Pisut poolikust mõistmisest

Indrek Tarand

Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves meenutab viimases Diplomaatias laulvat revolutsiooni ja märgib selles kontekstis üllatavalt mitu korda Saksamaa poliitikat. Näiteks Peter Lange oli Ilvesele ütelnud, et „baltlased peavad ära lõpetama oma idiootlikud iseseisvuspüüdlused” ja et Saksamaa huvides on nende riikide jäämine Nõukogude Liidu koosseisu. Veel aastaid hiljem, 1994, oli Saksamaa sõnum Ilvesele ikka sama. Sedapuhku siis Washingtonis resideeruva suursaadiku suu läbi: „Ma pean teid kurvastama, aga Saksamaa ei toeta teie riigi saamist Euroopa Liitu. See pole meie huvides”. Ilvesele on oluline see, et vähemalt Lange on hiljem otsesõnu vabandust palunud, et ta sellisel jõhkral moel oma riigi ametlikku poliitikat ajama oli pidanud.

Too teine diplomaat ilmselt vabandanud pole. Ja miks ta peakski? Eks väljendanud ta ju ausalt oma valitsuse seisukohti ning ausus on sageli diplomaatilisest viisakast keerutamisest etem.

 

Kaks saatkonnahoonet

Ausust ja täpsust kohtame ka Henning von Wistinghauseni mälestusteraamatus. Kohati kohtame ka vabandamist. Näiteks selliste asjade eest, et Saksamaa majandusringkonnad ei osanud pöörata tähelepanu tillukese koosseisuga Tallinna Botschaft’i asjalikele majandusaruannetele Eesti kohta. Mis omakorda võis olla üks põhjusi, et Saksamaa investeeringute määr ja edukus jäid Rootsi omadele siinkandis alla. Ja säärane fakt peabki ühe õige riigi esindajat kurvastama. Eriti kui investeeringutes jäädakse alla tema enda esivanemate sünnimaal.

Ausat lähenemist Wistinghauseni mälestuste puhul võiks illustreerida ka järgmine lõik: „…oli ta püsivalt Eestis, kuid ei suutnud siin orienteeruda ja tundis ennast kommunistidest ümber piiratuna. Sama lugu oli ka teistega nende mitte just väga paljude väliseestlaste hulgast, kes pärast Eesti taasiseseisvumist Eesti riigile parimate kavatsustega ühel või teisel viisil oma teeneid pakkusid. Nende seas on muidugi ka kiiduväärt erandeid”. Võib-olla peab autor siinjuures just Ilvest silmas? Diplomaadid on tihti seda sorti kavaldajad. Kuid, nagu öeldud, mulle tunduvad Wistinghauseni mälestused väga siirad.

Üheks kindlaks tunnismärgiks on Tallinnas vahetult pärast iseseisvuse taastamist alustanud välissaatkondade ruumiprobleemide kirjeldused. Kuidas ikka koos Eesti välisministeeriumi noorukitega EKP keskkomitee majas korruseid jaotati ning kuidas lõpuks õnnestus Kurt Glintenkampi abiga saavutada suursaadiku residentsi renoveerimine Lossi platsil. Lugedes neid ridu (lk 175–185) sain kinnitust tõsiasjale, et ehkki Toivo Klaar viibis alati kõikide kohtumiste juures, ei olnud sellest enamasti mingit kasu. Näib, et ka tookord jäi tema eesmärk – saavutada välissaatkondade arvelt paremad töötingimused Eesti välisteenistusele – täitmata. Ning veel meenus, et residentsi ja saatkonnaruumide probleemi lahendamisel tekkinud erimeelsused Saksa välisministeeriumi sees ilmnesid vaimuka puändina veel aastaid hiljem. Nimelt ühe minister Kinkeli visiidi ajal kirjeldas sõbralik Saksa delegatsiooni liige ministri üllatust seoses eelseisva kohustusega panna saatkonnahoone nurgakivi (või oli see juba saatkonna avamine). Kinkel olla hüüatanud „Aga meil on ju Tallinnas juba saatkond!”. Ent ta polnud lihtsalt peensusteni informeeritud, sest saatkonda veel polnud, küll aga oli ilusti remonditud Deutsche Botshaft-Residenz. Nii et Wistinghausen ja Glintenkamp kavaldasid oma bossid üle.

 

Konsul lendab madalal

Ka Eesti ja Venemaa suhete kirjeldamisel ning meie sisepoliitilise arengu käsitlemisel püüab von Wistinghausen olla aus. Imestama paneb tema omaaegne usinus kõikvõimalike märkmete tegemisel, millest raamatu kirjutamisel on abi olnud. Mitte kõik diplomaadid pole nii pühendunud, et pärast kolleegi ärasaatmist Eeslitallis veel öötundidel lõppenud päevasündmuste emotsioone ja detaile üles tähendada. Võimalik, et see ongi omasem konsulaarkogemusega inimestele. Ning me teame, et tihti sattus Tallinna akrediteeritud esindajate hulka just Leningradi konsulaatides teeninud konsuleid. Konsulaarteenistus on mitmes aspektis vägagi maalähedane ning materiaalselt asjalik. Iga punkt ja koma on nii-öelda arvel. Sestap on konsulitöö vähem lennukas ja luuleline kui poliitikadiplomaadi oma. Leningradi konsulikogemus, aga ka teenistus Venemaa pealinnas Moskvas on minu hinnangul mõjutanud väga paljusid Lääne diplomaate. Ning seda mõju võime leida ka Wistinghauseni memuaarides. Ikka ja jälle leiab ta mõne positiivse aspekti Venemaa müstilises riikluses ning oskab kriitiliselt suhtuda Venemaa naaberriikide taotlustesse, juhul kui taotlusi esitatakse Venemaad provotseerival või ärritaval moel. Mööngem, et Wistinghausenil leidub häid sõnu ka eestlaste kohta, kelle psühholoogilisest seisundist okupatsiooni tagajärgedega tegelemisel ta end aru saavat ütleb. Ma arvan aga, et kui Wistinghausen oleks Ilvesega kohtunud oma saadikutöö esimestel aastatel, siis kirjeldataks meie tänast presidenti vastutustundetu radikaalina. Ei, pigem siiski mitte, sest üldiselt on autor kõikide eesti tollaste tegijate suhtes aupaklik ja viisakas.

Aupaklikkus Venemaa ja siinsete venelaste poliitika suhtes on läänes laialt levinud arusaam nagu diplomaatias on soovitus konflikti korral teise mehe susse jalga proovida. Sestap on eriti tunnustusväärne ja meiesuguse väiksema rahva jaoks väga oluline, et keegi läänest on meie olukorra ja arusaamad suurtest asjadest endale peensusteni selgeks teinud ning esitab neid viisil, mis võiks lääne lugejat veenda ja tema teadmisi suurendada. Sest me olimegi radikaalsed ja teatavas psühholoogilises seisundis ka kindlasti. Kuid meil osutus olema õigus. Wistinghausen tunnistab ausalt, et 1990ndate algul ei oleks keegi lääne diplomaatidest osanud Peterburis arvata, et Putin nii kõrgele tõuseb. Ei osatud jah, vaatamata sagedastele kohtumistele selle Sobtšaki lühikesekasvulise abiga. Juba siis kaotasid lääne diplomaadid Putiniga vesteldes enesekontrolli, kuid lahkusid „heas vastastikuses mõistmises” (lk 197). Kuid tulevikku ennustada nad ei osanud. Ja sestap oligi konsulite järgmine teenistuspost Tallinnas väga oluline, kuna Eesti kodakondne, kirjanik Mihhail Veller, oskas neid asju ennustada ja ennustaski. Lugegem näiteks raamatut „Nulltund” lehekülgedelt 353-366: „Berezovski tõmbas telefonitorude alt välja mapi, võttis puhta paberilehe ja hakkas sellele ruute joonistama, kujundades nendest püramiidi. Kõige tippu kirjutas P tähe. Ka perekonnanimi on geniaalne. Sajaprotsendiline tabamus. Putin. Put. Putnõi. Millised suurepärased assotsiatsioonid! Kollektiivne alateadlik poolehoid kuulub juba meile. Kõik, emban!”.

Ülikooli ajal õpetati meile retsensiooni kirjutamisel kindlalt osutama ka raamatu kvantitatiivsetele näitajatele. Olgu siis nüüdki nii: Wistinghausen käsitleb kaks korda pikemat perioodi Eesti ajaloos, kui seda teeb Edgar Savisaar raamatus „Peaminister”; sealjuures püsib tema raamat viimasest veidi kergemini käes ning on märksa sisukam.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht