laetud terminiga. USAs ja mujal võib olla teistsuguseid arvamusi. Et tegemist on poliitikas hästi juurdunud mõistega, näitab seegi, et põhjamaisele mudelile on üleüldse võimalik viidata, kas või skeptiliselt.

Kuidas on põhjamaine mudel viimasel ajal arenenud ja muutunud?

Muidugi pole see olnud staatiline nähtus. Arusaam demokraatiast on mõnevõrra liikunud osalusdemokraatia ja mitteformaalse poliitilise koostöö poole. Parteide põhikirjad, parteiline tegevus jms ei ole enam nii tähtsad. Ka heaolupoliitika ise on aastate jooksul väga põhjalikult muutunud ja seda reformitakse pidevalt. Aluspõhimõtted, nagu arusaam, et kõik ühiskonnaliikmed peavad olema kaasatud ühiskondlikku ellu koos kõigi selle hüvede ja kohustustega, on säilinud.

Seega on põhjamaised ühiskondlikud väärtused osutunud püsivamaks, kui nende aluseks olnud majandusmudel. Samasugust majanduskasvu ju enam ei ole, nagu oli sõjajärgsetel rekordaastatel. Kas need väärtused on jätkusuutlikud ka tulevikus? Kas miski ohustab neid?

Tõepoolest, demokraatlikud heaoluriigi alusväärtused jäävad alati alles, ent toimunud on diskussioon sõnavabaduse piiride üle. Kas sellega peaks kaasnema ka sõnavastutus? Täielikku vabadust saab kasutada ka vabaduse õõnestamiseks, mis viib välja vana liberaalse dilemmani: kui vaba peaks olema ja mida peaks lubama? Ma usun, et põhjamaises ühiskonnamudelis peitub väga palju pragmatismi – lahendused leitakse, ning kui need lähevad liiga kaugele, saab neid omakorda uuesti muuta. Põhjamaade poliitiline süsteem on olnud üsna paindlik ja kohanemisvõimeline. Teatava väljakutse sellele on esitanud uuemad erakonnad, nagu Norra Progressipartei, Taani Rahvapartei, Põlissoomlased ja Rootsi Demokraadid. Nende tugevnemine on tekitanud hirmu, et harjumuspärane poliitika, arutelukultuur jne võib muutuda.

Ometi paistab, et need parteid muutuvad võimule saades ka ise.

Täpselt nii. Olukorras, kus tuleb võtta vastutus, kohanevad omal moel ka nemad. Aga suurem osa valijatest näeb neis harva potentsiaali, ainult umbes 10%. 80% hääletab ikka vanade traditsiooniliste parteide poolt. Kui mõni uuematest peaks kord saama näiteks 50% häältest, on selge, et oleme jõudnud hoopis teise poliitilise kultuuri ajastusse. Seni aga, kuni nende toetus jääb alla 20%, tulevad praegused poliitilised süsteemid väljakutsega toime. Protestiparteide kohanemine võib olla ka põhjamaiste valimissüsteemide eripära tulemus. Proportsionaalse representatsiooni korral, kui üldjuhul tuleb osa võtta koalitsioonivalitsusest, ei ole võimalik saada hakkama ilma teistega suhtlemata. Sel moel igapäevareaalsusega kohtudes ei olda enam nii radikaalne. See on erinev Suurbritanniast ja USAst, kus valitseb kaheparteisüsteem ja ning kus konflikte lahendatakse pigem parteide sees, mitte vahel.

Kas põhjamaine mudel on üleüldse eksportkaup? On see midagi, mida saaks tulemuslikult näiteks Baltimaades levitada?

Põhjamaise mudeli eksportimine on problemaatiline, kuna niivõrd suur osa selle sisust on ajalooline, ajalugu aga eksportida ei saa. On küll mingi hulk heaoluriigi ja demokraatiaga seotud institutsioone ja printsiipe, mida saaks ka mujal omaks võtta, aga viisi, kuidas need on tekkinud, tagantjärele üle võtta ei saa. Neil printsiipidel ja institutsioonidel on Põhjamaades väga tugevad juured, rahvad on need harjumuste ja ootustega õiguslikuks tunnistanud eeldades, et nii peavad asjad käima. Ja seda ei saa teisel maal kuidagi korraldada. Midagi Põhjamaade sarnast saab tekkida ainult ajapikku ja loomulikult.

Nii et Skandinaavia peaks pigem loobuma missioonist moraalse suurvõimuna, kes oma väärtusi ja põhimõtteid mujalgi tutvustab, teisi riike ja rahvaid paremini elama õpetab?

Moraalsest suurvõimust on palju juttu olnud, aga see kujutluspilt on problemaatiline. Selle asemel et hakata põhjamaise mudeli misjonäriks, tuleb pigem mõelda, kuidas muuta ühiskond paremaks seal, kus ollakse. Aktiivselt mööda maailma ringi reisida ja rääkida, et ka teie siin peaksite põhjamaise ühiskonna üles ehitama, on tulutu ja näitab ainult vähest austust teiste kultuuride vastu. Hea eluni jõuda ja seda määratleda on võimalik mitmel viisil. On kummaline nõuda, et näiteks Hiinast peaks saama põhjamaa.

Eile toimunud konverentsil, kus me mõlemad üles astusime, oli teemaks „Eesti JA Põhjamaad – Eesti KUI Põhjamaa“. Olemata varem Eestis viibinud, siis milline on sinu esmamulje? Kas Eesti on Põhjamaadele lähedane maa?

Jah, praegu paaripäevase Eestis viibimise järel on mul kindlasti selline esmamulje. Tallinnas ringi jalutades, restoranides käies ja nii edasi tunnen end üsna koduselt. Eesti keel sarnaneb ju soome keelega, inimesed suhtlevad sarnasel moel … Aga mõne riigi puhul ei pea tingimata olema tegemist põhjamaaga, et mulle seal meeldiks.

Kas Eesti üldse vajab regionaalset identiteeti? Kas Eesti võiks olla lihtsalt Eesti?

Mõnevõrra laiem identiteet peale rahvusliku võib toimida kaitsemehhanismina nii endiste kui ka võimalike tulevaste okupatsioonivõimude vastu. Riikidevaheline koostöö on alati võimalus, mis tuleb ära kasutada. Rahvusvahelised pinged ja ühiselt tajutav oht väljastpoolt pigem tugevdavad põhjamaist identiteeti. Ka praegu tuntakse meil rahutust selle üle, mis on toimunud Ukrainas, eriti Krimmis. Sellega on muidugi seotud küsimus, kas Soome ja Rootsi peaksid astuma NATO liikmeks. Võimalik, et Soome ja Rootsi jäävad kindlaks ettevaatlikumale poliitikale, et Putinile mitte mingit ettekäänet anda. Soome NATOga liitumine on isegi ebatõenäolisem kui Rootsi puhul, aga kui Rootsi seda teeks, siis ilmselt Soome järgneks ja vastupidi. Kui Krimmiga paralleel tuua, siis võiks Soome ju Karjalat tagasi nõuda. (Naerab.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar