Pliivalgest, ookerkollasest ja lasuursinisest kokku segatud kirg

Reet Rast

Peter Webberi Vermeeri film räägib eelkõige armastusest. ?Tütarlaps pärlkõrvarõngaga?. (2003, Suurbritannia, Luksemburg). Re? Peter Webber, peaosades Scarlett Johansson (Griet) ja Colin Firth (Vermeer). Esimene neist kandideeris parima naispeaosatäitja Kuldgloobusele draama kategoorias. Film oli Pöffi kavas.

Johannes Vermeeri (1632 ? 1675) ?Tütarlaps pärlkõrvarõngaga? (1665), hollandlaste ?Mona Lisa, on kunstniku väikesearvulise loomingu erakordne näide. Erakordseks teeb selle Vermeeri ?anripiltidest erinev ühtlane mustjas foon, noore tütarlapse ebaharilik poos ja eksootiline peakate, sini-kollane turban. Portreteeritu on pigem laps kui naine, niiskete silmade ja poikvel huultega.

Madalmaade maalikunstile iseloomuliku kõrgläikega on aktsentueeritud ainult modelli pärlkõrvarõngas ja silmad. Sellesse värvilaiku on üheaegselt kontsentreerunud nii pigmendi kallis hind kui ka kunstniku meistrioskused. Maal asub Haagi Mauritshuisi püsiekspositsioonis.

Johannes Vermeeri suur ülevaatenäitus Washingtonis ja Haagis 1995. ja 1996. aastal on olnud ilmselt 1998. aastal kirjutatud romaani ?Tütarlaps pärlkõrvarõngaga? inspiratsiooniallikas. Otsene ajend oli nüüd Inglismaal elava, kuid päritolult ameeriklanna Tracy Chevalier? magamistoas rippuv kuulsa maali repro.

Ka Peter Webberi film on täis hollandi ja flaami kunstiklassika tsitaate. Äärmiselt napp dialoog, mida põhjendatakse usukonfliktiga, annab ruumi värvidele ja valgusele. Tegevus areneb katoliikliku perekonna majas, kuhu saabub teenijaks nooruke protestant Griet, kaasas ema nõuanne usuvaenlastega mitte rääkida ning koobaltglasuuriga kahhelplaat pimedaks jäänud kunstnikust isalt. Tegevuspaik Delft on veel tänapäevalgi tuntud sini-valge dekooriga fajanssnõude poolest.

Filmi üldine koloriit on suitsune, remb­­randtlikud valgusvood joonistavad umbra­toonilisest taustast välja kuldseid ja puna­kaid nägusid. Hämar on ka väljas, kus pil­vine taevas ning külmast kipra tõmbunud lehtedega puud neelavad sügisese valguse. Turustseenide kujutamiseks on Madalmaade maalikunst peaaegu ammendamatu varasalv. Lihalett näeb välja nagu Pieter Aertseni maalil ning turukauplejaid ning värvikaid rahvatüüpe leiab nii nimekate kui tundmatute autorite piltidelt. Allakirjutanut häiris olustikus ainult üks väike pisiasi, mis korduvalt kaadrisse jäi: XVII sajandil pingutati lõuend alusraamile nööride, mitte kruvidega, nagu võis näha filmis. Webber on ülikoolis põhjalikumalt läbinud Hollandi kuldajastu ?anrimaali kursuse ning filmimiljöö on omaette väärtus.

Kuid see film pole ainult kunstist. vaid eelkõige ihadest ja loovast armastusest. Autor otsib muusat, kelle puudutusest sünnivad kunstiteosed. Üks filmi armastuslugudest on tavaline, kahe noore, seisuselt võrdse inimese armastus. Noore teenijanna ning lihunikupoja kohtumised ning jalutuskäigud mõjuvad pigem noorte sõprusena, neis puudub erootiline pinge. Vana kunstimetseen Pieter Claesz van Ruijven on nautleja tüüp. Rahvasuu pajatab ka tema argistest Jupiteri tempudest, kuid pigem imetles ta enda kavalerirolli maalidel. Temal on raha, selle raha eest saab ta tellida tõrksast tüdrukust maali, kuid selle raha eest ei saa ta Grieti pilku. See ajab vanamehe marru ning teeb ta naeruväärseks.

Majaemand Maria Thins?i, Vermeeri ämma roll on vastuoluline. Kas ta kihutab sündmusi tagant võimu- ja rahaihast või on selle taga hoopis lesbiline armastus? Ta annab mõista, et noorus on ohtlik juba iseenesest, kuid inspireerib. Võib-olla ka teda.

Grieti ja Vermeeri suhtlemises on vähe sõnu ning veel vähem puudutusi. Ometi on tajutavad ihad ja vaimsed andumised. Pliivalge, ultramariin, lasuriit, ooker, karmiinpunane, malahhiit, siena, linaseemneõli pingestavad õhku ning valgust. Need spetsiifilised maalikunstiterminid väljendavad soove ja unelmaid ning nendest saavad aru ainult need, kes mõistavad. Mõistavad midagi enamat, kui et valge on vaid violetne, kollane, sinine.

19aastane Scarlett Johansson Grietina on nagu loodud sõnatute dialoogide pidamiseks. Tema kandev osa peitub tema pilgus, tema huultes, tema nahas. Hiljuti nägi eesti vaataja teda Sofia Coppola filmis ?Tõlkes kaduma läinud?. Grieti ihad ja soovid on noorusele omaselt ka kõige raskemini verbaalselt väljendatavad.

Vermeer on ainus, kes saab oma tahtmise, ta saab oma maali. Maali, millest ta peab kahe päeva pärast loobuma, kuid kunstiteose, mille tegemise energia õnnestas. Mauritshuisi maal aastal 2003 suures plaanis oleks nagu filmi õnnelik lõpp?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming