Põhiseadus ajamasinas

President tuleb leida üha tugevneva poliitilise konkurentsi tingimustes, mille puhul senine valiku tegemise metoodika ei pruugi töötada.

LIIA HÄNNI

Eesti maakondade vappidega vaip presidendi kantselei riiginõukogu saalis. Ehkki vapivaip kavandati juba 1940. aastal, valmis see kantseleihoone restaureerimise autori sisearhitekt Juta Lemberi ja vaibakunstnik Peeter Kuutma koostöös alles 2003. aastal.

Eesti maakondade vappidega vaip presidendi kantselei riiginõukogu saalis. Ehkki vapivaip kavandati juba 1940. aastal, valmis see kantseleihoone restaureerimise autori sisearhitekt Juta Lemberi ja vaibakunstnik Peeter Kuutma koostöös alles 2003. aastal.

Toomas Volmer

Tuleval aastal saab veerand sajandit Eesti põhiseaduse heakskiitmisest rahvahääletusel. Oleme seega elanud terve inimpõlve jagu põhiseadusega kehtestatud ühiselu ja riigikorralduse reeglite järgi. Selle aja jooksul on põhiseadust muudetud neljal korral, kusjuures 2003. aastal toimunud rahvahääletusel täiendati põhiseadust seadusega, mis lubab Eestil kuuluda Euroopa Liitu. Ülejäänud põhiseaduse muudatused on teinud riigi­kogu, toetudes kahe järjestikuse rahvaesinduse otsusele. Nii on pikendatud kohalike volikogude ametiaega kolmelt neljale aastale, täiendatud põhiseaduse preambulit riigi kohustusega kaitsta eesti keelt ning korrastatud kaitseväe juhtimist. Need muudatused ei ole puudutanud põhiseaduse tuuma – liberaalsele demokraatiale tuginevat parlamentaarset riigikorraldust. „Põhiseaduse sihik püsib kindlalt paigas“ – nii hindab praegust olukorda õiguskantsler Ülle Madise.* Jääb üle vaid öelduga nõustuda.

Kuid ometi toimub Eestis iga viie aasta tagant, kui kätte jõuab vabariigi presidendi valimine, omamoodi poliitiline maavärin, mis sunnib küsima: kus on selle allikas? Kas süüdi on põhiseaduses sätestatud presidendi valimise kord või hoopiski riigikogu, kes ei suuda oma põhiseaduslikku ülesannet täita? Seni on valimiskogu olukorra päästnud, aga tühjad sedelid hääletuskastis on olnud ilmselge ohu märk. Kahe võrdse toetusega kandidaadi ja hulga tühjade sedelite kombinatsioon võib presidendi valimise ka valimiskogus nurjata. See oleks juba põhiseadusliku kriisi maiguga olukord. Pole midagi parata, endise põhiseaduse assamblee liikmena pean meie kollektiivse töö tulemile kriitilise pilguga vaatama.

Pilguheit minevikku

Vabariigi presidendi valimine oli assambleele kõige kõvem pähkel, mis põhiseaduse valmimiseks tuli katki hammustada. Korduvad hääletused eri võimaluste vahel kinnitasid assamblee liikmete aktiivse enamiku veendumust, et riigi põhiseadusliku korra stabiilsuse huvides on õige eelistada riigipea kaudset valimist. Kahes rahva valitud põhiseaduslikus institutsioonis – Vabariigi President ja Riigikogu – nähti võimaliku konflikti ja ebastabiilsuse allikat. Veenvalt suutsid ohukohad kolleegidele kätte näidata Rein Taagepera ja Peet Kask.

Levinud arvamus, et rahva eemalejätmine presidendi valimisest oli puht päevapoliitiline samm endise nomenklatuuri võimult tõrjumiseks, ei vasta tegelikkusele. Kõige kirglikumaks kõnemeheks presidendi otsevalimise kaitsmisel oli kirjamees Ain Kaalep, keda toetasid Hando Runnel ja mitmed Eesti Komitee liikmed. Siiski tungis päevapoliitika assamblee aruteludesse, kui ilmnes, et tugeva presidendivõimu ja otsevalimise seadustamiseks on käivitatud üle-eestilised massiaktsioonid. Kes iganes nende taga oli, ei täitnud ettevõtmine oma eesmärki, vaid pigem kasvatas assamblee liikmete trotslikku meelekindlust jääda oma valiku juurde. Assamblees toimunud tuliseid debatte meelde tuletades võin väita, et tegemist oli omamoodi füüsikute ja lüürikute kokkupõrkega – füüsikutele oli tähtis Eesti põhiseadusliku konstruktsiooni harmoonia ja stabiilsus, lüürikutele aga ühiskond ise – rahvas kui riigivõimu kandja koos oma ihade ja vastutusega.

Lõplik otsus presidendi valimise viisi kohta langes sõna otseses mõttes kaheteistkümnendal tunnil pärast seda, kui eelnõu kolmanda lugemise tekst oli olnud rahvaarutelul. Siis langetas assamblee ekspertide vastuseisust hoolimata lõpliku otsuse riigikogu kasuks. Redaktsioonitoimkonnale ja vastavale teematoimkonnale jäi ülesanne loetud päevade jooksul konkreetne valimiskord assamblee täiskogu ette tuua. Esialgne ettepanek, mis lähtus redaktsiooni­toimkonnast, oli lihtne – presidendi valib riigikogu kehtivate häälte enamusega. Selline ettepanek sundis küsima: kas tõesti võib presidendiks saada ka riigikogu lihthäälteenamusega? Kas selline valimise kord tagab riigipea, kes suudab täita põhiseaduses ette nähtud neutraalse vahekohtuniku ja tasakaalustaja rolli? Vastus oli: ei taga. Tuli jätkata otsinguid sobiva valimiskorra leidmiseks. Põhiliseks juhtnööriks oli seejuures vajadus tagada kandidaadile laiapõhjaline poliitiline toetus. Sellest tuleneb otseselt kahe kolmandiku riigikogu koosseisu enamuse nõue presidendi valimiseks. Õnneks esitasime endale küsimuse: mis saab siis, kui parlament nii suurt üksmeelt leida ei suuda? Vastuseks sellele küsimusele on valimiskogu, mille moodustavad riigikogu liikmed koos kohalike omavalitsuste esindajatega. Presidendi valimise reegel valimiskogus – hääletamisest osa võtnud valimiskogu liikmete häälteenamus – ei olnud näpukas, vaid soov näha ka valimiskogus suuremat üksmeelt kui lihthäälteenamus. Valimiskogu võimetus president ära valida tundus tookord pigem teoreetilise kui tegelikkuses realiseeruda võiva ohuna.

Idee, et presidendi võiksid valida valijamehed, ei olnud assamblee liikmetele uus. Selline riigipea valimise mehhanism oli kirjas assamblee töö aluseks võetud Jüri Adamsi töörühma eelnõus. Vähemalt ühel konkureerival hääletusel presidendi valimise eri võimaluste üle väljus valijameeste kogu võitjana kui kompromiss riigikogu ja rahva valiku vahel. Kokku võttes: pärast kurnavaid hääletamisi ja debatte oli assamblee lõpuks valdavas üksmeeles jõudnud riigipea valimise originaalse lahenduseni, mis ei kopeeri otseselt ühegi teise riigi kogemust.

Olevik nõuab oma

Senine presidendi valimise kord on võimaldanud Eesti riigipea ametikohale leida selleks tööks sobiva isiku ja loodetavasti õnnestub see ka tänavu. Kuid ometi tekitab presidendi valimine iga korraga järjest rohkem küsimusi ning ebakõla põhiseaduse kirjasõna ja tegelikult toimuva vahel. Selle ees ei ole mõtet silmi kinni pigistada, vaid olukorda tuleb kainelt analüüsida.

Tähelepanu väärib asjaolu, et seekord algas presidendikandidaatide väljasõelumine juba mitu kuud enne riigikogu valimisvooru ja järgnev aeg on kulgenud avalikkusele suunatud valimiskampaania tähe all. Põhitegijaiks on seejuures erakonnad, kes on koondunud oma kandidaatide taha. Vaid Reformierakond viivitas kindla presidendikandidaadi nimetamisega, lootes leida mõnele oma kandidaadile teiste erakondade toetuse. Seda ei juhtunud, küll aga maksis valitud taktika Reformierakonnale valusalt kätte sisepingete ja omavahel konkureerivate kandidaatide näol.

Paratamatult tuleb tunnistada, et riigipea valimine on poliitiline ettevõtmine, milles erakondadel on täita oma osa presidendiks sobivate kandidaatide avalikkuse ette toomisel. Kuidas aga leida selles olukorras piisav üksmeel erakondade vahel presidendi riigikogus äravalimiseks? Seda retsepti ei ole keegi suutnud välja pakkuda, kui mitte arvestada soovitust – olge riigimehed! Kindlasti oleks ülesanne riigikogule lihtsam, kui väljaspool parlamenti oleks rahval kindel lemmik. Paraku on avalik arvamus kandidaatide kohta pea sama harali nagu riigikogu ise.

See on omamoodi aja märk, et president tuleb leida üha tugevneva poliitilise konkurentsi tingimustes, mille puhul senine valiku tegemise metoodika ei pruugi töötada. On oht, et ka valimiskogus ei suuda erakondlikult meelestatud valijamehed oma teist eelistust määrata ning lasevad hääletuskasti tühja või rikutud sedeli. Sellele põhiseaduses sisalduvale ohukohale juhtis riigikogu käesoleva hooaja avaistungil tähelepanu ka president Ilves, viidates vajadusele korrigeerida põhiseadust tagamaks presidendi valimine valimiskogus. Selleks piisaks, kui lasta assamblees seatud latt madalamale ja asendada valimisest osa võtnud valimiskogu liikmete häälteenamus kehtivate häälte enamusega. Seekord aga tuleb loota valimiskogu liikmete teadlikkusele, mis ei luba hääletuskasti lasta tühja või rikutud sedelit. Teises voorus toetust vääriva kandidaadi puudumisel on ju võimalik lihtsalt hääletamisel mitte osaleda.

Kuid on veel teisigi murekohti. Kuidas toimida olukorras, kus põhiseaduse kirjasõnast tulenevalt toimub kandidaatide registreerimine vahetult enne riigikogu 1. ja 2. valimisvooru, tegelikult aga käib debatt „kandidaadi kandidaatide“ vahel täie hooga juba mitu kuud? Eriti keeruline näis olevat toimuvat mõtestada rahvusringhäälingul, kuna puudus selgus, kes on debattides osalemiseks ametlikud kandidaadid. Iseenesest pole probleem nii suur, et põhiseadust muutma asuda, aga kui see töö ette võtta, tasuks põhiseadus kandidaatide esitamise aja ja korra osas kriitilise pilguga üle vaadata.

Ja nüüd kõige olulisem teema: kas on põhjust alustada arutelu presidendi otsevalimisele üleminekuks? Õigupoolest on mõni erakond seda küsimust pidevalt üleval hoidnud kuhugi välja jõudmata. Rahva hulgas on idee ilmselt endiselt populaarne, kuigi rahvakogus toimunu näitas, et kui piisavalt teemasse süveneda, ei pruugi ka rahva arvamus üheselt otsevalimiste poole kalduda.

Kõigepealt tasub küsida: kas Eesti parlamentaarne demokraatia ja poliitiline kultuur on piisavalt tugev, et vastu seista neile ohtudele, mida tugeva rahva mandaadi ja nõrga võimuga president endast kujutada võib? Selleks tuleks uuesti üksikasjalikult analüüsida riske, mis veerand sajandit tagasi rääkisid presidendi kaudse valimise kasuks. Käimasolev valimiskampaania on näidanud, et kandidaatide liigsete võimuambitsioonidega tuleb ka praegu arvestada.

Kuid käesolevad presidendivalimised sisaldavad endas ka olulisi märke demokraatia kasuks. Presidendikandidaadid otsivad sidet rahvaga, et oma vaateid selgitada ja toetust koguda. Kodanikud aga elavad toimuvale siira huvi ja uudishimuga kaasa. Selle tulemusena tekib mõlemal poolel õigustatud ootus, et ka lõpplahenduseni jõutakse koos. Seda õigustatud ootuse olemasolu võiks põhiseadus arvestada, sest põhiseaduse säte ja elu ei tohi liialt lahku kasvada.

Põhiseaduse muutmine on igal juhul tõsine ettevõtmine. Seda ei saa teoks teha mõne erakonna initsiatiivina, millel poliitilise punktikogumise maik juures. Küll aga võiks meie tulevane president põhiseaduse muutmise algatamiseks kokku kutsuda laiapõhjalise töörühma, kus esindatud on nii poliitikud kui ka riigiõiguse asjatundjad. Seni aga hoiame pöialt, et juba sel laupäeval saaksime valimiskogus eesseisvaks viieks aastaks presidendi, kellel on selleks ametikohaks parimad võimed ja ettevalmistus.

* http://arvamus.postimees.ee/v2/3745151/uelle-madise-24-aastat-hiljem-pohiseaduse-sihik-puesib-kindlalt-paigas

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar