Plombeeritud vagunis Venemaale justkui katkubatsill

Lenini lugu on küll XX sajandil lahti kirjutatud viimase kui üksikasjani, kuid küsimus on selles, kuidas hoida tegelikult toimunu müütidest lahus.

TOOMAS HIIO

Kuulun põlvkonda, kellele leniniaana algas juba lasteaias. XX sajandi ülikoolides uuris kuuendik maailmast kohustuslikult ja teist sama palju vabatahtlikult Lenini tekste. Esimesed selleks, et jõuda tüütute tekstide toel, mille mõte jäi järjest kaugenevasse aega, kuid mis kehtisid pühakirjana, akadeemiliste loorberiteni – ilma ei lubatud. Teised sageli trotsimaks midagi või kedagi. Midagi hakkas külge nii tõrkujatele kui õhinapõhistele. Ei saa öelda, et Leninil ja tema teostel üldse mingit tähtsust pole olnud. Väitlused selle üle, kas paha oli ainult Stalin või kogu kommunistlik süsteem ja selle idee üldse, ei ole lõppenud ka XXI sajandi Euroopa Liidus.

Mu üliõpilasaeg jäi aega, kui NSV Liit tegi oma viimaseid hingetõmbeid. Lenini ja teiste kommunistliku maailmavaate pühakute paljastamine tollel esimesel kuuendikul planeedist, sealhulgas Eestis, algas koos Gorbatšovi glasnost’iga. Lenini austajad nii siin kui ka seal tõukas see suurde segadusse. Osa jäigi sellesse seisundisse pensionini, teised leidsid uue usutunnistuse. Catherine Merridale kirjutab peaaegu õigesti, et NSV Liidu lõpuaastail huvitas Lenini suhe Inessa Armand’iga inimesi rohkem kui Lenini juhtimisel tegelikult või väidetavalt toime pandud julmused (lk 257). (Stalinile omistatakse just selles seoses ähvardus leida Leninile uus lesk, kui Nadežda Krupskaja sõna ei kuula.) Enamasti säästab jumalateotus õpetuse, kuid määrib pühaduse ilmaliku keha. Lenini asi ei ole erand.

Pealkiri „Lenin rongis“ tõi kõigepealt meelde Aleksandr Solženitsõni raamatu „Lenin Zürichis“ (1976) ja siis filmi „Lenin Poolas“ (1966), mida näidati lastele koolis umbes 1982. aastal, võib-olla revolutsiooni 65. aastapäeva puhul. Merridale peatub sellel episoodil lühidalt: 1914. aastal vangistati Lenin kui Vene alam sel ajal Austria-Ungarile kuulunud Poroninis ja saadeti maalt välja; Lenin läks sealt Šveitsi. Sotsialistliku Poola Poroninis oli Lenini muuseum koos Lenini ausambaga selle ees. Esimene Lenini muuseum väljaspool NSV Liitu rajati 1946. aastal Tamperes: seal olevat Lenin kohtunud esimest korda Staliniga, nii et soomlased tabasid kaks kärbest ühe hoobiga. 50 aastat tagasi, 1967. aasta novembris, revolutsiooni 50. aastapäeval, avati Põhja-Soomes Tornios Lenini mälestustahvel. Tornio jaama kaudu sisenes Lenin 1917. aasta aprillis Vene impeeriumi ja otsiti seal põhjalikult läbi, nagu kirjutab Merridale. Lenini mälestustahvel on alles ka Malmö Savoy hotellis, kus Lenin ja ta kaaskond said teel Venemaale pärast sõjaviletsuses Saksamaa läbimist korralikult süüa ja esimest korda pesta, ning neid on mujalgi väljaspool endist NSV Liitu. Peale Eesti, Läti ja Leedu on need siinpool endist raudset eesriiet siiani enamasti endiselt paigas, nagu on murelikult täheldatud.

Catherine Merridale pole oma raamatus käsitlenud ainult Lenini ja tema kaaskonna rongireisi Šveitsist läbi Saksamaa, Rootsi ja Soome Petrogradi 1917. aasta aprillis. Ta kirjeldab olukorda Venemaal enne tsaari kukutamist ja selle ajal ning Ajutise Valitsuse tegevuse algust. Raamatus on käsitletud seega Venemaa, aga ka Esimese maailmasõja ja Euroopa sündmusi 1916. aasta lõpust kuni kevadeni 1917. Kui Veebruari­revolutsiooni-eelse ajastu ning revolutsiooni enda kirjeldamisel on Merridale’i lähtekohaks eelkõige Petrogradis resideerinud Briti, vähem ka USA ja Prantsuse diplomaatide ja luurajate mälestused ja päevikud, siis Lenini ja bolševike tegevuse uurimisel on ta läbi töötanud hulga kirjandust. Lenini lugu on küll XX sajandil lahti kirjutatud viimase kui üksikasjani, kuid küsimus on selles, kuidas hoida tegelikult toimunu müütidest lahus. Enamiku Lenini müüte on loonud bolševikud ise, kuid üht-teist on lisanud ka bolševike vastased. Merridale oskab vene keelt ega ole rajanud oma raamatut tuletiste tuletistele, kuid – nagu juhtub sageli isiku­lugude autoritega – ta on töö käigus Leninisse kiindunud. See peegeldub tema segasevõitu kokkuvõttes Lenini isikust: „Samal ajal pidi ta end massidest eristama, saama suure algustähega Ajaloo instrumendiks, uueks meheks, kes on äraostmatu ja pattudeta. [—] Tegelikus elus ühinesid need saavutamatud ideed tööka koolmeistri moraalikindluse ja sellise mehe kontrollivajadusega, kes hoidis oma pliiatseid joonsirges rivis ning kelle lambivari oli kroogitud äärisega“ (lk 239).

NSV Liidu ametlikus ja ainsas, kuigi vajadusel ja võimalusel muudetud ajalookäsitluses oli Lenini Petrogradi saabumisel 1917. aasta aprillis eriline koht. Petrogradi Soome vaksalis pidas ta kõne, millele järgnesid ettekande „Proletariaadi ülesandeist praeguses revolutsioonis“ nn aprilliteesid. Seal esitas Lenin „kodanlik-demokraatlikult revolutsioonilt sotsialistlikule revolutsioonile ülemineku konkreetse plaani“, nagu on kirjas „Eesti nõukogude entsüklo­peedia“ aprilliteeside artiklis: „Aprilliteesides määras Lenin kindlaks ka proletariaadi diktatuuri riigivormi – nõukogude vabariigi, [—] majanduse valdkonnas nähti ette konfiskeerida kõik mõisamaad, natsionaliseerida kogu maa riigis ning anda see talupoegade ja sulaste saadikute nõukogude käsutusse“ (ENE I, 1968, lk 175–176).

Lenin Soome vaksalis soomusautol kõnet pidamas on üks tuntumaid fotojäädvustusi temast ja asi jäädvustati juba 1926. aastal ka monumendina Soome vaksali esisel Lenini väljakul. Tähelepanu suunamine soomusautole ja aprilliteesidele pidi varjutama märksa delikaatsema küsimuse Lenini loos, nimelt selle, kuidas ta üldse Šveitsist Petrogradi pääses, ehkki reisi läbi Saksamaa pitseeritud vagunis NLKP ajaloos ka just maha ei vaikitud. Sellega seondub ka küsimus, kui suur oli Saksa raha osa bolševike edus 1917. aastal. Neist asjust oleme Eestis tänu eestlaseotsimise üldrahvaliku nakkuse tõttu isegi rohkem kuulnud kui mõne teise rahva ajaloohuvilised.

Aleksander Kesküla oli see mees, kes vahendas Lenini ja Saksa kindralstaabi suhteid. Sellest on kirjutanud hulga artikleid professor Kaido Jaanson, pareminigi teatakse Hardi Volmeri 1997. aasta samateemalist mängufilmi „Minu Leninid“. Kesküla on Merridale’i raamatus kõrvaltegelane. Bolševike rahastamise vahendamise peamine au, ja õigusega, jääb kahele Valgevene-Poola juudile: Aleksandr Parvusele (Israel Gelfand või ka Helphand) ning Jakob Fürstenbergile. Esimene korraldas Saksa rahaga suuri asju ja elas ka ise sealjuures jõukalt (sellel alal kviitungeid ei antud, kirjutab Merridale), teine pidas aga Skandinaavias äriühingut, mis vahendas Venemaale Saksa kaupu, mille eksport oli sõja tõttu katkenud, kuid milleta Venemaal toime ei tuldud, ning suunas osa tulust enamlastele. Seda Saksa ametkondade teadmisel.

Merridale kirjeldab detailselt, kuidas Lenin koos oma kaaskonnaga plommitud vagunis (mitte plombeeritud; miskipärast on tõlkijale meeldinud stomatoloogiatermin) läbi Saksamaa, Rootsi ja Soome Venemaale jõuab ning kuidas asi koostöös Saksa kindralstaabiga korraldati. Bolševikud proovisid seda pigem maha vaikida kui eitada, sest reis läbi Saksamaa Venemaale, kusjuures riigid olid omavahel sõjas, ei saanud toimuda Saksa valitsuse teadmata. Merridale’i raamat viib meid aga kurssi detailidega, millest NSV Liidus eelistati vaikida. Teine küsimus, kuidas ja mil määral rahastasid sakslased bolševikke nii 1917. aastal kui ka varem, on keerulisem. Enamlasi süüdistati selles juba enne 1917. aasta novembri võimuhaaramist ning uuesti tõusis teema päevakorrale 1990. aastate alguses salajastesse Nõukogude arhiividesse lubatud kindral Dmitri Volkogonovi Lenini-uurimustes. Tema nõukogudeaegse karjääri tipuks oli Nõukogude armee ja laevastiku poliitilise peavalitsuse ülema asetäitja ametikoht ning varem oli ta olnud sealsamas spetspropaganda (psühholoogilise sõja) valitsuse ülem. Niisiis polnud ta ehk ajaloolane, kuid tundis asja. Kui Volkogonov pidas tõestatuks bolševike rahastamist Saksa luure poolt otse ja suures mahus, siis Merridale näitab, et asi pole sugugi selge. Ta viitab George Kennanile, kes tõestas juba 1956. aastal, et dokumendid, millele Volkogonov peaaegu 40 aastat hiljem uuesti viitas, olid võltsingud. See aga ei tähenda, et bolševikud oma parteid ja suurt elukutseliste revolutsionääride kaadrit, lendlehti ja ajalehti ainult liikmemaksudest ja Pravda müügist rahastasid. Saksa raha sai Lenin Šveitsis ja Saksa raha vahendasid bolševikele Parvus ja Fürstenberg – kõik käis palju keerulisemaid teid pidi, kui Volkogonovi võltsdokumendid näitasid.

Miks see üldse nii tähtis oli? Esiteks pidid Lenin ja enamlased arvestama 1917. aastal sõduritega, kes võisid olla küll sõjast tüdinud, kuid võinuksid pidada salakoostööd sakslastega oma langenud seltsimeeste mälestuse rüvetamiseks. Teiseks väitsid enamlased end olevat kõrgemal saladiplomaatiast ja muust säärasest. Kolmandaks kammitses enamlasi nende dogmaatiline õpetus, vähemalt väljapoole näidatavas: revolutsioon on paratamatu ja sünnib kohalike olude ja ühiskonna arenemise seaduspärasuste tõttu, mille olid avastanud Marx ja Engels ning mida edasi arendanud Lenin ise.

Merridale kirjeldab, et nii vaenlastele kui ka liitlastele suunatud propagandat ja salaoperatsioone harrastasid kõik sõdivad pooled. Kui Antandi riikide eesmärk oli Venemaa iga hinna eest sõjas hoida, siis Saksamaa eesmärk oli Venemaa sõjast välja viia, et keskendada kogu oma sõjajõud Antandi purustamiseks läänerindel. Merridale tsiteerib Winston Churchilli: „Tuleb tunnistada, et meeleheitele aetud Saksamaa sõjaaegsed juhid mängisid suurtele panustele, [—]. Ent siiski tuleb imetleda viisi, kuidas Venemaa kallale saadeti kõige jubedam relv. Lenin toimetati Šveitsist Venemaale plombeeritud vagunis justkui katkubatsill“ (lk 13).

Auruvedur, mis vedas rongi, millega Lenin 1917. aastal Šveitsist emigratsioonist Venemaale naasis.

Wikimedia commons

Bolševike ja sakslaste eesmärkidel oli ühisosa: esimesed tahtsid rahupropaganda toel võimu haarata ja teised Venemaa sõjast väljuma sundida. Mõlemad saavutasid oma eesmärgi: bolševikud haarasid novembris 1917 võimu ning sõlmisid järgmise aasta märtsis Saksamaa ja tema liitlastega separaatrahu. Siiski tõmbasid enamlased tehingus jämedama kõrre: Brest-Litovski rahulepingu ajaks oli USA juba sõtta astunud ning idarindel vabanenud Saksa diviisidest ei piisanud enam otsustavaks võiduks läänerindel. Veel enam, bolševike agitatsioon ja maailmarevolutsiooni idee oli nii võimas, et 1919. aastal oli põhjust karta ka Saksamaa ja kogu Euroopa bolševiseerumise pärast. Bolševikehirm ja seda õhutav propaganda koos liberaalse demokraatia jõuetusega tõi võimule Hitleri ning Teises maailmasõjas sai Saksamaa pärast Euroopa vallutamist ja oma külvatud hävingut lõpuks siiski bolševike riigilt totaalselt lüüa. Mõlema vaimseid ja poliitilisi jälgi leiab Euroopas tänini.

Merridale’i raamat ei ole õnnestunud. Autoril on kas olnud kiire või on küsimus ikka ja jälle tootes ja selle turundamises võimalikult laiale lugejaskonnale. Mälestuste ja päevikute katkete vahel kaob kohati järg ning alati ei saa aru, kas autoril on põneva loo kirjutamise kõrval ka midagi öelda. Peatükid ei lõpe järeldustega, mis viiksid järgmise teema juurde või käsiteldule joone alla tõmbaksid.

Minu hinnangu „plombeerib“ keskpärane tõlge. Tõlkija peab hästi oskama keelt, millesse tõlgib, seda enam et inglise keelt arvab tänapäeval end valdavat igaüks. Kõikvõimsa inglise keele mõjuga eesti lauseehitusele oleme kahjuks juba leppimas, kuid leppida ei saa sellega, et paljud (ajaloo)terminid on eesti keeles hoopis teistsugused, kui tõlkija ja toimetaja on arvanud. Osa tõlkija tehtud vigu kordub raamatust raamatusse, need on muutumas vist uueks standardiks. Seetõttu pakun siinkohal väikese vigade paranduse lehekülgede järjekorras, ehk on sellest edaspidi tõlkijail abi.

Venemaa valitsus oli ministrite nõukogu, mitte parlamendi ülemkoda (lk 37), parlamendi ülemkoja rollis oli riiginõukogu. Inglise keeles kasutatakse sõna minister ka (suur)saadiku tähenduses, kuid eesti keeles tekitab ridamisi arusaamatuid lauseid, nagu näiteks „Berliini minister Kopenhaagenis krahv von Brockforff-Rantzau, kel endal oli juhtumisi peresidemeid Taani kuningakojaga“ (lk 48–49) või „Bernis elav minister Gisbert von Romberg“ (lk 50). Tänapäeval ülendatakse ka vilets kirjand esseeks, kuid Lenini pikk artikkel „Imperialism kui kapitalismi kõrgeim staadium“ seda vist veel ei olnud (lk 70). Hiljem kirjutab Lenin veel rohkem esseid (lk 87). Lause „tudeng kahe vintpüssiga, kõhul automaadi padrunivöö“ (lk 100) puhul tõuseb silme pigem nahkkuuega politruk, kuulipildujalint rinnal. Järgmisel leheküljel on segi aetud Viiburi linn ja Petrogradi Viiburi vaksal. Tiitlit prints kasutatakse Lääne-Euroopas ning see ei ole slaavi või germaani vürst, ehkki inglise keelde tõlgitakse mõnikord prince’ina (Soome ja Leedu suurvürstiriik on küll Grand Duchy, nagu ka Luksemburgi suurhertsogiriik). Raamatus on vürst Georgi Lvov (lk 115 ka kujul Lvow) läbivalt prints, samuti vürst Potjomkin. Mis ruumist – kui see üldse oli ruum – on jutt, kui tõlkes on sellest saanud riigiduuma kamber, jääb ilma originaali nägemata saladuseks. Granaadil on splint, mitte spindel (lk 122). Lause „Vene keisririik näis nimelt arvavat, et nemad valitsevad suuri alasid Poolas“ (lk 126–127) on eksitav isegi kontekstis, sest 1916. aastal oli Vene-Poola küll okupeeritud, kuid ikkagi Venemaa osa. Erich von Ludendorffi nimetamine Saksamaa militaar­operatsioonide direktoriks (lk 135) oleks pidanud pälvima toimetaja tähelepanu. Tõsi, ka tegelik tiitel I kindralkortermeister vajab joonealust selgitust. Sõjaväeansambel (lk 144) on sõjaväeorkester ja rügemendiansambel (lk 170) polgu orkester. Hjalmar Hammarskjöld ei olnud Rootsi riigipea (lk 151), vaid peaminister. Rootsi on kuningriik tänini. Vene nimetuste kasutamisel tuleks lähtuda ikkagi nimisõnalisest kujust: Mariinski palee on siiski Maria palee ning Semjonovski ja Izmailovski polk Semjonovi (või Simeoni) ja Izmaili polk (linna järgi). Lihavõttepühapäev (lk 172) on eesti keeles ülestõusmispüha. Raudteegiid (lk 176) on pigem raudtee reisijuht, sest ei mõelda ju rongireisisaatjat.

Catherine Merridale’i raamat Lenini teekonnast Euroopast Venemaale 1917. aasta esimese revolutsiooni ajal võib olla huvitav lugemine ajaloohuvilisele, kes sellest lühikesest, kuid Euroopa ajalugu muutnud episoodist palju ei tea. On huvitav neilegi, kelle viimane kokkupuude Veebruari- ja Oktoobrirevolutsiooniga oli parteiajaloo eksamil ja hiljem glasnost’i-aegseid paljastusi lugedes. Rea paralleele ajaloost leiab siit ka lugeja, keda huvitab erakondade salarahastamine välismaa allikaist ja välisriikide sisepoliitika mõjutamine üldisemalt. Eesti lugeja väärinuks siiski tsaari kukutamise ja enamliku riigipöörde sajandal aastapäeval ehk süvitsi minevamat käsitlust kui Merridale’i raamat, aga eks neid ole juba ilmunud ka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming