Pimeda keskaja müüt elab edasi

MIKAEL LAIDRE

XIV sajandil nimetas Petrarca klassikalise antiigi järgset perioodi pimedaks. Sellesse Petrarcast alguse saanud, nn valgustusajastul ja Prantsuse revolutsiooniga propaganda mõõtme omandanud ning marksismi ideoloogiaga tipnenud pimeda keskaja müüdi lõksu langes Tõnis Saarts 9. III Sirbis, kirjutades:

Kui saaks ajas tagasi rännata ja külastada 1018. aastal Lääne-Euroopat, tekiks meil samasugune mulje, nagu näeksime mõnda sise-Aafrika arenguriiki praegu: ei toimivat õiguskorda ega efektiivselt talitavat riigiaparaati, tegelik võim on rikkurite ja jõumeeste käes ning mingeid võimalusi majanduslikuks ja intellektuaalseks progressiks lähitulevikus paista ei ole …

Eks keskaja müüdiga ole nagu valerahaga: võltsivad ja trükivad petised, pahaaimamatult kasutavad ja levitavad ausad inimesed. Teaduskirjandust, mille pinnalt Saartsi öeldu ümber lükata, on nii palju, et ei teagi, kust alustada, aga võib-olla seisnebki probleem selles, et just igapäeva diskursuse ja ajalehe veergudel domineerib endiselt vana ja vale mudel. Järgnev saab pretendeerida ainult esmasele sissejuhatusele, tuues välja põhilised väited mainitud tsitaadis. Alati leidub üksikuid vastupidiseid näiteid, ent tähtsamaks kujuneb suur pilt, tervikkontseptsioon kui selline, mis siin on esitatud muidugi lihtsustatult ja tugeva rõhuga kõigele positiivsele.

Müüdi päritolu

Petrarca ca 1337/1338 alustatud teos „Kuulsatest meestest“ („De viris illustribus“) piirdub ajastuga Rooma esimesest kuningast Romulusest keiser Tituseni või Traianuseni. 1359. aastal Agapito Colonnale läkitatud kirjas põhjendab Petrarca valitud ajalist piirangut soovimatusega oma sulge nii kaugele ja sügavale pimedusse (tenebrae) juhtida. Muide, sarnast „barbaarse“ keskaja ja tsiviliseeritud antiigi eristust ei kohta veel Dante 1320. aasta „Jumalikus komöödias“. Kuid aja möödudes võttis võimust Petrarca arrogantne ja tõusiklik hoiak ning valdavaks sai arusaam, et elatakse uuel ajastul. Seni paganluse tõttu religioosses mõttes pimedaks peetud antiiki hakati nägema valgusena, millele vastandus „pime keskaeg“. Eriti jõudsalt ja sõjakalt etableerus meelevaldne „pimeda keskaja“ märgistus valgustusajal. Rooma impeeriumi allakäigu ja languse magnum opus’es XVIII sajandi ajaloolase Edward Gibboni sulest ülistatakse kaotatud klassikalist ajastut, millele vastandatakse kristlus, ning Gibbon astub Petrarcast pessimistlikumalt sammu võrra kaugemale kindlas veendumuses, et Rooma on lõplikult langenud.1 Ometi ei suutnud Gibbon teost lõpetada enne aastat 1453 ehk Konstantinoopoli langemist.

Valgustusajastul rünnati keskaega just nimelt ideoloogilistel põhjustel, kohkumata väljamõeldiste ja otseste valede levitamise ees. Ei tundnud keskaeg uusaegseid ja valdavalt protestantlikku massilist nõiajahti, ei tundnud piinariistasid, mis mõeldi uusajal välja muuseumieksponaate leiutades, ei tegeletud esoteerilise alkeemiaga, mis just „valgustusega“ levis. Tänapäevalgi kiputakse unustama, et sageli keskaegseks nimetatud nähtused pärinevad eranditult meie kaasajast või lähiminevikust. Veidigi sügavamale kaevudes märkame, et keskaja kriitikuid ilmestab enamasti religiooni-, eeskätt kristluse, vastasus, samuti liberalismi ja sekularismi tugev toetamine ning jätkub marksismigi mõju.2

Hilisantiik ja Rooma jätkumine

Petrarca unistustes tähendas Rooma taastamine just nimelt klassikalise antiigi elustamist. Paradoksaalselt märgib tema suhtumine senise järjepidevuse katkemist. Hilisantiigi mõiste isana tuntud Peter Browni järel tõusis taas ausse ja vähemalt teadusmaailmas etableerus antiigi ja keskaja sujuva ülemineku teooria. Ei toimunut mingit järsku Rooma impeeriumi kokkukukkumist ega langust, ammugi mitte (vaimu)pimeduse saabumist. Suurelt jaolt jätkus elu vanaviisi, osalt toimus muutus, positiivne transformatsioon, hülgamata varasemat vundamenti. Mis võib-olla peamine, keskajal valitses endiselt arusaam Kreeka ja Rooma tsivilisatsiooni kuulumisest.3

Rahvaste ränd, barbarite hordid, ei ujutanud Roomat üle ei arvuliselt ega kultuuriliselt. Tegelikult piirdus uustulnukate hulk maksimaalselt mõnekümne tuhandega ning Vahemere ruumi ühtsus säilis. Ladina keele põhjal kujunesid romaani keeled (mis jäid germaani hõimude sõnavarast mõjutamata), säilis Rooma õiguse traditsioon, jätkusid kristliku Rooma õpetus ja kombed, kloostrid kujunesid religiooni, kultuuri ja intellektuaalsuse majakate võrgustikuks üle kontinendi – logosekeskne religioon austas igati loogikat ja ratsionaalsust. Majandus ei kukkunud kokku, vaid struktureeriti ümber. Nagu tõdeb seniajani põhijoontes paikapidav Pirenne’i tees, lagunes Vahemere terviklik ühtsus pärast islami tulekut. Osa Rooma alasid allutati võõrale ja senisega võrreldes primitiivsele kultuurile. Kadus filosoofiline – antiikfilosoofia jõudis islamimaailma tänu Lähis-Ida kristlastele ja nende tõlgetele ning võeti väga piiratult omaks –, keeleline, majanduslik ja riiklik ühtsus ning side antiiksest Roomast orgaaniliselt välja kasvanud kristliku Euroopaga. Samuti katkes õiguslik järjepidevus: araablastele ei jätnud keskaegset ja nüüdis-Euroopatki ulatuslikult mõjutanud Rooma õigus jälge.4

Olgu õiguskorra juures lisatud, et veel XII sajandil ei suudetud ette kujutada irratsionaalse seaduse kehtivust, kuid juba XIII sajandil lõi kanonist Laurentius Hispanus pinnase, millelt võrsus uus võimukontseptsioon, nimelt määras ta valitseja tahte seadusandlikuks võimuks. Avanes tee valitsemiseks moraalist ja ratsionaalsusest sõltumatu tahte ehk omavoli pinnalt, mida uusajast aina enam tegelikkuses kohtame ja mis kulmineerus XX sajandi totalitaarsete õudustega. Enne seda kõike elasid keskaja inimesed õigusliku korra ja samal ajal ulatusliku vabaduse kontekstis, kus mh kehtisid tänapäevaga võrreldes väga madalad maksud.5

Mis aga puudutab teadust, uusi leiutisi ja majandust, olid mungakloostrid siingi kesksed. Kuna Saarts mainib tööstusrevolutsiooni, piirdugem ühe näitega: Inglismaa mungakloostrite teadus- ja arendustegevus oli vahetult enne Henry VIII revolutsiooni, mille käigus ta katoliiklikud kloostrid sulges ja nende maad konfiskeeris, jõudnud maagist raua eraldamisega tööstusrevolutsiooni lävele – see võinuks juba XVI sajandil aset leida.6

Renovatio ja aastatuhande vahetus

Episoodiliselt kohtame keskajal tugevamat correctio ja renovatio mõistet – soovi naasta juurte juurde, korrigeerida kurssi.7 Põhilised näited käivad Karolingide ja eeskätt Karl Suure VIII ja IX sajandi, Ottoonide X ja XI sajandi vahetuse ning XII sajandi renessansi kohta. Peale kultuurilise ja haridusliku poole rõhutas renovatio poliitlist sidet Rooma impeeriumiga.8 Kujunes, tugevnes ja laienes ühtne Christianitas, imperium Romanum, oikumene, kuhu aastatuhande vahetuseks läänes kuulusid peamistena frangid-germaanid ja paavstiriik ning idas Konstantinoopoli juhitud Bütsantsi res publica, mis tõmbas oma mõjuhaardesse suure osa Ida-Euroopast, sh Vana-Vene (Рѹ́сь) riigi. See oli äsja sõlminud prestiižseima dünastilise sideme Konstantinoopoliga, kui õigeusu vastu võtnud vürst Vladimir „purpuris sündinud“ printsess Anna endale naiseks sai – au, mida veel mõni aasta tagasi oli keeldutud andmast isegi keiser Otto II-le, kes siiski samuti Bütsantsi printsessi Theophano endale naiseks sai. Nende poeg Otto III ja tema hea sõber, intellektuaalist paavst Silvester II moodustasid tugeva vaimse tandemi. Rööbiti levisid kristlus ja Euroopa tsivilisatsioon Poola, Ungarisse ja Skandinaaviasse peamiselt lääne ja Ida-Euroopasse Konstantinos-Kyrillose ja Methodiuse eestvõttel – ning need alad ühinesid vabade täisväärtuslike liikmetena kristliku maailmaga, ei toimunud mingit tule ja mõõgaga allutamist ega orjastamist. Umbes tuhande aasta tagust Euroopa religioosset, kultuurilist ja (meta)poliitilist ühtsust ning dünastilist ja diplomaatilist läbipõimitust ei ole hiljem nähtud, tänapäeva vastuoludest ja killustatusest rääkimatagi.

Renessanssiga katkeb senine renovatio-muster, kuigi osa soovib keskaega kaitsta talle midagi renessansilikku omistades, nähes seniseid juurte juurde naasmisi proto-renessanssidena. Tegelikkuses kujutab renessanss pigem revolutsiooni, mis alustab senise väljajuurimisega. Renessansi nominalismiga pandi alus tänapäeva relativismile, kitsale empiirikale ja materialismile, deismile ja järgnenud ateismile, ühtlasi poliitilisele polarisatsioonile ja ühiskonna atomisatsioonile. Keskaeg aga kujutas dünaamilist, arenevat, sügavalt vaimset, ühtlasi oma juuri säilitavat ja vundamenti hoidvat ajastut.

1 Theodore E. Momsen, „Petrarch’s Conception of the „Dark Ages““, Speculum 17 (1942): 227–228, 233–234, 236, 238, 242.

2 Vt Mikael Laidre, „Keskaja kaitseks II A: hilisantiik“. – Akadeemia 11 (2011): 2079, 2092–2094. Mikael Laidre, „Keskaja kaitseks II B: Nostrum, nostrum est imperium Romanum“ – Akadeemia 12 (2012): 2187, 2189. Vt ka Margus Laidre „Keskaja kaitseks“ – Akadeemia 12 (1990).

3 Vt nt Quentin Skinner, The Foundations of Modern Political Thought Volume I: The Renaissance (Cambridge, 1997): 85–86.

4 Vt Richard Gerberding, „The later Roman Empire“ in Paul Fouracre (ed.), The New Cmabridge Medieval History. Vol I: C. 500 – c. 700 (Cambridge, 2005); ja Sylvain Gouguenheim, Aristote au mont Saint-Michel: Les racines greques de l’Europe chrétienne (Seuil, 2008) ja Laidre 2011: 2086, 2094–2096.

5 Laidre 2012: 2195 jj.

6 Laidre 2011: 2091.

7 Ülioluline teos siin vallas on Gerhart Ladner, The Idea of Reform (Harper Torchbooks,1967).

8 Vt nt Ernst Kantorowicz, The King’s Two Bodies: A Study in Medieval Political Theology (Princeton Universty Press, 1957, uue sissejuhatusega uustr 2016); Michael Wilks, The Problem of Sovereignty in the Later Middle Ages (Cambridge, 1963); Percy Ernst Schramm, Kaiser, Rom und Renovatio (Leipzig, 1929, The Warburg Institute, uustr 1992). Vt ka Laidre 2012: 2182–2184, 2190 jj.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming